Minu armastus kohaliku ulmekunni Indrek Hargla loomingu vastu on hästi dokumenteeritud, vähemalt mu enda peas. Seetõttu teen sissejuhatuse lühidalt, imestades ainult, kuidas Eesti rahajagajad mõtlevad. No mingeid kräppe Eesti filme võib küll finantseerida, mis kedagi ei koti peale vaimust vaevatute, aga Harglale korralik igakuine loomestipendium määrata - seda pole.
IH teine romaan on üldjoontes nagu alternatiivajalugu, aga sama hästi võiks öelda ulme, sest kirjanikul on keskne idee, et sarnaseid maailmu on rohkem kui üks. Seega ei pruugi väikesed muudatused meile tuntud ajalooga võrreldes olla muud kui märk, et tegevus ei toimunud samas maailmas, kus me elame. eriti lühidalt kokku võttes on see kahe noore armulugu 16. sajandi Euroopas.
Hargla on tuntud lühivormi meistrina, mitte romaanikirjanikuna, ja seda on tunda lugedes. ülesehitus ongi tehniliselt selle moodi, et hunnik novelle pandi kokku, kus liinid niivõrd ei kattu ega segune, vaid jooksevad vaikselt ühekaupa esiplaanil, kuni järgmine aujärje üle võtab. nii võib minna mitukümmend lehekülge, enne kui pooleli jäänud teema uuesti üles võetakse.
Keskaegse Euroopa poliitilise ja elulise õhkkonna kirjeldamisel teeb Hargla suurepärast tööd, aga ei pühenda tegelastele sama võimsalt energiat, et need väga köidaks. Agrippa on kahtlemata intrigeerivaim, aga tema on üsna kõrvalossa surutud. Tegelaste pool ongi peaviga, mistõttu hindeks ei tule minu poolt rohkem kui 7/10. Muidu on kõige põhjalikum ja profim kui esikromaan "Baiita needus", mis on ise puhas fantasy.
* Käsikiri valminud Kopenhaagenis dets2000-mai2001. Toimetanud Linda Uustalu. Varrak 2003. 448 lk.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment