Arvutikino

"Around the World in 80 Days" (2004) --- 4/10
Jackie Chanil on arvukalt ustavaid fänne, aga miks ta arvas, et on võimeline kanda kinnitama USA suviste kassahittide riiulil, on raske mõista. Muidu veel, aga ta pidi ometi stsenaariumit lugedes märkama, et see on harukordselt lapsik.

Teisedki ei näe pingutavat, nii et Jules Verne'i kuulsale romaanile keeratakse mõnuga taha. Tulemus ajaks nutma, kui me juba ei itsitaks huumori lameduse ja madinastseenide keskpärasuse üle. Osav koreograaf Chan leiab endiselt esemeid ja kohti, mida kaklustes loovalt kasutada, aga need on väsinud pingutused kasvõi "Tipptunni" või "Shanghai rüütlitega" võrreldes, rääkimata "šedöövritest", mis väikese imemehe austajaid tema hiilgeaegadel rõõmustasid.

Iga lapski teab, et Chani filmid on nagu porno: lugu kasutatakse põhiliselt sillana actioni liigutamiseks ühest numbrist teiseni. Antud juhul oleks targem silmad-kõrvad regulaarselt kinni katta: sündmustik on lihtsalt ajuvaba, kaasa arvatud marsruut, midapidi gloobus läbi sõidetakse. Kohati üritatakse siiski näidata, et tegelased teavad, mida tegid (nt juhuslik viide lõpus, et nad ikka arvestasid aega ja tee pikkust), aga see petab vist ainult mudilasi. (Ja kui ma ei eksi, tähendab "jade" inglise keeles teatud tooni punast - miks siis vastav Buda-kuju on sinine?)

Filmi ainuke pluss on kunstnikutöö, näiteks stiliseeritud võtted maailma paikadest linnulennult. Mis siis, et võtted toimusid ainult Saksamaal ja Tais.

Filmi teoreetiline pluss on staarid üllatuslikes pisemates osades: Luke ja Owen Wilson, Macy Gray, Arnold Schwarzenegger, Rob Schneider, Kathy Bates, Rob Schneider, John Cleese, Ewen Bremner jt. Paraku ei õnnistata neid laheda dialoogi ega välimusega, kui Arnie soeng välja arvata. Eriti räige on pidevalt peksa saav Bremner, kes niigi paras jõll, aga muutub siin kohati ehtsaks peletiseks. Chan vajaks enda kõrvale hädasti põnevat paarilist, aga Steve Coogan on ehtsalt igav. Pole temas Owen Wilsoni coolnessi ega Chris Tuckeri energiat.

Maksis 140 miljonit dollarit (eelarve 110 + reklaam 30), tõi maailma kinodest 50,2. Paras!


"Underworld" (2003) --- 6/10
Romeo ja Julia, kus tüdruk on vampiir ja poiss libahunt.

Õudusklišeed klopitakse reipalt üles nagu munavalge. Öö lapsed nagu vampiirid ning libahundid peaks idee poolest olema liitlased, a siin ei paku neile miski suuremat rõõmu kui üksteist nottida. Susid saavad seejuures inimeseks ja koletiseks moonduda oma suva järgi ega pea ootama täiskuud. Füüsilise kisma/ traaditrikkide aretamiseks ei jätkunud eriti eelarvet, nii et kõik on hambuni relvastatud ning väga sügeleva päästikunäpuga.

Hea on, et keegi võtab vaevaks stampe lõhkuda. Halb, et pole midagi etemat asemele panna. See linalugu on mõnes mõttes pikk rida odavalt teostatud laene: "Max Payne", "Matrix", "Blade", "Equilibrium", White Wolfi rollikad. Rõhutatult videomängulik, materjalist annaks mitu head muusikavideot kokku panna, kuid eeskujude kannale ei astu kindlasti.

Omi ideid on vähe. See annab eriti tunda tegelasi ümbritseva maailma pinnapealsuses, mis tekitab palju küsitavusi. Vampiirid ja libahundid sõdivad juba suurema osa milleeniumist, aga pole ikka leidnud eriti tõhusaid relvi üksteise tapmiseks? - vähemalt tundub nii, sest mitmed tapetud ärkavad pidevalt ellu tagasi. Kuidas nad juba otsa ei saa, kui selline raevukas nottimine kestab nii kaua? Kuidas inimesed ei märka (varjamisega eriti vaeva ei nähta, esimene lahing toimub näiteks kõigi silme all metroos)? Jne. Kui sellest saab triloogia, peaks stsenaristid edaspidi palju rohkem vaeva nägema, et taustast asja saaks.

Kõige suurema paugu paneb ikka madal eelarve. Sellega palju ära ei tee (kuigi pea sama odav "Equilibrium" rokib hästi). Märul on killustatud ega seostu võimsaks tervikuks, trikid suuremjaolt keskpärased. Letargiline film, draamaosa on kergelt tüütu ja osatäitmised ei pane kaasa elama. Scott Speedman on "Dark Blues" nii põnev, siin igav. Loodan siiralt, et tal on järjes enam teha kui piinatud näoga vahtida või "argghhhh" karjuda. Bill Nighy ("Love Actually", "Shaun of the Dead") on taaskord filmi kõrghetki. Tema vampiirikrahv on tõsiselt vinge ja suursugune, eriti kui mõõga kätte võtab.

Kunstnikutöö on õnneks mõjuv. Head kostüümid, hea grimm, head võttepaigad. Vampiirid on siin tõelised allilma aristokraadid: peened, suursugused ja sünged. Libahundid meenutavad seevastu liialt pätte.

Eelarve 23 miljonit dollarit, reklaam 20. Maailma kinodest tõi ligi 94.

Ma olen muidugi viimane inimene põhjapoolkeral, kes selle ära nägi, aga parem hilja kui mitte kunagi, eks. Järgedelt ootaks vähem pompoossust, rohkem raevu ning tempot. Üks neist on eellugu, seega ilmselt lootusetu selles suhtes.