Kirjaniku naine sureb ja jätab endast maha saladuse. Kirjanik ei suuda enam kirjutada ning veedab järgmised neli aastat vanal rasval. Siis läheb ta nende suvekoju ja satub kimpu vaimudega.
Ma loen selgelt liiga palju Stephen Kingi romaane. Selles mõttes, et kuradi raske on leida uusi asju, mida blogis nendest rääkida. Need on ju heas ja halvas nii sarnased, et olen ammu ära öelnud, mis Maestro puhul meeldib (põhjalikkus nii loo kui tegelaste punumisel) või puudu jääb (vähe ruumi pahadele, finaal ei tõuse eelneva kõrgusele).
"Bones" on siiski üks meeldivamaid Kingi asju. Üleloomuliku jutu kohta ebatavaliselt tundeline, millele aitab kaasa ilmselt, et peategelane räägib mina-vormis. Isiklikum side tekib ju toimuvaga. Raamatu esimeses pooles esineb siiski kergeid igavushetki - keskse liini käivitumine võtab tublisti aega nagu autorile tavaline. Kokkuvõttes on siiski palju vaheldust. Lugeja tehakse tuttavaks Ühendriikide ilukirjanduse tööstuse köögipoolega (vähemalt minul oli väga põnev lugeda), uidatakse armastusromaani ning Grishami kohturomaani radadel, aeg-ajalt löövad sisse müstilised toonid. Põnev segu, mis kisub kohati päris kõhedaks, ehkki teatud tondijuttude klišeed võiks kasutamata jätta vast (torm).
Cheyenne omandas filmiõiguse, aga hoiab seda mustadeks päevadeks või pole igatahes projekti töösse lükanud.
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 1998. 660 lk.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment