Arvutikino

Kuna ma olen nii hea, vaatasin ära hunniku pahna, et teie aega kokku hoida. Arvustust lugeda on ajavõit, kui seejärel filmist loobuda.


Godsend (2004) --- 4/10
Õudukas noorest õnnelikust paarist (Greg Kinnear, Rebecca Romijn-Stamos), kelle õnnetuses surnud poja (Cameron Bright) kloonib saladuslik arst (Robert De Niro). Poeg vol 2 muutub aga vol 1 vanusesse jõudes parajaks retsiks, et anda meile põhjus edasi vaadata.

Õuduka kudumine loomade või laste ümber on alati riskantne, sest usutavad on neist ekraanil mõned üksikud või vähemalt ei suuda castingu-inimesed häid üles leida. 1993 "The Good Son" on väheseid õnnestunud eksemplare, peaosades Elijah Wood ja Macaulay Culkin. Selle päästab üsna tugev lugu, kui noortel näitlejatel oskustest kohati puudu jääb. Shyamalani filmid on tase eraldi muidugi, paar astet teistest kõrgemal, mistõttu mul ei tulnud need kohe meeldegi.

Nojah, hindestki aru saada, et "Godsend" ei kuulu paremate hulka. Cameron Bright näeb välja sobivalt õõvastav, aga tundub umbes sama usutav kui dresseeritud puudel. Huvitaval kombel suudab Nick Hamm panna samuti pädevad näitlejad De Niro ja Kinneari sisse-elamise asemel unes kõndima, nii et lugu, lavastus ja rollisooritused on võrdselt ebainspireeritud. Kui see film oleks toit, siis mahlas immutatud kuivatuspaber. De Niro vaesekese kallal ei tasu siiski norida, et ta jälle mõttetu filmiga maha saanud. Dr Wellsi panus piirdus algselt nimelt mõne stseeniga ning mees nõustus rolli suuremaks kirjutamisega ainult seetõttu, et temasse puutuv materjal lubati nädalaga üles võtta.

Ahjaa, naistähe kohta ei öelnudki midagi. Nii... mõtleme... Romijn on endiselt päris kena. Blond. Ja Kinneariga pole tal rohkem keemiat kui teretuttavatel, nii et liiga usutavalt paarike ei mõju.

Hammi eelmine, "The Hole" on palju etem õudukas. Mõistan täiesti, miks BDG ei korraldanud "Godsendile" läbivaatust, või vähemalt ei kutsunud mind. Ma ju kurja keelega.

Maksis 25 miljonit dollarit ja 15 reklaamile, tõi kinodest 29,4.


Blade: Trinity (2004) --- 4/10
Kolmas osa koomiksis sündinud mustanahalise vampiiriküti (Wesley Snipes) juhtumistest, kes on poolvampiir, omades seega mõlema poole tugevusi ja ei kummagi nõrkusi. Aga vastaseid on palju nagu kärbseid, nii et kerge pole temalgi. Eriti nüüd, kui oma ala maailmameister Dracula isiklikult mängu astub. Tolle osas Dominic Purcell, kes näeb mitmes mõttes kahtlaselt lai välja.

Seetõttu on Blade'il esmakordselt abilised, kes ei pelga käiseid üles käärida. Neid kehastavad ammu mõnd korralikku suuremat filmi oodanud Ryan Reynolds (sari "Two Guys, A Girl and a Pizza Place", "Van Wilder") ning Jessica Biel ("The Rules of Attraction", Marcus Nispeli "The Texas Chainsaw Massacre", "Cellular"). Tema karjääri kohta võib öelda sama, kui järgi mõelda. Neiu kehastab Blade'i mentori Whistleri tütart. Tal on imposantse välimusega vibu. "Sõrmuste isanda" järel on igas endast lugupidavas märulis vibu või vähemalt amb.

Tasapisi raugastuv Kris Kristofferson ehk Whistler on samuti tagasi. Ma ehk ei mäleta õigesti, aga minu meelest sai ta nii esimeses kui teises osas surma. Või midagi. Miks ta jälle kaasa teeb, seda enam, et ei saa midagi põnevat teha või öelda?

Veel suurem raiskamine on Ryan Reynolds. Hea välimusega pikk kutt, kes võttis rolli jaoks 25 naela jagu lihaseid juurde. Spetsiaalselt isegi habeme näkku kasvatanud, mis sobib ka. Hea nimi mõeldi talle ka, Hannibal King. Mis talle teha antakse, mis arvate? Kindlasti asjade purustamist ning vereimejate laialiloopimist? Oh ei. Tema ülesanne on teha nalja, millest absoluutselt ükski rida pole naljakas. Osalt seetõttu, et tema jutt on jube nüri. Osalt seetõttu, et ta ei paistagi oma tegelaskujusse uskuvat. Igatahes, ta ei mõju humoorikalt. Kui vahepeal natuke madinat saabki, ei päästa see kindlasti üldmuljet.

Teise osa lavastanud Guillermo Del Toro loobus "Trinityst", et võiks ammu igatsetud "Hellboy" ära teha. Kõigi kolme stsenaariumi autor David S Goyer istus siis ise lavastajatooli. Tulemus on kohati sama puine kui stsenaarium, a mõned toredad äksikohad on täitsa olemas, seda ei salga. Umbes nii, et songid kahvliga ilmetut putru ja siis leiad korraga ilusa rohelise herne.

Esimene "Blade" on nii kõva, et järjed tunduvad täitsa üleliigsed. Pole neis enam uudsuse võlu ega uskumatult sarmikat paha poissi Stephen Dorffi näol. "2" ja "Trinity" lisavad küll pildiliselt põnevaid ideid (vampiirid põlevad surres hetkega tuhaks, ninjad, Abigaili vibu), aga lugu vajub üha lamedamaks ja tegelaste jutt klišeelisemaks. Kolmanda alguse Blade'i pubekalik reageering Whistleri noomisele, et ta hukkas eksikombel inimese, on selle ilmekas näide. Goyeril oli kõva vajadus luua dialoogid võimalikult sarnaselt halbade B-filmide omadele, tundub.

DVD versioonil on kasutamata jäetud lõpp, mis tundub vähemalt paberil palju mõistlikum kui tegelik finaal. Abigail Whistleri asemel pidi naistäht kandma nimi Rachel Van Helsing, aga selle plaani nurjas "Van Helsingi" film.

65 miljonit dollarit maksis, 95 tõi kinodest.


13 Going on 30 (2004) --- 3/10
Tüdrukutele meeldib vahel ilusad riided selga panna ja nägu pähe teha. Paljudele meeldib seda lausa iga päev teha. Oma kuti jaoks ei tasu muidugi ära, osad ei pane tähele ja teised hakkavad kahtlustama, et kelle jaoks nüüd ikkagi nii palju vaeva nähakse. Nii sündis 21. sajandi chickflick, mille esimene säravam õis oli vist "Legally Blonde".

"Aliase" ja "Daredevili" staar Jennifer Garner on nii nägus, et talle kohe peab andma võimaluse poolteist tundi ilus olla. Nii mõtlesid produtsendid ja lükkasid töösse romantilise komöödia, kus 13-aastasest tüdrukust saab korraga 30-aastane edukas naine. Muidugi on tal kõik sitaks hästi, ta ise jube ilus, miski ei lähe kunagi tõesti untsu ja kui mõni soov veel õhus, täitub see lõpus. Ta unelmate kutiks valiti Mark Ruffalo, kes on tõesti päris ok kombinatsioon ikka-see-naabripoiss olekust ja mehelikust heaväljanägemisest. Vaatasin Internetist järele, ta on sama pikk kui mina. Jee.

Maksis 37 miljonit dollarit ja 35 reklaamile. Tõi kinodest 96. Hea et rohkem ei toonud. Õpetab neid mu aega raiskama. Ma ei raatsinud pooleli ka jätta, lootsin, et äkki saab lõpu eel siiski ühe nalja ka või midagi. Ei saanud. Aga preilisid on ka tegelt niisama vaadata hea.


The Grudge (2004) --- 4/10
Õudukas. Ühes Tokio majas pesitseb needus, mis hakkab muudkui uutele isikutele külge, kes sinna satuvad. Need zombistuvad ning surevad varsti ära. Kesksel kohal ameeriklasest tüdruk (Sarah Michelle Gellar), kes läheb sinna üht vanadaami põetama.

Mõte nr 1: Ma ei usu seda filmi.

Mõte nr 2: Gellar on alla võtnud või?

Ma ei usu seda filmi, sest tehnilise eesrindlikkuse kõrval jäetakse sisuline pool täitsa unarusse. "Grudge" ei mõjugi nagu kompaktne lugu, vaid rida stseene, mida ühendavad samad tegelased. Need polegi nii tähtsad, tundub, vaid pigem see, mida kollide näitamiseks ette võetakse. Need ronivad muudkui mingitest urgastest välja, tehes inimestele aia. Üks teeb veel mingit kriginat, mille kohta raske öelda, kas see on mõnus või vastik. Siiski on lausa uskumatu, et film kannab Ühendriikides leebet vaatajapiirangut PG-13, ise lima ja rõvedusi täis. R-versioon tehti ka, ent testpublikule meeldis see vähem. Ilmselt tasub siis DVD-ringi oodata.

Veel rohkem ei usu ma seda filmi põhjusel, et liialt toetutakse heliefektidele ja hinge kriipivale muusikale. Nii palju ei saa. Või noh, tegijad saavad kõike, aga tulemus küpsetatakse üle. Which isn't nice.

Idee tekkis kolmest loost koosneva jaapanlaste telefilmiga "Gakkô no kaidan G" (1998), mille tagatuules on seal tehtud samal teemal veel neli iseseisvat filmi. USAs nüüd ka üks. Kõigi kuue stsenarist-lavastaja on sama mees, Takashi Shimizu, kuigi siin aitas teda ameeriklane Stephen Susco. Jänkid palkasid jälle Shimizu ilmselt põhjusel, et keegi ei möliseks, kuidas Hollywoodis uusversioonid alati ära käkitakse.

Shimizu lootusi ei petnud, 10 miljoni USD eest tehtud õudukas tõi kinodest praeguseks 156,3 tagasi. Esimene nädalavahetus USAs oli kohe nii muljetavaldav (39,1 milli), et järg kuulutati töösse ja Jaapanis vastukaaluks "Ju-on: The Grudge 3". Õuduskonveier/maestro võtab USAs taas Susco kampa, ent kodus pusib tavasid austades ise.

Veel huvitav, et valdav enamik võtteplatse ja kolm näitlejat on ameeriklaste versioonis täpselt samad. Seda ei tehtud kokkuhoiuks, vaid meelega, et võimalikult sarnane jääks.

Tüütuvõitu vaadata, aga huvitav sellest kirjutada. Minu võit, ei?