Arvutikino

Vaatasin hiljuti kahte hiljutist kojutulemise filmi, kus peategelased naasevad lapsepõlvekoju ja leiavad, et sealsed olud pole palju paremaks läinud, ainult kitsamaks.

"Garden State" (2004) --- 7/10

Filminäitlejaks pürgiva Andrew ema on surnud. Ta käib matusel, värskendab suhteid mineviku ja vanade sõpradega, leides kõige tipuks ootamatult armastuse (Natalie Portman).

Seriaali "Scrubs" täht Zach Braff kirjutas-lavastas tragikomöödia, kus ta täidab samuti peaosa. Ja see on hea! Kõige parem asi on küll särtsakas nooruslik Natalie Portman, kelle lapselik sarm hetkega nii Andrew kui publiku ära võlub, aga stsenaariumile ja lavastusele pole samuti midagi ette heita. Kõik on hoolega paika timmitud, kliiniliselt puhtaks, leides samas koha mõnele hääle kaamerakäigule, nii et põhirõhk kandub näitlejatele, kellest mainiks ka Ian Holmi (isa) ja Peter Sarsgaardi (põhiline sõber). Braff ise kehastab väga suletud tegelaskuju, nii et tema saab erilise näitlemiseta hakkama, justkui Eminem oma "8 Mile'is".

Braff pöörab suurt tähelepanu seisundifilmi loomisele, mis annaks edasi kindlat emotsiooni, see aga jätab tegelaste arengu ja loo humoorikama poole natuke liiga soiku. Paljude seisundifilmide kombel muutub lõpukolmandik seega natuke igavaks, aga kokkuvõttes ütleks ikka, et "Garden State" väärib vaatamist. Hästi tehtud, hästi mängitud ja armsa lõpuga - sisu jääb lihtsalt tsipa nõrgaks.

2,5 miljonit dollarit pani eelarveks välja üks endine hüpoteegipankur. Sundance'i festivalil, kus toimus esilinastus, napsasid selle Miramax ja Fox Searchlight 5 miljoni eest. Kinodest tuli tagasi 28,5, nii et kõik jäid rahule.

"Eulogy" (2004) --- 6/10

Pereisa sureb ja kolm põlvkonda inimesi tulevad kokku, et ta ära saata. Must komöödia, kellegi Michael Clancy esimene täispikk stsenaristi-lavastajatöö.

Ise ta Braffi kombel näidelda ei püüa, aga kireva kamba leidis küll: Hank Azaria, Kelly Preston, Famke Janssen, Zooey Deschanel, Glenne Headley, Jesse Bradford, Piper Laurie, Rip Torn ning Ray Romano.

Ma pole "Everybody Loves Raymondit" vaatama sattunud ega saa seetõttu Romano fenomenist aru - kole mees ja imelik jutt - aga see selleks. Põhiline häda peitub selles, et filmi paremad read kirjutati kaksikuid poisikesi kehastavale Curtis Garciale, kes ei suuda neid piisavalt humoorikalt esitada. Teised tegelased siplevad rohkem oma probleemide kütkes, mis ei jõuagi kuhugi. Nii et vaadata võib, aga võib ka vaatama jätta.