Viimased läbivaatused

"The Manchurian Candidate" (2004) --- 6/10

Richard Condoni romaanis (1959) ning John Frankenheimeri filmis (1962) pesid kommunistid Korea sõja ajal jänkivangide ajusid, et neist saaks salamõrtsukad, sihtmärgiks kandidaat uueks USA presidendiks. Jonathan Demme'i uusversiooni taust on esimene Lahesõda ja kurjad jõud peituvad "meie endi" keskel.

Peaosas tavapärases headuses Denzel Washington, aga siin on üldse head näitlejatööd. Linaloo tootnud Paramounti bossi isiklikult valitud Liev Schreiber endise relvavenna ja presidendiks püüdlejana, Meryl Streep tolle võimuihast pimestatud emana (väärib igati oma Kuldgloobuse kandidatuuri), Jeffrey Wright meeltesegaduse piiril vintskleva ekssõdurina (kaob ruttu ära, miks ta pärast "Shafti" ikka suuremaid osi ei saa?!), Jon Voight (teda võiks samuti enam olla).

Võib isegi öelda, et Washington on seekord kõige igavam. Ta on väga palju ekraanil, aga saab tegelaskuju vähem äärmustesse viia kui sisu lugedes eeldaks. Karisma ja usutavus on kõrged nagu alati, aga töötamiseks pakutav materjal pole piisavalt headl.

Demme polnud esimene kandidaat lavastama (Brian De Palma, Neil Jordan), aga tulemus on igati temalik, kui otsustada kuulsamate varasemate tööde põhjal nagu "Voonakeste vaikimine" või "Philadelphia". Õhustiku loomisele pühendatakse piisavalt energiat, aga tempo on kuidagi letargiline ja lugu kisub kohati raskejalgseks. Stiililiselt sobiks eeskujudeks mitmed praegused USA kvaliteet-draamasarjad, aga neid jäljendades peaks arvestama, et 130 minutiline ajaviide ei peaks kulgema sama aeglaselt kui 50 minutiline. Ära nüristab.

Lõpp seevastu ei meeldi väga, minu meelest toetub see vähem karakteriarendusele eelnevale ning rohkem soovile üllatada. Niigi on kohati raske aru saada, kuidas millenigi jõutakse. Auke loos ja faktilisi vigu leiab ka mitmeid nagu targemad inimesed on kindlaks teinud. Kontrollige soovi korral www.imdb.com/title/tt0368008/goofs

Filmile 80 miljonit dollarit, reklaamile 35. Maailma kinodest 95,3. Eestis kinno ei jõua. Streepi ossa plaaniti muide eelnevalt Emma Thompsonit, Glenn Close'i ja Jessica Lange'i.

Huvitav, aga kuidagi väsitav. Usun, et võib paraneda järgnevatel vaatamiskordadel.



"Shall We Dance" (2004) --- 7/10

Arvustuses on kerged spoilerid. Kui ei taha sisust midagi kuulda, enne kui vaatad, ära loe veel.

Põhineb jaapanlaste 1996 filmil "Shall we dansu?". Edukast ohutust elust tüdinenud keskealine mees (Richard Gere) läheb ootamatult seltskonnatantsu õppima ja tema silm jääb saladuslikule tüdrukule (Jennifer Lopez) pidama. Mis saab abikaasast (Susan Sarandon) ning kuidas üllatab nii meid kui teda üks kolleeg (Stanley Tucci).

Mul on hea meel, et Hollywood on õppinud Lopezi õigesti kasutama: kõrvalosa, piinatud ilme ja mitte väga palju teksti. Tantsida oskab ta muidugi ka, mis tuleb siin kasuks, sest Lopez ja Gere esitavad ühe tõesti kuuma stseeni põrandal. Ning lisaks on proua Imreal alati nõus promotööd tegema, olgu ta pealegi ainult kõrvalosas. Võida-võida situatsioon.

"SWD" on eelkõige Richard Gere'i šõu, kes ei kuulu ehk oma põlvkonna parimate filminäitlejate sekka, ent saavutab õige pealiskaudsuse / sügavuse suhtega rollides nauditavaid tulemusi. Osa on tõepoolest hästi valitud, mees lihtsalt särab. Ta esitab vastakaid olekuid (keskeakriis, uuesti elu mõtte leidmine ja kliimaks ehk sisemine kirgastumine) sellise ladususega, et tundub võimatu mitte kaasa elada. Teema on talle tõesti südamelähedane või suutis lavastaja oma veenmisjõuga imesid teha.

Nii mõnus ja positiivne ajaviide, et rahulolematus tekib alles hiljem ja ainult seoses looga. Kõik on liiga viisakas ja klanitud, et ühtegi tõelist probleeme tõstatada, mistõttu teema arendus jääb kohati ebausutavaks ja finaal päris kindlasti kesiseks. Seda suudaks vastu võtta, et Gere saab tõmbest Lopezi vastu üle (sama juhtub jaapanlaste filmis), aga suhted abikaasaga on mõttetult üle suhkurdatud. No millega täpselt Sarandoni tegelanna sellise positiivse lõpu ära teenis? Ta isegi ei üritanud mehele toeks olla! Ta põhiülesanne on tuua loosse vaimukas eradetektiiv, aga lõpuga jääks rahule pigem siis, kui abikaasad oleks alguses kohe nii võõrdunud, et plaanivad eraldi kolimist.

Pea kõik kõrvalosalised annavad panuse filmi heatahtlikku huumorisoone edendamiseks, eriti meeldiv üllatus on Richard Jenkins (surnud, aga mitte lahkunud pereisa sarjast "Mulla all").

Maksis 50 miljonit dollarit, tõi maailma kinodest ~120,2.



"Meet the Fockers" (2004) --- 8/10

Fockerite noorpaar (Ben Stiller, Teri Polo) sõidab naise vanematega (Robert De Niro, Blythe Danner) mehe vanematele (Dustin Hoffman, Barbra Streisand) külla. Asja on segatud lõpuks ometi beebi, kuigi mitte noorte tehtud. Ehk siis veel üks ports nalju igihaljal teemal "miks just minu vanemad on jobud?".

"Meet the Parentsi" järg jõuab meie vaatajateni juba 28. jaanuaril. See on vähemalt kodumaal isegi menukam kui esimene, kuigi De Niro eelmise järgkoomuski "Analyze That" läbikukkudes tekkis mure, et kas Fockerid jätkavad. imdb.com nimekirjast see igatahes kadus natukeseks.

Lõpp hea, kõik hea – "Fockers" on samuti parem kui "Parents". Kõik osatäitjad sobivad oma osadesse nagu valatult, abikaasade triolgi on veidi rohkem tegevust, ja nende kokkumäng on samuti ülimalt paigas. De Niro on näitlejana jumal, aga on jäänud hiljutistes komöödiates mu arust kuidagi kuivaks - siin on ta parem kui kunagi varem. "Fockersi" dialoogid on lahedad ja peategelasi tabavad olukorrad vaimukad, a põhivõlu peitub näitlejate tehnilises virtuoossuses ehk koomilises ajastuses. On vähe komöödiaid, mis tunduvad ühtaegu nii lihvitud ning samas ladusa minekuga. Kõik suurepäraselt paigas, aga õhkkond on hämmastavalt vaba. Tulemust nagu see ei saavuta ühegi rahasumma ega võtteajaga, selleks vajatakse tipptegijaid.

"Meet the Parents" maksis 55 miljonit dollarit, tõi kinodest 330,4. "Meet the Fockers" maksis 80 ja on toonud seni 271,5.