Kultuskirjaniku esikromaan. Kesksel kohal on kamp Šoti noori, kes eelistavad täiskasvanuks saamisele süstimist, jalgpalli ja pisikuritegevust. Kõlab klišeeliselt, aga lugedes ei teki kordagi tunnet, et autor tambib mõnd ammu sissetallatud rada.
Stiil on ju kõike muud kui tavaline. Welsh kirjutab šoti noorte igapäevases keeles, mida poleks mõtet tõlkida, vähemalt eesti keelde, sest meil poleks midagi sarnast asemele panna. Nii-öelda "õige" Englishiga harjunule tundub nende suust välja aetav ohtra ropendamisega õlitatud soga nii tahumatu ja robustne, et omandab ruttu teatava võlu. Igatahes aitab paremini olustikku ja tegelastesse sisse elada, neid mõista. Selleta poleks "Trainspotting" kaugelt nii eriline. Ning kui ikka inglišit oskad, ei jää hätta. Esimene lehekülg või kaks kuluvad harjumisele ja keele sisemise loogika omandamisele, edasi läheb libedalt. Erinevalt filmist, kus puudub aeg igal sobival hetkel järele mõelda, mida nüüd just öeldigi.
Aga see pole kõik. Welsh teeb eksperimente ka jutuvestmise kunstiga. Minategelasi on rohkem kui üks ja nende isikuid ei hakka keegi peatüki alguses ette ütlema. Paar korda ma ei jaganudki välja, kes parajasti lugu edastas. Vahelduseks kohtab aeg-ajalt veel kolmandas isikus kirjeldusi ning isegi tavalist tänapäevast Inglismaa keelt.
Ent ma pole jõudnud veel midagi mainida sisulise tugevuse kohta. Welsh ei ürita tegelasi eales ilustada, avades nende armetuid pinnapealseid narkari-isiksusi peaaegu masohhistliku mõnuga. Enamik on tüüpilised pilvevennad, kes eelistavad päriselu mured asendada ühega: kust saada veel üks doos. Väheseid tüüpe, kes narkot ei puutu, on Begbie, kes on sõpradest koguni hullem. Rõveda suuvärgiga psühhopaat, kes lausa peab kogu aeg kellegi elu põrguks muutma.
Ometi mahub loosse ka huumorit, soojust, tundeid ja isegi erootikat, tahumatut, aga siiski omal moel mõjuvat. Väga inimlik kraam, mis ongi suurim väärtus.
Raamat ja 1996 tehtud film (pani aluse Ewan McGregori karjäärile, mäletate) on minu meelest võrdselt head. Ramps isegi parem, sest mahutab rohkem sündmusi ja inimesi. Aga meeleolu on mõlemal täiesti paigas.
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 1993. 344 lk.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment