Keegi ei kirjuta 1970-80-ndate Šoti töölisnoorte elust nagu Irvine Welsh ja muidugi teeb ta seda oma kuuendaski raamatus. Iga kord natuke erinevalt, aga siiski sarnaselt.
Peategelased on neli sõpra, kelle saatusi jälgitakse viies pildis, mis leiavad aset suvalistel aegadel enne nende keskealiseks saamist (1970, 1980, 1990 ja 2000 paiku, 2002). Öeldakse, et inimene ei muutu, ja see on kindlasti tõsi nende nelja härrase puhul. Kohad ühiskonnas tõesti vahetuvad, aga sisimas jäädakse samaks.
"Trainspottingult" laenatakse nii ülesehitus (keegi on enamasti minategelane, vahel räägitakse ka kolmandas isikus), stiil (armutult aus sotsiaalporno) kui mõningad tegelased (taas kohtume põgusalt näiteks Rentoni, Spudi ja Begbie vendadega, aga nende käekäigust ei räägita nii palju, et tahaks "Porno" lugemata jätta).
Väheüllatav, et ka sisu jääb samaks. Nõrgematele nii füüsiliselt kui vaimselt haiget tegemine on argipäev. Elus kuhugi pürgimist asendab paljudel tänapäeva Šoti püha kolm-ainsus (alko, narko, jalgpall). Armastuse otsimine ei tule isegi pähe, peaasi, et saaks oma "auku". Ehtsad narkarid ei ole nad, tehes siiski oma lõbuks. Värisevad pimeduse rüütlid jäävad "Trainspottingule".
Welshiga varem tuttavale on romaan liiga pikk, sest midagi uut ei leia. Ikka need stampvõtted, võinuks vähemalt üllatusi lisada. See poleks ilmselt võimalik, et üks sõpradest oleks näiteks gei, aga midagi ikka leiaks, eks ole. Ja isegi kui "Glue" on esmatutvus autoriga, ei saa stoori tempot ja karakteriarendust pidada esmaklassiliseks.
Hinne: 6/10
* Esmatrükk 2002. 556 lk.
No comments:
Post a Comment