Arvutikino

"Coffee and Cigarettes" (2003) --- 6/10
USA iseseisvate filmide suure vana mehe Jim Jarmuschi kogumik, festivalide tihe külaline. 11 mustvalget lühilugu, mida ühendavad kohv (kahel puhul tee), suitsud, tuntud inimesed esitamas iseennast ja mingil põhjusel kohmetud vestlused (pool)võõras seltskonnas. Natuke kriitiline pilk nii-öelda kohvi ja sigarettide põlvkonnale.

Kestvused on erinevad. Alla nelja poole minuti pole, kõige pikem on kuusteist pool. Suurem osa jääb viie ja kümne minuti vahele. Kolm filmi on ilmunud üksikult, sarjas "Coffee and Cigarettes" (1986, 1989, 1993). Need on vanuse järjekorras "Strange to Meet You", "Twins" ja "Somewhere in California".

Tulemus nagu arvata: kõige parem vaadata koduses mugavuses, et saaks vajadusel pausi teha. Esiteks kaaslastega muljetamiseks, sest iga lugu on ju iseseisev. Teiseks puhkuseks, sest poolteist tundi on korraga vastuvõtmiseks paljuvõitu. Tase on ju erinev. Leidub kolm väga head, kolm head ja ülejäänud viis viskaks lihtsalt välja.

Väga head on "Somewhere in California" (Legendaarsed muusikud Iggy Pop ja Tom Waits, pika näoga vikatimehed mõlemad, ebamugavlevad kohvikus. Väga cool ja hea huumoritajuga.), "Cousins" (Cate Blanchett esitab kaksikrolli iseenda ja tema nõbuna. Sisukuselt ja näitlejatöödelt parim kindlasti.) ja "Cousins?" (Alfred Molina üritab Steve Cooganile selgeks teha, et nad on sugulased. Väärt esitused, armas õhustik.)

Seltskond on kirju: mainimata näiteks Roberto Benigni, Steve Buscemi, The White Stripesi Jack ja Meg, Bill Murray, Wu-Tang Clani GZA ja RZA. Esitused on peaaegu alati tasemel, viiel puhul pole lihtsalt korraliku materjali, käib mõttetu nämmutamine. Mainin siis ära, et üle tunduvad olevat "Strange to Meet You", "Renee", "No Problem", "Jack Shows Meg His Tesla Coil" ja "Champagne". Nende eemaldamine annaks filmile just õige pikkuse, kaksates umbes pool tundi maha.


"My Own Private Idaho" (1991) --- 6/10
Väike kultusfilm ajast, mil lavastaja Gus Van Sant ning Keanu Reeves olid suht tundmatud, aga varalahkunud River Phoenix just tõusuteel. Tema ülimalt intensiivne ja tundlik esitus ongi selle vaatamiseks tungiv põhjus, sest film üldiselt on natuke ebaühtlane ja Shakespeare'i lõik lihtsalt tüütu.

Phoenix ja Reeves täidavad peaosi: kaks kutti tänavalt, kes magavad meestega raha eest. P tegelane on ka paras heidik: segase minevikuga, õrn, hingehaavadesse uppunud ja pealekauba Reevesi tegelasse armunud, kes on tema parim sõber. R väidab aga, et polegi gei ja ula peal on ta ainult selleks, et oma rikas perekond seaks vihastada.

Tahaks teada, kas õhustiku loomisel oli tähtis roll lavastaja Van Santil või noor Phoenix oligi supertalent, kelle ümber oli vaja ainult lugu koos hoida. Selge igatahes, et tulemus on suurepärane deprekalugu, südantlõhestav ja trööstitu. Love of the loveless nagu laulaks Eels. River on nii habras, õnnetu, fucked-up, et võtab pisara silma. See kummituslik roll oleks pidanud tooma talle Oscari, enne kui hilja. Reeves on nagu Reeves ikka: paras tuim tükk, aga hea välimusega.

Naljakas, aga USA algse videoväljalaske pakend peitis fakti, et see on geifilm.


"A Good Night to Die" (2003) --- 5/10
Draama kahe palgamõrvari sõprusest (Michael Rapaport, endine poksija Gary Stretch).

Igaühele meeldib mõni filminäitleja, kes pole tegelikult kuigi silmapaistev. Viimase aja trend on Dakota Fanning, aga ise olen eelistanud Michael Rapaporti. Ei teagi, mida temas leian, aga selles keskpärasuses on midagi ligitõmbavat.

Peaosa pakkuv "Good Night to Die" on ta nn oskustest suurepärane ülevaade. Ta mängib üle. On selgelt liiga palju filme vaadanud ja üritab olla sama intensiivne kui tema eeskujud. Aga ta ei lähe üle piiri nauditavalt, ennast ja teisi lõbustades nagu Johnny Depp "Kariibi mere piraatides". Ta mängib üle nagu algaja – lihtsalt üle. Käed muudkui käivad, toon ning ilmed on rõhutatult energilised. See pole sisse-elamine. See on jäljendamine, näitlemine halvas mõttes.

Wannabe on hea sõna, iseloomustamaks nii dialoogi kui sisulisi lahendusi kui lavastust.

Keda kõike ei kopeerita: Quentin Tarantino, Guy Ritchie, Oliver Stone, Martin Scorsese. Osad tegelased tunduvad lausa põgenikud klassikutest "Pulp Fiction", "Natural Born Killers" ja "Snatch.".

Dialoogi kirjutamisel olid kahtlemata suureeskujud Scorsese'i hilisemad maffiaeeposed. Teksti on üldse palju. Mitmed episoodid on isegi hästi õnnestunud, aga ei tundu enamasti loomulikud tükid tervikust, vaid iseseisvad õnnestunud ideed. Võimalik, et need on tegijate varasemad suvalised mõttevälgatused, mida ei raatsitud tolmuma jätta, kui juba võimalus film teha. Nii et leiti neile koht, isegi kui põhilisega ei seostunud. Lugu ise on üldse paras hädaorg. Karakterite arendus jääb ümmarguseks nulliks ja loo usutavus samuti sinna lähedale, sest mitmed tähtsamad käigud jäävad Rapaporti vinguva häälega pealeloetud ridadeks.

Parimat tööd teevad Reg E. Catchey mingisuguse isakesena ja Gary Stretch (peategelase mentor). Nagu ikka algajale näitlejale, kes peab hea välja nägema, antakse talle vähe teksti. Ta oleks samas suurepärane Max Payne, kui otsustada liftistseeni järgi.

"Good Night to Die" on kindlasti hea harjutus tulevaseks eluks filmitegijana, aga mitte enamat. Seda pidid / peavad vaatama-kiitma eelkõige tegijate lähedased, nii et ära vaevu.