"Kingdom of Heaven"

Lee-lee-gendaarses "Sõrmuste isandas", jõudsalt samuti triloogiaks sirguvas "Kariibi mere piraatides" (järjed vändatakse ühe hooga) ja "Troojas" teeb kaasa selline kabe noormees nagu Orlando Bloom. Nii kaunis näitleja – ei, Kunstnik! – ei tohi jääda päris isikliku peaosata, mida mainitud kassatükid siiski ei pakkunud.

Siit see tuleb: 12. sajand, ristisõjad on all the rage, püha linna Jeruusalemma langemine Allahi kummardajate kätte. Bloom kehastab naise enesetapu tõttu depressioonist pungil seppa, kes põgeneb preestri mõrva järel, vastleitud isa (Liam Neeson) kannul Jeruusalemma. Temast saab rüütel ning järgmine alpha male, kes juhib risti-inimesi võitlusse paganate vastu.

Ilus Naine, Keda Peamees Paneb roll on Eva Greeni päralt, kes võlus meie südameid viimasel PÖFFil väga heas filmis "The Dreamers". Seekord ta keha ei näita. Tema põhiline eesmärk on vaadata unistavalt või kurvalt kaugusse, ja ta saab igati hakkama. A ärge süüdistage teda aja raiskamises, kui võiks jätkata suure kunstiga. Kui mulle tehtaks välja viibimine Marokos ning Hispaanias pluss hängimine filmitähtedega, ma läheks päris tasuta.

Teine tähtis tegija on Jeremy Irons, kelle funktsiooniks vana karune väga isane kõrvalosaline. Ta saab samuti hakkama ja pikk arm näol näib veenev. Ei midagi Oscari-väärilist, aga ega alati ju pea. Lihtsalt tõhus täitematerjal nagu mört telliste vahel.

Veel tuuakse sisse Edward Norton, kes võib teadupoolest väga rokkida. Paraku pole see sobiv võimalus, sest ta kehastab pidalitõbist kuningas Baldwini, kelle nägu katab mask ja ihust näeb ainult silmi + rõvedaks grimeeritud kätt. Baldwin suri tegelikult aasta enne siin kirjeldatavaid sündmusi, mistõttu tema lisamine tundub ebavajalik. Tal on vähe öelda ning tema kohalolek ei sügavda oluliselt lugu või tema õe pealiskaudset tegelaskuju (Eva Green). Kõik tegelased peale Godfrey (Neeson) olla samas reaalsed isikud ajaloost, nii et veel kord küsiks: milleks Baldwin?

MPDE onud jätavad mind pärast seda arvustust kardetavasti jälle paarist läbivaatusest ilma. Näiteks seetõttu, et Ridley Scott on neile väga oluline lavastaja. Aga kuidagi ei saa vaikida, et 6. mail kohalikel ekraanidel alustav "Taevane kuningriik" on sama lämmatavalt igav kui pooled minu emapoolsed sugulased. Esimest korda vaatasin kella vist 35 minuti möödudes, mis on alati halb märk, kui seanss küünib kahe ja poole tunnini.

Ridley Scott tegi selle ajaloolise eepose ilmselt hirmust, et ta on peagi liiga vana nii mastaapsete projektide haldamiseks (saab novembris 68). Teised liitusid ilmselt võimalusest "Gladiaatoriga" Oscarile kandideerinud lavastaja käe all sarnast asja proovida. Stsenaariumi tase ei huvitanud siis enam kedagi, ja see on ikka nõrk. "Troy" ja "Alexander" on hullemad, aga mitte palju. Isegi nõnda suurejoonelises teoses võiks arvestada lihtsa tõsiasjaga, et kõigepealt peavad "kandma" tegelased, siis lugu ja alles hiljem hakkavad mõjuma tehnilised saavutused nagu operaatoritöö, kostüümid, grimm, lahingute tase jne.

Praegu on sisuline pool lamedam kui vaataja huvi hoidmiseks kasulik oleks. Väiksem häda on mõned võtmestseenid, mis ei mõju usutavalt (preester ning sepikoda süttivad nagu lõkkesse visatud kuiv paber; Balian jääb laevahukus ainsana ellu; ta on ka üllatavalt hea mõõgavõitleja, kuigi algne treening isa kambas vihjab vastupidisele).

Palju rohkem häirib see pinnapealsus, millega mitmed võtmetegelased visandatakse. Nortoni Baldwin, Bloomi Balian, Greeni Sibylla, Ironsi Tiberias: nad on kui karikatuurid, kelles puudub igasugune intriig. Kõigil on kindel funktsioon, mida nad täidavad piisavalt pädevalt, aga midagi sellist küll pole, mille pärast käekäiku kaks ja pool tundi jälgida. Hea näide karakteriarenduse puudulikkusest on Greeni-Bloomi ekraanisuhe – mida see täpselt annab kummagi tegelasele, peale võimaluse veelgi rohkem mõtlikult kaugusse vaadata?

Orlando Bloomi näitlejameisterlikkus jääb samuti kaheldavaks. Ta saab hakkama, see on alati selge olnud. Aga roll ei paku küll võimalust mingeid tegelikke oskusi demonstreerida. Baliani A ja O on õigupoolest välimus – vaadake, tal on metsik välimus ning ta vaikib niimoodi mehiselt! Ausalt öeldes kahtlustan, et seetõttu naise surm sisse kirjutatigi – andmaks Balianile põhjust muudkui süngelt põrnitseda. Mida vähem teksti, seda kergemini saab säratu näitleja hakkama. Kes seda ei teadnud, pole filmide sisulise poole suhtes ilmselt kuigi tähelepanelik.

Aga mõned plussid. Võitlused on raevukad ja nauditavad, kuigi neid võiks rohkem olla. 40 min lõpust on päris okeid, sest Bloom peab siis oma kohustuslikud kõnepidamise stseenid, milleta ei ole ükski eepos täielik (ja viimased märulipalad jagatakse ka). Võttepaigad avaldavad muljet, eriti nn Jeruusalemm. Operaatoritöö on väga asjalik: õhustik tundub väga autentne, eriti alguses vastik talvine keskaegne Prantsusmaa. Esimene lahing, mis leiabki seal aset, jäi miskipärast ka kõige eredamalt meelde. Neeson teeb kobeda soorituse, aga tapetakse ruttu maha, ilmselt üldise keskpärasuse toitmiseks.

"Taevane kuningriik" on huvitaval kombel vähemalt mu kinohuviliste tuttavate seas tundmatu, kuigi kuulub aasta kallimate filmide sekka. Fox ei raatsinud seda ehk piisavalt reklaamida, sest eelarve on 130 miljonit dollarit ja peaosas niigi kuum poiss Bloom.

Hinne: 5/10