"Constantine"

Jamie Delano ja Garth Ennise koomiksi "Hellblazer" ekraniseering. John Constantine'i (Keanu Reeves) töö on Maal korra hoidmine, sest külasviibivad taevased ning põrgused jõud ei mängi alati reeglite järgi. Taustalugu on mõnevõrra põnevam, aga sellest ilmselt piisab veendumiseks, kas film huvitaks.

Kui ma peaks nimetama ühe kindla aspekti, mis tüütab moodsates koomiksifilmides, on see kindlasti "kangelase valusa mineviku" motiiv.

Ühest küljest tundub loomulik-vajalik, et peategelase tausta ja kujunemisteed avatakse. Kinno tullakse vaatama just nimelt Ämblikpoissi, X-mehi jne, mitte lihtsalt madinat, kus pahasid peksab välismaa koomiksitest tuntud tüüp.

Samas jääb see reeglina ainsaks pingutuseks nii karakteri- kui tegelastevaheliste suhete arenduses. Mille tulemusel on kangelase hingepiinadest raske hoolida. Eriti kui teemale pühendatakse nii palju ruumi, aga ainuke väljend on peategelase nutune nägu. Kirjeldatud ämbrisse astuvad võrdselt þanris olulised kui tähtsusetud katsetused nagu "Spider-Man 2" ning "Elektra".

Varem arvasin, et valus minevik on sarjaehitamise alustala, mis tuleb avaosas lihtsalt välja kannatada, kui ei meeldi. Aga ei. "Spider-Man 2"-s ja "X-mehed 2"-s on seda umbes sama palju kui eelkäijas, kui mitte rohkem.

Kõige sellega tahtsin jõuda positiivse noodini, et "Constantine'is" suudetakse mõttetu tundlemine hoida enamasti talutaval piiril. Constantine on nauditavalt irooniline ning jämeda ütlemisega (kohati ehk liigagi), mis puudutab tema elu tumedamat poolt. Lõviosa lõuaväristamisest sooritab hoopis Rachel Weisz naispeaosas, kelle piinu on palju etem vaadata. Esiteks ta on naine, teiseks palju ilmekam kui Keanu Reeves nimiosas. Kurjad keeled, mis süüdistasid teda puises olekus, ei eksinud. Kas ta rolli sobib, ei tea: ei ole koomiksit lugenud.

Seevastu kujundus-märul-efektid tunduvad tasemel, kuigi "Constantine" jääb meelde sama lühikeseks ajaks kui enamik actioneid. Leidub kõike, mis õigustaks kaks tundi oma elust järjekordsele koomiksifilmile kulutama. Omapärane sisu, haaravad visuaalid, mõtestatud tegevus ja põnevad kõrvaltegelased. Kõik need müstilised tegelased, kellega Constantine armastusväärsusi vahetab, on tunduvalt lahedamad kui peategelased, ja tunduvalt parema tekstiga. Tilda Swinton (Gabriel), Bushi laulja Gavin Rossdale (Balthazar), Djimon Honsou
(Midnite) ja eriti Peter Stormare (Lucifer) on nauding neljandas astmes jälgida.

Pange kangelaseks Reevesi asemel sama ilmekas tüüp ja valmiks tõeline kultusfilm. Tempot tuleks samuti natuke kruttida (121 minuti asemel piisaks 100-110-st), aga ilmselt on asi jälle Reevesi sobimatuses, kui igavaks kisub.

Lavastajadebüüdi teinud Francis Lawrence on järjekordne hotshot muusikavideode maailmast.

100 miljonit dollarit maksnud teos on kogunud kinodest praeguseks 191,6. DVD-versiooni müügiedust sõltub ilmselt järje tootmine. Rivaale on ju niigi kõik kohad täis, milleks teist korda riskida, kui esimene ring ei toonud raha tagasi.

Hinne: 7/10

PS
Algselt määrati nimikangelaseks Nicolas Cage ja lavastajaks Tarsem Singh ("The Cell"), aga viimasele ei sobinud staar ja lõpuks lahkusid mõlemad. Cage oleks siiski kindlasti palju ilmekam valik.

Koomiksinime ei kasutatud filmi pealkirjana, et erineda Clive Barkeri "Hellraiserist".

Constantine on koomiksis inglane. Ta muudeti ameeriklaseks, et stsenaarium huvitaks ka Hollywoodi produtsente.