Arvutikino

"Alone in the Dark" (2005) --- 3/10
Ebaloomulike juhtumite detektiiv Edward Carnby (Christian Slater) ja teised valitud härrased-prouased hoiavad ära lahtipääsenud deemonite rünnaku, kes on juba aastatuhandeid oodanud uut võimalust.

Heh. Polegi varem näinud, et rottentomatoes.com ühendatud kriitikud annaks filmile hindeks ühe sajast. See on muidugi liialdus, sest järjekordse kuulsa videomängu suurele ekraanile toonud Uwe Boll midagi ikka oskab.

Õige on aga see, et "AitD" tundub isegi nõrgem saavutus kui "House of the Dead". Märksõnaks on vahendite kuritarvitamine. Puudub isegi üksainus korralik märulihetk ning püüdlikult, aga kohmakalt teostatud trikid sünnitavad tahtmatut koomikat. Ega neid palju pole, sest üsna pea sumbuvad kõik katsed millegagi silma paista labaseks kollide kõmmutamiseks.

Elukad on tegelikult hea välimusega, mitte originaalsed, aga tunneks end piisavalt hästi "Alien Vs Predatoris". Paraku ei võimalda 20 miljoni dollariline eelarve nendega pea iial muud peale hakata kui natuke ringi joosta ning lasta end siis kuulidest läbi puurida. Ja üldse asendatakse koletised liiga tihti zombidega, mis süvendab veelgi vaese mehe "House of the Deadi" tunnet. ...Vaese mehe "HotD". Kui hirmsalt see kõlab.

Boll ajab esialgu tumeda põneviku rida, mis peaaegu töötabki. Skelett on paigas, aga puudub meeleolu. Kõik on kuidagi odav ja muusikat kasutatakse üle. Slater tundub ka õlatätoveeringu ning musta maikaga sama kulunult armetu nagu tuhanded B-kangelased enne teda. Carnby abiline Tara Reid on seksikas, aga ei tundu usutav isegi nii pealiskaudset näitlemist nõudvas rollis. Ka puudub nende vahel igasugune keemia, mis võib seletada kohustusliku voodistseeni lühidust (taustaks kütab miskipärast Youssou N'Douri ja Neneh Cherry "Seven Seconds").

Ainus vähegi keskpärasest üle küündiv aspekt on Stephen Dorffi sooritus. "Blade" jääbki vist mulle ta parimaks saavutuseks, aga muidu taltsutatud välimusega komandör Richards saab vähemalt paar korda mehe kombel mõurata. Nii et kõik pole kadunud.

Lõpetuseks üks tore tsitaat. "The three stars have seen better days, but I'd like to think they could still do something classier and more dignified than this. Like gay porn." (Rob Vaux, Flipside Movie Emporium)


"Employee of the Month" (2004) --- 5/10
Mees (Matt Dillon) saab unelmatöölt kinga, kihlatult (Christina Applegate) saabast ja otsustab hakata püstoliga vehkima.

Mullusel Sundance'il maailma ette jõudnud põnevuskomöödia. Pole eriti põnev ega humoorikas. Midagi siin on (näitlejad teavad, mida teevad), aga üldiselt saab aru, miks kinodesse ei jõudnud.

R-vaatajapiirang tundub esialgu mõttetult karm, aga ropendada meeldib tegelastele küll ning üldse läheb kohati ebameeldivalt rõvedaks või vägivaldseks. Jack laipu röövimas võiks näiteks olemata olla. Ja üldse ei tahtnud keegi loo arendamise kallal vaeva näha. Hooletult sinna juurde traageldatud lõpp on tegelikult nauditav. Ilmselt selle põhjal idee üldse tuli filmi teha, millele siis igasugusi sekeldusi juurde kribiti. Kahju, et see kõik isegi elementaarset usutavust taga ei aja.

Aga näitlejad on tõesti vaadatavad. Dillon peaosas, Applegate kihlatuna, Steve Zahn sõbrana, Peter Jason bossina... Oleks neil ainult korralikku materjali.


"Bill & Ted's Bogus Journey" (1991) --- 6/10
Bill ja Ted on ajudeta luuserid, kes kujutavad ette, et nad on kõvad rokkarid. Põhivõtteid ongi õhus väljamõeldud kitarride ludistamine, mis tekitavadki imekombel kiireid riffe. Sõnad nagu "totally", "dude", "yeah" ja "no way" nii ees kui taga. Alex Winter ja Keanu Reeves nimiosades.

Komöödia, niisiis. Järg "Bill & Ted's Excellent Adventure'ile", kus nad reisisid ajas. Seekord on sihtpunktiks sfäärid nagu hauatagune elu, põrgu ja taevas. Lõpus peetakse laval maha võimas rokietendus.

Sellist tüüpi halb film, mis suudab ometi osavalt lõbustada. Lahti võetuna on see hunnik jura, aga valusalt 1980-ndate õhustik, elurõõmsalt lapsik huumor ja näitlejad annavad kokku enam kui liidetavate summa. Kujundus on kohati nii karjuvalt üle võlli, et toob meelde "The Rocky Horror Picture Show" või 2001: Kosmoseodüsseia", aga mida sürrimaks minnakse, ongi seda mõnusam. Stseenid Billi vanaemaga või Surmaga pilamas Bergmani filmi "Seitsmes märk" on klassika. Ja finaal ei hakka pikkusest hoolimata häirima.

That's what I call guilty pleasure, dude! Excellent!