Ben Elton "High Society"

20 lehekülge algusest, ja ma olin sõltuvuses. "High Society" on ühtaegu suurepärane ajaviide ning lõikav satiir moodsast elust. Pegasus andis hiljuti eesti keeles ka välja, nimega "Kõrgem seltskond".

Stoori keskmes on tänapäeva Suurbritannia elanikud. Nende liinid jooksevad enamasti kõrvuti ja kohati ristuvad. Nagu see tore film "Magnoolia" näiteks, sisuliselt isegi haaravam, vähemalt siin-seal, aga finaal on nõrgem. Mitte halb, aga kindlasti mitte eriline. Poliitik Pageti saatus aeti näiteks lausa uskumatuks, mis võtab kindlasti elevust natuke maha. Sest üldiselt tundub kõik väga realistlik.

Kõiki ühendab narkoteema. Robbie Williamsi pealt kuuldavasti maha viksitud Tommy Hanson on megastaar ning paadunud elupõletaja. Jessie on sõltuvuses prostituut. Paget on poliitik, kes tüdinud eikeegi olemast ja riskeerib kõigega, pakkudes välja enneolematu seaduseelnõu, et riik seadustaks kõik narkootikumid. Muidugi on tegelasi veel, aga need on kesksed.

"High Society" võib olla "Trainspotting" järel kõige olulisem romaan, mis räägib narkoga seotud elust ja ohtudest. Ma pole neid eriti lugenud, aga nii kinnitada on ju šeff, eriti kui raamat on nii haarav. Siiski, erinevalt Irvine Welshi kurikuulsast debüüdist ei kajastata mingit põhjakihti, kuigi selle täisverelised esindajad hoiavad olulist kohta loos. Enamik on siiski tavalised inimesed – täpselt sellised, kelle seas ongi palju narkolembeseid.

"Trainspottingi" sarnaselt on aga enamik teksti esimeses isikus ehk mina-vormis. Jutustajad pidevalt vahetuvad, et liinid tunduks lugejale pidevalt võrdse tähtsusega, vist. Elton eelistab monolooge – tegelaste mõtted voolavad ühtlase hooga ja tihti ei saa keegi midagi vahele öelda.

Ben Elton on endine lavakoomik, kelle huumorisoon ei jää tõesti loo vestmise oskusest maha. Tegelaskujud on värvikad ja vaimukad (Pageti vanem tütar on lausa uskumatu suuvärgiga). Hoogne tegevustik ei jää neile alla (sisaldades näiteks kõige vaimukamat tänavaröövi stseeni, mida olen kohanud ükstapuha mis vormis loomingus). Ja lisaks on autor originaalse vaimuga, julgedes lagedale tulla igati omapäraste lahendustega, et üllatusi sisse tuua. Vahel maksab see kätte vähese usutavusega, aga üldiselt on lihtsalt nauditav.

Hinne: 9/10

* Esmatrükk 2002. 384 lk.