Viktor Pelevin "Omon Ra. Generation P"

Viktor Pelevin on kodumaal kõva tegija. Asja tundev Rajamets seletas ka ära, miks. Paraku ei jäänud täpselt meelde. Vist: käsitleb nostalgiat äratavat nõukogude-aega ja mängib budistlike motiividega. Mis on seal kõva teema.

Varrak on kirjutanud näiteks: "Tänapäeva vene kirjanduse üks säravamaid ja vastuolulisemaid kirjanikke Viktor Pelevin on muutunud tõeliseks kultuskirjanikuks. Esindades üle kolmekümne aasta vanuseid vene intelligente, kirjutab ta põlvkonnast, kes kasvas üles ideaalideta maailmas. Mingis mõttes tekitas see neis aga vajaduse neid ideaale otsida, olgu siis pealegi, et iroonilise muigega." Kõlab jutuna, millel on mõte.

Nende kaante vahele mahub kaks romaani. "Omon Ra's" lendavad venelased Kuule, sest USAle tuleb näidata, kes on boss. "Generation P" keskne tegelane on copywriter praegusel Venemaal, kes satub karjääri edenedes uskumatusse seiklusse. Puändid on ideelt sarnased.

Rohkem ei pea sisulist poolt tutvustama, sest Pelevini unenäoliselt sürr looming toetub muule. Tähtis pole niivõrd, mida tehakse, vaid kuidas tehakse. Mulle pähe tulevad võrdlused on üsna veidrad, kuna minu silmaring on kitsas. Nimelt: küberpungi ristiisa William Gibson kirjanduses ja Wes Anderson kinos.

G seetõttu, et ka teda lugedes ei ole loo piire ja sündmuste arengut kerge hoomata. Meeleolu on palju tähtsam kui tegelased ja tegevustik mõjub üldse kuidagi ebamaiselt. "Rushmore'i", "The Royal Tenenbaumsi" ja "The Life Aquatic With Steve Zissou'ga" tuntust kogunud Andersoniga seob aga huumoritaju. See tiksub kogu aeg vaikselt nurgas, avaldudes äkitselt mingite detailide näol, mis ajavad oma tobeduses naerma.

Tooks stiilinäite ka.

Nurgast kostis vaikset, vihast niutsumist; ma vaatasin sinna ja nägin koera, kes istus tagakäppadel tumesinise alustassi ees, millele oli maalitud rakett. See oli väga vana, täiesti punaste silmadega laika, kuid mind ei vapustanud mitte silmad, vaid tema keret kattev heleroheline väike munder, kindralmajori pagunid peal ja kaks Lenini ordenit rinnas.

"Saa tuttavaks," ütles mu pilgu tabanud lennuülem. "Seltsimees Laika. Esimene nõukogude kosmonaut. Tema vanemad on muide nii sinu kui ka minu kolleegid. Töötasid samades organites, ainult põhjapoolsetel aladel."

Lennuülema kätte sigines väike konjakiplasku ja ta valas sellest alustassile. Laika püüdis loiult teda käest napsata, kuid ei tabanud ja hakkas jälle vaikselt ulguma."

Paraku eelistan iga kell Andersoni filme, sest Pelevini head sõnakasutust ja absurditaju ei jagu teps mitte ühtlaselt. Kohati on väga hea, siis kisub täiesti arusaamatuks, tegelaste arendamisega kunagi tööd ei tehta jne. Huvitav uus kogemus, aga esialgu ei leidnud põhjust tutvust arendada.

Pelevinilt on eesti keelde tõlgitud veel "Sinine latern" ning "Tšapajev ja Pustota".

Hinne: 6/10 (mõlemale sama, nii et keskmist oli kerge leida)

* vene keelest tõlkis Maiga Varik. Värsid tõlkis Harald Rajamets. Varrak 2002. "Омон Ра" ilmus originaalis 2000. "Generation „П”" ilmus originaalis 1999. 400 lk.