"The Chronicles of Narnia: The Lion, The Witch and The Wardrobe"

Igati kvaliteetse lastefilmi tegemine on sama raske kui igati kvaliteetse täiskasvanute filmi tegemine. Täpselt samuti puuduvad per se kergesti teostatavad žanrid – kõik oleneb ainult sellest, kui palju tegijad nõustuvad pingutama. Või kui andekad nad üldse on.

Laste ja ka teismeliste nõudlikkus on siiski madalam kui vanematel, mistõttu neile toota on kindlasti tänuväärsem. Enamgi veel, filmide ja videomängude tegijad kasutavad kogu-perele silti tihti lihtsalt kilbina. Varjamaks, et nende kaup jääb alla keskmise. Maas lamajat pole ilus lüüa nagu õpetas ema.

"Narnia lugude" tegijad üritavad vastupidist. Tegemist on lastefilmiga, mis pole iseenesest negatiivne, aga turustajate jõupingutused kuluvad ikka vastupidise tõestamisele. Ideeks on veenda inimesi ootama "Sõrmuste isandat" või vähemalt "Harry Potterit", ehk tavapäraseid raame ületavat saagat. Sama optimistlikult suhtutakse Oscaripüüdmise. Mind üllatas, ehkki poleks vist pidanud, et Akadeemiale esitatud for your consideration nimekirjas on esindatud pea kõik mõeldavad kategooriad. Ainult osatäitjate puhul piirduti kõigest ühe nime (Swinton) esiletõstmisega, mis on neist väga mõistlik.

Nii et suured ootused võivad tuua kiire pettumuse. "Narnias" puuduvad sügavus, detailsus ja puhas ambitsioon, mis tõstaks selle Rowlingi või Tolkieni töödega samasse lahtrisse. Mis ei ole kivi tegijate kapsa-aeda, vaid konstateering, et raamatud erinevad ja täpselt selle teadmisega tulekski materjalile läheneda.

Lewis vestab okei muinasjutu, aga see ongi eelkõige lugu, mitte kõikehõlmav visioon. Vaataja külastab mitmeid paiku ja kogeb erinevaid seiklusi, aga ta ei saa kunagi teada, missugune see võlumaa täpselt on, kes seal mis kooslustes elavad või millega tegeldakse siis, kui ei jooda teed ega aeta kokku armeed, et Valge Nõid maha lüüa. Tegijad olid koguni nõnda hooletud, et sisse jäeti selgeid absurdsusi (Miks kellegi hingeõhk enamasti külma käes ei aura? Miks lõhna järgi inimlapsi jälitavad hundid ei avasta neid oma pea kohalt puu otsast?). Eluolust õnnestub siiski õppida, et Narnias eksisteerivad väga paljud mütoloogilised elukad nagu minotaurid, hiiglased, vampiirid, kükloobid, faunid, unikornid, rääkivad loomad, kentaurid jpm. See on vist Lewise paralleel Ühendriikide kui kõikide võimaluste maaga, nii nagu sündmustik põhineb kristlikel motiividel. Ridade vahele kirjutamine talle meeldis.

"Narnia" eelarveks märgitakse 180 miljonit dollarit, mis tundub hämmastav. "Potterid" ja eriti "Sõrmuste isand" kulutavad märgatavalt vähem, et näidata palju rohkem ning etemini. Küllap loeti siia hulka ka reklaamirahad, sest kahe kulukama stseeni (alguses õhurünnak, lõpus lahing Valge Nõia armeega) kõrval võis rohkelt raha neelata eelkõige reisimine. Võtted toimusid isegi viies riigis: Uus-Meremaa, Tšehhi, Suurbritannia, USA, Poola.

Suurim pluss on lavastus, mis toetub pilkupüüdvatele tegevuspaikadele ja veidi kammerlikule toonile, tekitades vastuvõetavalt intiimse õhustiku. "Narnia lood" peakski olema väike hubane muinasjutt (pikkuseks tund kolmveerand, mitte ligi kaks pool), sest sisu ei kanna alati vabalt välja grandioossust, mida püüeldakse eeskujude kassaedu sihtides. Näiteks reetur Edmundi liin tundub praegusel kujul lausa naeruväärne. Rollisooritusedki toetavad pigem mõõdukat kui ekstrasuurt, millest tõusevad esile James McAvoy ehk südamlik faun Tumnus, Tilda Swinton kui sobivalt ebamaine Valge Nõid ja Jim Broadbent professor Kirke'ina. Laste esitused on tagasihoidlikud ja vastuvõetavad, eriti Georgie Henley pisitüdrukuna, aga mitte palju enamat.

Tegelikult meeldis mulle kõige rohkem Alanis Morissette'i uus laul "Wunderkind", mida kuuleb lõputiitrite saateks.

Hinne: 6/10