"Edison"

Thomas Alva Edison oli muidugi kõva leiutaja, aga mitte sellest ei tahtnud nad rääkida. "Edison" viskab pilgu hoopis samanimelisele suurlinnale, mis pole puhas seadusesilmadest, kes tunnevad end tööpostil liiga vabalt. Vaevaliselt toiduahela alaotsas kõlkuv noor roheline ajakirjanik Joshua (Justin Timberlake) avastab juhuslikult koleda kinnimätsitud juhtumi ja hakkab seda harutama.

USA poptähtedele ja -tähekestele meeldib väga Hollywoodi pürgida. See annab võimaluse tunda end multitalendina või vähemalt mingi lootuse, et raha ja kuulsus pole keskeaks otsas. Räpparid teevad seda kõige innukamalt ega valmista isegi kuigi tihti pettumust. Ehk seetõttu, et kandvaid osi jagatakse vähestele. Tõesti kaugele jõudis eelkõige Will Smith. Siis tuleb tükk tühja maad, siis Ice Cube ja LL Cool J üksteise kukil.

N-Synci poisi Timberlake'i soolotamine on talle toonud natuke respekti ja kahtlemata on tegu andeka tantsijaga, aga pole kindel, kas sellest piisab "Edisoni" pinnalhoidmiseks. Tüüpi toetab seetõttu piisavalt korralik seltskond, et äratada vähemalt mööduv huvi. Piper Perabo (Joshua silmarõõm), Morgan Freeman (vastu tahtmist mentor), LL Cool J (hea võmm), Dylan McDermott (halb võmm)... ja tagaplaanil virvendab ka Kevin Spacey. Teda lisati tõesti maine tõstmiseks, sest teha pole härrasel suurt midagi, peale uue soengu näitamise. Talle sobinuks pigem John Heardi osa, kes ei tundu eelnevate kõrval kuigi isane.

Kuulsin eelnevalt Timberlake'i kohta juba nii palju halba, et see tundus üllatav. Miks just tema
kõige häälekamatele nii õnnetult hambu jäi? Ja ma ei saa endiselt aru, miks, sest ta ei tee üldse halba tööd. Hakates järele mõtlema, ei jää midagi silma, mille kallal võiks õelaks minna. Täiesti aktsepteeritav sooritus ja kusjuures keskmisest enam teksti – algajale näitlejale seda tavaliselt ei anta, kui tema õnnestumine on tähtis. Kas Eminem olnuks "8 Mile'is" hea, kui oleks tihemini suu lahti teinud? Stsenarist ja lavastaja David J Burke paistab seevastu Justin-poissi usaldavat, andes talle palju tegevust.

Aga see pole ühe mehe etendus, vaid grupitöö. "Edison" kulgeb suuremjaolt nagu põnevik ikka, mille põhiteemaks räpased võmmid. Tõsised näod, sünged pilgud, vaoshoitud hääled, peidetud ähvardused, valgust kartvad teemad, vahel verd. Joshua-Willow ootamatu haiglassesattumine on ehmatavalt brutaalne. "The Practice'i" Dylan McDermott on kaugelt meeldejäävaim osaline: sellist kaaki annab teist kõrvale otsida, isegi ämmad poeks diivani taha peitu. Juba nägu on liiga julm, et sellist meest normaalseks pidada. Eriti jube, kui Lazerov hakkab nurka aetuna tönnima ja näpuga vehkima; iga sekund ootaks koleda vägivalla puhkemist. Freemanit on samuti põnev jälgida, sest ta saab muuta rolli ebameeldivamaks kui viimasel ajal nähtud. LL Cool J tundub kahe tule vahele jäänud mehena, kes võitleb lisaks endaga, sisukas nagu parimatel momentidel ikka. Talle kuluks tõesti ära mõni draama, mis paneks proovile.

Vot ja enamiku aega on kõik väga ponks. Aetakse pahade võmmide asja, aetakse heade poiste asja, kõik saavad ilusti hakkama ja tükid sobivad kokku. Ei midagi seniolematut, aga meeleolu täiesti olemas ja sooritused ei kõigu. Aga lõpp läheb nii ebausutavaks, et sellega ei taha kuidagi nõustuda. Ilmselt leiti, et noor Popikuningas ehk Timberlake peab lahkuma pauguga, et jääda meelde. Tilk tõrva ei riku meepoti sisu, aga jätab imeliku maitse suhu küll. Selle eest jäägu mu hinne veidi madalamal pidama kui vaadates ennustasin.

Hinne: 6/10