"The Matador" (2005)

Sulle meeldib kindel näitleja kindlas rollis ja sind kurvastab, kui ta lõpetab? Egoist selline. Mõtle pigem näitlejale. Ta võib olla tihedast graafikust ja rutiinist tüdinenud, aga selle lõpedes jäävad talle ainult tühjad pihud. Typecasting, va Hollywoodi needus, tapab tõesti mõnegi ekraanitähe potentsiaali, surudes ta igavesest ajast igavesti samu asju tegema, aga Ühe Hiti needus on veel palju hullem.

Ma pean silmas selle tänapäevast versiooni, kus kõigile meeldib üks tüüp ühes sarjas, ta kogub kerge vaevaga tuhandeid pungis silmi ja töllakil mokki ekraanide ette... aga kui ta üritab muud teha, reageeritakse sellele täieliku letargiaga. Nagu näituseks Pierce Brosnan. Millega ta täpselt ära teenis, et Bondina imetlesid härrat peaaegu kõik, aga mitte-Bondina jäävad saalid tühjaks?

Eriti veel nii heade linalugude puhul nagu 2004. "After the Sunset" ja 2005. "The Matador". Kumbki demonstreerib teda endiselt läbi ja lõhki esindusliku filmistaarina, keda Brosnan ka üle-viiekümnesena kahtlemata on. Ja kumbki näitab teda mingis uues valguses, mis kinnitab vaatajale, et vara oleks selliseid tegijaid pensionile lasta. "Sunseti" puhul seostub uudsus küll filmiga üldiselt (selline eksootika väänaks isegi kividest talveraskuse välja), aga "Matadoris" rõhutakse B-mehe puhtale koomikuoskusele, mille jälgimine on harukordne nauding.

See on must komöödia või isegi tragikomöödia hingelises kriisis palgamõrvarist, kes avastab koleda tõsiasja. Nimelt kaasnevad eluviisiga paljud toredused nagu närvikõdi, rutiinivabadus ning ohtralt reisimist, aga vastukaaluks jäädakse ilma lähedastest inimsuhetest. Ta sõbruneb turvalise meeldiva elu kasuks otsustanud ärimehega (Greg Kinnear), kes otsib jällegi midagi uudset, ja mõlemad mehed õpivad sellest midagi uut.

Sisukokkuvõte võib kõlada stamplikult, aga "The Matador" on kõike muud kui. Stsenaristi ja lavastaja Richard Shepardi töö mõjub nii värskelt, et tekib raskusi kasvõi võrdluste leidmisel. Teatava paralleeli tooks "Analyze This'iga", aga Danny ja Juliani suhe ei täida siin etendavat funktsiooni, vaid areneb etteaimamatult, tõsisemalt, vähem filmilikult. Shepard otsustas, et ei kasuta tähelepanu hoidmiseks kärtsu ja mürtsu, ta teeb need kohe alguses ära. Otseses mõttes. Heliefektid autopommi ja äikese stseenides on super.

See on tegelikult kurb lugu ja igas vanuses puudutav (vanemalt muidugi rohkem). Kaks meest, kes kardavad tunnistada, et head asjad elus ammenduvad ja uusi ei oska otsida. Kui nad hetkel ühes rütmis ei hingaks, poleks nad kunagi kohtunud. Nad pole isegi piisavalt sarnased, et teist kui sõpra usaldama hakata. Pigem osutub siduvaks õrn lootus teistsugust maailma näha. Siin avaldaks kahjumeelt, et kolmnurk Carolyniga jääb ainult vihjeks, see annaks lõpukolmandikule omapära. Lõpp ju ei rahulda, aga pole ka halb. Tahaks sinna midagi päris uut või vähemalt suurt ja valjut nagu paar minutit kõva kõmmutamist. Siis võiks rahus lahkuda. Algas ja mürtsuga...

Brosnan ja Kinnear kompenseerivad oma koomikuannetega mõnegi sisulise nõrkuse, algajate näitlejate käes võiks see lugu muutuda üsna pinnapealseks ja rutiinseks. Nende esitustes on piisavalt vaimukust ja ehedat tegemislusti, et sisimas kurb toon hetkeks unustada. Kinneari esitus on vähem üllatuslik. Ta on Hanksi kõrval ameeriklaste üks meeldejäävamaid igameeste kehastajaid (küllalt intelligentne, sümpaatne, viisakas, natuke lontu) ja kordab oma nii-öelda põhitrikke siin.

Brosnan on aga tavalisest rämedam (geivunts, rasvane kõht, töllakas nägu, liiderlik, ülbe) ja naudib iga sekundit. Näiteks kohtumine haidega ja kingipakkide inspekteerimine Wrightide elutoas on sündinud klassika. Temas on nakatavat spontaansust ja vahetust, et alati küll tehniliselt profid Crystal ja De Niro ei jõuaks "Analyze'ides" sellele iial järele. Elutuks jäävad.

Richard Shepard on teinud eelnevalt päris mitu filmi, aga huvitaval kombel polnud ma ühestki isegi kõige vähemat kuulnud. Seda ei juhtu tihti. "The Matador" toob väärt tegija loodetavasti kaardile, kuigi jäi väikeseks usinaks festivalifilmiks, mis uppus kinodesse jõudes nagu telliskivi lombis.

Hinne: 7/10