"Silent Hill"

Väike tüdruk (Jodelle Ferland) hakkab unes kõndima ja nägema viiteid mingisugusele paigale Silent Hill. See on hüljatud linn ja kõle paik, aga murelik ema (Radha Mitchell) otsustab ta ikka sinna viia, isegi kui abikaasa (Sean Bean) on vastu. Muidugi osutub see peagi äärmiselt halvaks ideeks, kuna žanrimääratlus on õudukas.

Jah.

Head asjad tulevad sinu juurde, kui enam ei oota. Näiteks armastus ja bussid.

Lisage neile "Silent Hill", esimene mäng-filmiks katsetus, mida võin julgelt soovitada kõigile. Lausa piinlik juhus. Nikerdavad teisi juba kümme-viisteist aastat, aga ainus meenutamist vääriv oli 1995. ilmunud "Mortal Kombat". Hilisem eemaletõukav soss-sepp Paul W.S. Anderson istus lavastajatoolis ja tema harukordne õnnestumine põhines võõra mehe stsenaariumil.

"Silent Hill" tuli kuidagi teisiti. Positiivsemalt. Esiteks on need mängud vägagi loopõhised (siiani on tehtud neli, film põhineb esimesel ja natuke kolmandal), mis peaks filmi kui meediumisse kolimist kergendama. Ja kergendaski. Teiseks... noh... lootus midagi korralikku näha oli ammu kadunud ja millegi helge ootus jõudis ringiga koju tagasi.

Aga. See pole veel kõik! Tegemist on täiesti korraliku filmiga ka iseseisvalt. Ma ei ütleks, et see kuulub tingimata aasta parimate hulka, kuid tingimata aasta tähelepanuväärseimate Ameerika filmide hulka. Tagasihoidlik paigake õuduskino ajaloos peaks olema kindlustatud.

Ja seda kõike tänu sellele, et mängude õhustikku antakse edasi osavalt ja mängud ise on filmiks igati sobiv materjal!

Stsenaristki on nõks kõrgemal tavapärasest mäng-filmiks tasemest. Roger Avary. "Killing Zoe". "Pulp Fictioni" aluseks olnud lood kahasse Tarantinoga. "The Rules of Attraction". Okei, see ei kõla nagu kohene kvaliteedimärk ning "Silent Hill" on pildiliselt kindlasti tugevam kui sisuliselt. Aga see on vähemalt midagi. Tavaliselt tundub, et kirjatööd tegid masinkirja tundvad orangud.

Stsenaarium on samas ka põhjus, miks ma ei anna kõrgemat hinnet. Mitte, et see oleks halb või keskpärane. Kahetunnises stooris võiks olla lihtsalt rohkem karakteriarengut ja tausta, et anda rohkem põhjuseid peategelastele kaasa elada, nendega suhestuda. Siin on seda paraku vähe. Ei väida, et liiga vähe, aga teised aspektid – lavastus, märul – said palju rohkem lihvi.

Vähemalt finaal tasub täiega ära. Nii kirikus toimuv veresaun kui selgitused. Mis kuluvad ära, kuna enamik kulgeb müsteeriumina ja täpsemalt märulina. Joostakse kellegi eest ära, natuke pruugitakse relvi, palju verd ja ilgusi. Lõpupoole tehakse täpsem ülevaade taustast ja see on täitsa hästi läbi mõeldud, ehkki minu maitsele liiga jaapanipärane. Vihjeks nii, et pahaendelisi väikeseid lapsukesi oleme saanud viimastel aastatel liiga palju, lausa igast august. "Silent Hilli" vabandab muidugi see, et esimene mäng valmis juba 1990-ndate lõpus ja autoriks jaapanlaste Konami. Nii et nad olid pigem ajast ees. Paar detaili jäi tegelikult arusaamatuks ka, aga see on sarja ideoloogiaga täitsa sobiv.

Mängudes on tegelikult samuti, et pikka aega ei tea hästi, mis toimub, ja tausta avatakse tasa ning targu. Aga seal paned vähemalt ise kõik liikuma. Osaled oma näppude ja kahe ajurakuga. See muudab elamuse kindlasti vahetumaks, tekitades rutem isikliku sideme, sest igasugused peletised pääsevad tema ihu lutsutama just sinu lohakuse või oskamatuse tõttu.

Pikk arutlus, ja ma pole isegi kindel, et süüdi on Avary. Teose algversioon nimelt kolm ja pool tundi, millest produtsendid sundisid natuke-üle-kahetunnise kokku pressima. Nii et seal võib olla karakteriarendust nagu vargapoisse purupurjus soomlase kallal, aga me ei saa lihtsalt iial teada. Loodan väga, et mingi tulevane DVD sisaldab nii kino- kui lavastaja versiooni.

Aga miks "Silent Hill" väärib palju tähelepanu tänu algmaterjali oskuslikule tabamisele? Hah. Lihtne. See on paik, mida sa tahad õudus-sõbrana kindlasti oma unenägudesse või mõtetesse kummitama. Mahajäetud linn, mis peidab eemaletõukavaid paiku ja fantaasiarikkaid olendeid lausa karjade kaupa. Juba esmakohtumine nendega on super ja tase ei liigu hiljem alla, pigem jätkuvalt üles. Suurepärane kohtingufilm, mis korraldab kergelt tudiseva kaaslase sinu kaenla alla üsna lihtsalt. Kui te ei valinud vaatamiseks just valget aega ning pisikest ekraani.

Kõige rohkem võlusid aga täpselt mänge meenutavad muusikataust ja pildikeel, mis väärivad vaatamist, ülevaatamist, keele laksutamist ja lapselastele rääkimist, sest need raiped ei viitsi nagunii "mingeid vanu filme" vahtida.

Kunstilist kujundust (paigad) natuke juba mainisin – mõjuvamat kummituslinna olen näinud tõesti ainult ühes kohas, sarja "Carnivàle" osades s1e5-s1e6. Lahedama välimusega kolle pole olnud suurel ekraanil kunagi, selle võid kuulutada prohvetisõnaks ja raamis seinale riputada. Survival horror videomängud on lõdvalt üle ükspuha millisest filmist ja filmitegijad ei häbene Konami varasemaid ideid ära kasutada. Või siis pigem olid lepingu kohaselt sunnitud, aga miks ka mitte, kui algmaterjal on nii rabav. Eriti ägedad on need Ku Klux Klani liikmeid meenutavad kolmnurkpead, kellele meeldib inimkehalt nahka ära rebida.

Grimmi üle võib samuti uhkust tunda, mitmesuguses säilimisastmes elusolendid näevad välja usutavad, verd ja kehaosi lendab südantsoojendavalt. "Hellraiser" oleks vahest paslik võrdlus. Heliefekte ja muusikat nimetan samuti suurepäraseks, need kriibivad hingepõhjani välja, kuigi neid võiks rohkemgi kasutada. Ainuüksi sireenist piisab, et meelde jääda. Klaverikohad on ka mämm. Hiljem kodus siiski ei kuulaks, kraam on liiga häiriv.

Ja muidugi pildikeel üldiselt: kes teadnuks, et mängude otsene jäljendamine võib olla nii tõhus? Perspektiiv muutub pidevalt, ka ühe stseeni jooksul. Harjumuspärasest vähem on suurt plaani (küll leidub hetki, kus keegi liigub taustalt suurde plaani). Rohkelt jagub originaalseid rakursse nagu ülaltvaade või tegelane peaaegu-et-sisustuselemendina kuskilt läbi lippamas. Väga "Silent Hill" ning üllatavalt nauditav!

Näitlejatööd on ka korralikud, aga kõige hea-parema sees märkaks pigem seda, kui need oleks viletsad. Nii et nendel ei peatugi.

SH sari jätab alati midagi meie enda mõelda ega anna kunagi kõiki vastuseid. Vanale austajale, kes teab rohkem, on kinos seetõttu kindlasti enam avastamisrõõmu. Üks jäi ennastki torkima: miks kõik kesksed tegelased on naised? Kas vaid kollihakkimise vähendamiseks, sest naised on õrn sugu ja hakivad ainult liha? Või on sel mingi sügavam tähendus? Algselt polnud loos isegi Sean Beani tegelast. Ta kirjutati juurde, kui tootjad ütlesid, et lisage mingi mees ka.

"Silent Hill" on kokkuvõttes igati märkimisväärne õudukas. Miks pidime nii kaua ootama, et videomängust hea film saada? Ja miks kulusid tagasi ei toonud? Vastust teab ainult Manitou.

Hinne: 7/10