Sarjad: "Invasion"

"Invasion" (2005-6)
Warner Bros. Television, looja Shaun Cassidy
22 osa, kestvusega ~40 minutit

Jutt käib USAst, sest ma ei tea ülejäänud gloobuse kohta. Meelelahutuslikud telesarjad jaotatakse laias laastus kaheks, et oleks hea kerge auhindu jagada – draama ja komöödia. Draamas on hetkel valitsevaks formaat, mida võib kutsuda lihtsalt kvaliteet-seebiks. Seda iseloomustab igas aspektis tase, mille kõrval paljud ei viitsi enam kodus filme vaadata, lühidalt väga kõrge. Kulusid ei loeta, et kõrgemate vaatajanumbrite nimel parimad tegijad tööle palgata.

Tähtis on aga põhiliin ehk selgroog. Selle moodustab mingi saladus, mis tihti kestab läbi hooaja või isegi kauem. Pikaealised müsteeriumid eksisteerivad tihti sarjadeski, kus iga osa moodustab omaette loo, nagu "Supernatural". Kui nii-öelda suur mõistatus ei intrigeeri, võib huvi kaduda ka muidu hästi tehtud asja vastu. Minul jäid seetõttu pooleli näiteks ülipopulaarsed "Desperate Housewives" ja "Lost".

"Invasion" tühistati paar päeva enne hooaja finaali eetrissejõudmist, aga selle keskne intriig on ülimalt paljulubav, mis võimaldas tegijatel üsna edukalt žanridega mängida (õudukas, draama, märul). Maad tabab võõrplaneetlaste sissetung, aga mitte kosmoselaevade ja plasmakahuritega, vaid ülimalt varjatult. Halva ilmastiku poolest tuntud kandis sajab tormi ajal säravaid tähekesi, mis arenevad parema väljendi puudumisel kaladeks, mis...

Rohkem ära ei räägi. Paraku jääbki selgitamata, mis oleks nende lõplik vorm võõral planeedil, aga see polegi tähtsaim. Olulisem on intriig: mis saab edasi. Mis neil kavas? Kas nad oleks meile ohtlikud? Kas inimesed kannataks enda kõrval veel üht kõrgelt arenenud mõistusega liiki? Kas meie seas oli isikuid, kes neid juba ootasid? Jne. See kõik jääb küll lahtiseks, aga lõpp on ikkagi ilus, kurb, õõvastav.

"Invasion" on näitlejatelt ning üldiselt kvaliteedilt samas paadis teiste kvaliteet-seepidega, aga jääb tippudele siiski alla. Sarjal kulub liiga kaua, et leida oma nägu ja kasvatada tegelastele liha luudele (muuta nad intrigeerivaks), mille tulemusel leidub väga häid episoode, aga ka piisavalt palju sisutäidet.

Kesksel kohal kaks peret, mis jagavad varasema abielu ning hooldusõiguse kaudu lapsi. Süžee arenebki tükk aega lihtsalt üksteisele koju või tööle külla sõites, et järjekordset pekkis olukorda siluda. Mis muutub loomulikult ajapikku üksluiseks. See jäik ülesehitus õnneks hiljem kaob. Ka on suhted ise alguses liiga silejoonelised ja viisakad, et neid huviga jälgida. Osatäitjate vaheline keemiagi ei teki kohe, pigem näeme professionaalsust ja respekti (mis pole halb algus, tõsi). Ka muusikatausta kasutamisega pingutatakse esiti üle. Tootjad nagu ei usaldanud, et vaikne ning häiriv on parem lahendus, või et näitlejad kannavad materjali välja.

Nõrka loomingulist fookust peegeldas ka algne kodukas, mis on praegu ammu maha võetud ja kujutab ühe peategelase ajaveebi. Dave (Tyler Labine) on üleloomuliku uurijana esimene, kes uskus, et tegemist on tulnukate sisserändega, ja sellest ta seal muidugi kirjutab. Sissekannete koolipoisilik stiil ja blogi kujundus (täis õlletoopide pildikesi) ei läinud paraku tegelasega eriti kokku. Ta on sarjas pigem intelligentne tüüp kui mingi dude ja isegi ei meenu, et oleks näinud teda õlut joomas. Dave'i taust jääb üldse kahetsusväärselt tumedaks. Temast oleks kindlasti tahtnud rohkem teada.

Sarjade hooaegu jagatakse tihti kaheks, kus portsude vahel on mõneajane paus. Vahel koguni pool või kolmveerand aastat nagu "The Shieldi" viiendas. Siin näidati esmalt 10, lasti vaatajal poolteist kuud silma puhata ja siis tulid riburada ülejäänud. Märgatav kvalitatiivne pööre tuli just nii-öelda teisel poolajal, kui oskuslikust klišeede kasutamisest sirgus midagi enamat.

Varase kümne kõrgemad punktid on vast s1e5 (õhkkond juba paigas, tume ja ähvardav; šeriff Underlay kõne ja taustamuusika on vinged!) ja s1e8 (lõpus saavutatakse kammerliku muusika ja taas õhustikuga suuri asju). s1e10 lõpp on aga ebausutavalt lihtne.

Edasi on seevastu jätkuvalt nauditav, juba s1e11 paneb tugevalt tundma, et tasus ikka jätkata. Teises pooles muutuvad mitmed tegelased tunduvalt põnevamaks. Nende seas šeriff Underlay (Fichtner on muidugi alati hea), Tom (Eddie Cibrian on minu meelest ekraanisarmilt võrreldav "Losti" tähe Matthew Foxiga), Lewis Sirk (Nathan Baesel on tähelepanuväärne uskliku, vaga ja natuke kohtlase politseinikuna, keda ootavad mitmesugused vapustused) ning siis üllatuslikult Jesse. Napilt täisealine Evan Peters osutub maailmaga pahuksisse mineva teismelisena täheks, kellega võrdluses kahvatub osades s1e18-s1e19 absoluutselt kõik muu. Naistegelased on kokku võttes igavamad ja väärinuks arendamist edaspidi.

"Invasioni" korralikust lakutud kvaliteetseebist kasvab välja omanäoline haarav põnevik. Selle vaatamine pole kindlasti mahavisatud aeg, kuid see ei kuuluks minu esimese viie sarjasoovituse hulka.