"Match Point"

Why should it be so bad to be bad when it's so hard to be anything at all, meenus rida The Arki laulust "Tell Me This Night Is Over", kui vaatasin Woody Alleni uusimat.

See on sarnane ajaviide 1999. valminud põnevusdraamale "The Talented Mr Ripley", kus sihitu, aga ahne nooruk otsustab olla võlts keegi, mitte tõeline eikeegi. Ta viibib õigel ajal õiges kohas ja jõuab omadega mäele. Paraku läheb heaolu peagi hapuks kätte.

Matt Damoni asemel on kesksel kohal iirlane Jonathan Rhys-Meyers, keda toetab päris soliidne kamp (Brian Cox, Emily Mortimer, Matthew Goode, Scarlett Johansson, Penelope Wilton). Just nimelt toetab, sest fookus on tugevalt "andekal" härra Wiltonil, keda tasapisi nime koguv iirlane kehastabki.

Ta on paraku nii ilmetu näoga näitleja, et esitus jääb rollile sobivast hulgast kalkusest hoolimata natuke igavaks. Sama asja tegema tunduks siin ning praegu palju paslikum "Prison Breaki" täht Wentworth Miller, aga eks see ole tagantjärele tarkus. Ja hakkab saab ka Rhys-Meyers, kohati on ta isegi kaasakiskuv – eriti siis, kui süütunne hakkab vaikselt lämmatama.

"Ripley" ja "MP" on mõlemad päris pikad, üle kahe tunni, aga Allen oskab erinevalt Minghellast õigel ajal lõpetada. Või noh, kui mitte päris õigel ajal, siis hetkel, kui vaatajal hakkab küll saama. Allen on muidugi ka palju etem stsenarist: vaimukam, kirjutab tegelased paremini lahti, toodab etemat dialoogi. Aastakümnete kogemust pole toodud võrdluses võimalik alahinnata!

"Match Point" esindab uut põnevat Allenit, kellega tutvusime "Melinda and Melinda" (2004) vahendusel. Mida paljud ei näinudki. Arvasid, et tavaline Alleni komöödia, kus palju vingutakse ja "väikese vigiseva prilli" peas peituvat vaimset hädaorgu kaardistatakse. Või pigem ei pannud tähelegi, et film ilmus. Meil käis see tegelikult läbi PÖFFilt, kinost ja isegi videolevist, aga sellest muidugi ei piisa, et peibutada kiiret elu elavat tänapäevast inimest.

Uus Allen on tõesti kihvt. Hoolega läbitöötatud tegelased, mitte lõputu enda elu recycling, peen huumor, suurem tähelepanu näitlejatöödel, natuke moraalitsemist, aga ei mingit vingumist. Kui teine tore mees Neil LaBute poleks nii mõru, võiks ta olla nagu praegune Allen. Mul pole midagi ka vana vastu, aga uus on kahtlemata seeditavam. Teksti tuleb endiselt tihedalt, aga huumor ei lämbu sinna sisse enam ära (komöödia astub üldse tahaplaanile). Ja muidugi üllatav, et vana ei anna enam inimestele-inimsusele pidevalt hinnanguid. Toimuv on lausa rõhutatult neutraalne. Inimesed on sisimas muidugi isekad m****id, kuid autor ei näita näpuga. Tee ise järeldusi, kas nõustud või ei, meeldib või ei.

Allen ei saa muidugi naisteta ja siinne duo (Emily Mortimer, Scarlett Johansson) on põletav kui noore poeedi enesehaletsus. Aga palju seksikam. Samas eelistatakse siivsat tooni, nii et nuginad lõpevad alati väga ruttu (kuigi mõjuvad nii kuumalt, et kangesti tahaks edasi näha). Mortimeri tahaplaanile tõrjumise kannataks ära, teda saab küllaga nautida näiteks "Young Adamis". Kate Winsletilt rolli üle võtnud Johansson aga lausa norib mingit julget teost, kus tema füüsilisemad võlud korralikult proovile panna. Kusjuures siinne pole üldse cocktease-roll, vaid täiesti kobe tegelaskuju, mis paneb näitlejavõimed proovile. Nola elab üle nii palju sündmusi, et Johansson kujuneb kohati põnevaimaks osalejaks.

"Match Point" on jutufilm arenenud maitsega kinosõbrale. Head esitused, väga hea dialoog, üle keskmise lugu, tore moraal. Allen tehku aga ruttu uusi, enne kui nii vanaks jääb, et jaksab vaid tugitoolis laliseda.

Miks ma üldse "Ripleyt" ja "Matšpalli" nii palju võrdlesin? Ma ei tea. Tahtsin ja võrdlesin!

Hinne: 8/10