Sarjad: "Supernatural"

"Supernatural" (2005-...)
Warner Bros Television, looja Eric Kripke
Avahooajas 22 osa, kestvusega ~45 min

Winchesteri vennad, Sam (Jared Padalecki) ja Dean (Jensen Ackles), leidsid oma kutsumuse isa eeskujul. Selleks on rännata mööda USAd, küttides kõikvõimalikke ebaloomulikke olendeid ning nähtusi, mis ähvardavad tavakodanike elu.

Et lugu oleks isiklikum, otsivad nad veel isa, kes läks kaduma deemonit jälitades. Üks eriti tige teispoolsuse olend naelutas nende ema lakke, kui poisid olid alles pisikesed, mis lausa kisendab kättemaksu järele. Tasapisi selgub, et keegi jahib lisaks Winchestereid endid, aga see liin jääb tükiks ajaks marginaalseks, piirdudes mõne üksiku vihjega. Ootaks seletusi, miks salapärased jälitajad ei tee edusamme, vaevalt nende võimalused päris piiratud on. No tore igatahes teada, et suurt pilti vähemalt muudeti tasapisi mitmekihiliseks. Lihtsalt iga osa üks juhtum lahendada kisuks ju rutiinseks.

Võrdlused sarnase ideega filmiga "Vennad Grimmid" peavad ära jääma, sest teosed on niivõrd erinevad. Gilliami lavastus on pildiliselt, sisult ja peaosaliste valikult kahtlemata omapärasem, kuid "Supernatural" tahabki pakkuda ameerikalikult lihvitud ajaviidet, mitte originaalitseda. Mis pole tingimata halb, sest tegelastel on piisavalt "liha luudel", et nende probleemide vastu huvi tunda. Ackles ja Padalecki valiti kahtlemata hea välimuse järgi, aga nende pühendumus rollidele ja sisse-elamine ei satu kunagi kahtluse alla. Isegi algusepoole, kui materjal ei tohiks näitlejatele pakkuda veel tugevat inspiratsiooni.

"Supernatural" saab jalad alla üsna ruttu, nii et nürivõitu algusosad ei esinda tavapärast taset. Esimene kujuneb sisult ja võtetelt eriti klišeeliseks: liigne rõhk muusikataustal, lõpplahendus meeldiks Uwe Bollile. Kolmas-neljas seevastu on juba eeskujulikud õudukad. Kaheksanda osa piinlikult nõrk finaal (nad ei saa isegi haavata!) tundub erandlik juhus, võib-olla see tehti nõks varem kui enamik. Nojah, madalseise leidub hiljemgi, näiteks 16-17.

Üsna ruttu jääb unarusse ka tootjate nõue meeldida keskkoolilastele , nii et "Dude – check out the size of this frickin' bear" sarnased vaimuvälgatused kaovad Winchesterite suust peagi. Selle asemel pööratakse tähelepanu nende omavahelisele läbisaamisele, millega seoses tore näha, et nad ei võta end liiga tõsiselt. Poisikeselikku nagelemist-norimist tuleb ette, kuna tegemist ikka hilisteismelistega, mitte vanade rebastega. Ka muutub nende suhe aja jooksul üha sügavamaks nagu ikka taolistel eksootilistel ametimeestel. Üksildane värk muidugi. Kellelegi südant puistata ei saa, tegevust finantseeritakse mitmesuguste pettustega ja kodu asendavad odavad motellid.

Tagasi vaadates märkad siiski, et sisulisi kordusi tuleb ette päris palju ning sündmustik leiab tihti lihtsama lahenduse kui tingimata peaks. Ilmselt kompromiss, millele tuleb minna, kui iga kolmveerand-tunnine episood sisaldab iseseisvat lugu. Näiteks? Poisid pääsevad alati kuidagi liiga kergesti supist ära, kui nad esitlevad end mingite ametimeestena ja jäävad hiljem vahele (juhtub pidevalt). Juhtumite alustamine piirdub pea alati mõne kohalikuga lühidalt vestlemise ning Internetis surfamise või raamatukogu külastamisega – vajalik info leitakse kohe hopsti üles. Lõppeks lähenetakse ka kurjamitele harva piisava ettevaatlikkusega. Ja hooaja lõpuosa süžee tundub kiirustades kokku klopsitud, kus suured pöörded on küll võimalikud, aga mitte piisavalt põhjendatud, et tekitada vaatamisnaudingut. Õnneks päästavad selle korra osaliste hingestatud mäng ja hoolega seatud õhustik.

Winchesterite põhilisteks "klientideks" kujunevad muide vaimud. Mõnikord vägivaldse otsa leidnud, kes ei leia rahu, mõnikord lihtsalt kurjust täis olendid, aga enamikus vaimud. S1E2 ("Wendigo") põhjal tahaks edaspidi lisaks vampiire, aga mitte selliseid aristokraatlikke, vaid Nosferatu moodi kiskjaid. Eriti lahe on S1E11 ("Scarecrow"), kus tegutseb paganliku jumala hingestatud hernehirmutis, mis tekitas ootamatu iha "The Wicker Mani" uusversiooni järele. Mida tuleb oodata vist sügiseni. Ja vampiire kohtame küll s1e16, aga ameerikalikumaid, st igavamaid kui eelnevalt välja pakutud.

Esimese hooaja tipuks jääb mulle ilmselt S1E12 ("Faith"), kus Dean saab surmavalt haavata ning Sam veab ta imearsti juurde. See kajastab teemat, mis pidevalt aktuaalne ja moraalselt sügav päriseluski: kui palju tasub säherdusi ravitsejaid usaldada ning mis on imede hinnaks. Lisaks. Peategelased asetatakse tavapärasest haavatamasse olukorda; seekordne müstiline külaline on äärmiselt cool; draamat on tavalisest rohkem; "Don't Fear the Reaper" on kõige ebamaisem ja seega rajum stseen, millega "Supernatural" üldse lagedale tulnud.

Mulle on alati meeldinud mõelda, et maailmas eksisteerib palju koledaid või lihtsalt salajasi nähtusi, mida meile pole antud tavaolukordades märgata. Nii et "Supernatural" on just mu maitsele. Mitte tippsari, aga tunduvalt parem kui tavapärased noorteõudukad. Kas viitsin teisegi hooaja läbi vaadata, sõltub sellest, palju lisandub sügavust. Occami habemenuga olla väärt printsiip teadust tehes, aga mitte tippsarjaks püüeldes. Kui sündmustikku koostades valitakse lahendustest enamasti lihtsaim, jätab see kvaliteedile ajapikku oma pitseri.