"The Hills Have Eyes" (2006)

Küsisin kord ühelt targemalt kriitikult, et miks üldse USAs tehakse kuhjades rämpsfilme, kui natuke rohkema rahaga ning millegiga, mis meenutab stsenaariumit, saaks tunduvalt parema tulemuse. Tõin näiteks B-märulid, eriti 1980-ndate omad.

Tema vastu: paari kuni paariteistkümne miljoni dollariga tehtud madinal on üsna kerge jõuda vähemalt kodumaal plussi. Produtsent saab oma kulutatud raha tagasi, mõne milli pealekauba. Noh, paljukest väikesel inimesel siis ikka vaja.

Kui sa natuke järele mõtled, lähevad su silmad alguses suurest avastusest pungi ja siis kadedalt kissi. Muidugi! Kes ei teeks rämpsfilmi, et sellega teenida paar milli – täitsa pohhui, mida ütleb pärast kriitik või vaataja. Äri on äri ja kallid asjad on tasuta ainult neile, kes jõuaks neid ka ise soetada.

USAs rakendatakse sama (ütleme:) ärimudelit praegu õudukate uusversioonide peal. Tuntud produtsendid Joel Silver, Robert Zemeckis ja Gilbert Adler asutasid 1999 isegi ettevõtte Dark Castle Entertainment, mille üks eesmärk on selliseid toota.

"The Hills Have Eyes" pole küll nende laps, aga põhineb taas kultuslikul õudusfilmil, mille tegi Wes Craven aastal 1977. Originaali autor kuulub vaid produtsentide hulka, usaldades töötluse noorele, aga usinale prantslasele Alexander Aja'le. Kelle ebaterve huvi vere ja soolikate vastu ekraanil sünnitas mõne aasta eest kohese kultusteose "Haute tension".

Aja on üks stsenarist ning lavastaja ehk kohalik loovhing nr 1, aga "Haute tensioni" mastaabis räigustega ta seekord päris ei kostita. Ilmselt tootjad ei lubanud, ihaldades kodumaise NC-17 ehk kõige karmima kinopiirangu asemel natuke pehmemat R-i. Võib-olla on asi ka truuduses algmaterjalile, sest esimene "Hills" on palju pehmem, kuigi ehmatas seitsmekümnendate lõpu tsensoritel algses versioonis junni valgeks. Mis on kolm minutit pikem kinoversioonist.

Kui sul tekkis vahepeal küsimus, miks ma ei jõua kuidagi filmi endani, on sellele kerge vastata. Esiteks ma pole enne leidnud sobivat võimalust õuduka-uusversioonide lainest ülevaadet teha ning teiseks on kõigest muust rääkimine põnevam.

Sest "The Hills Have Eyes" on tehtud odava rämpsuna ja sellistest pole eriti midagi rääkida.

Pane tähele: ma ei öelnud, et see on tingimata halb.

See on odavalt ja kiiresti tehtud projekt, mille ainus eesmärk on kinoajalooga vallatult ümber käia (Craveni versioon väärib seal kohta, meeldigu või mitte), selle käigus lõbutseda ja lõpuks sama kiiresti natuke pappi teenida.

Inglastel on selle kohta termin exploitation. Ehk nišitoode, mida hindab eelkõige kindel publik.

Kui sulle meeldivad verised õudukad, kus salakavalad maniakid tungivad kallale grupile paha mitte aimavatele inimestele ja pärast saavad ise nahutada, lidu kinno.

Kui sulle meeldivad head õudukad, mille tegijad tunnustavad kunstnikutöö tähtsust õhustiku loomisel (aga ei vaja mõjulepääsemiseks pidevalt ootamatuid heliefekte ning räigusi), jääb see katsetus natuke allapoole väärtusliku piiri. Oleks tegemist kõrgushüppajaga, siis sellisega, kes seab lati madalale, aga hüppab vähemalt krapsakalt üle.

"The Hills Have Eyes" on okei variant tund ning kolmveerand aega veeta, aga vähemalt Plaza külastaja leiaks iga päev midagi väärtuslikumat, millele raha kulutada. Muidugi, teose kasuks räägib fakt, et õudukaid linastub harva mitu korraga.

Tegelikult peaks olema määratluseks "verine märul", kuigi "õudukas" viib antud juhul lugeja kiiremini sobivale lainele. Sest sisu ongi nii lihtne, et alguses kiusavad verejanulised maniakid süütuid teelisi ja hiljem saavad oma palga.

Emotsioone vaevalt tekib, peale mõne vaimustava adrenaliinipahvaka. Ja adrenaliin hakkab voolama mõistagi siis, kui kedagi parajasti võikal moel tükeldatakse või muidu karistatakse. Kusjuures märulit pole ka väga palju, esimesed viiskümmend minutit toimub põhimõtteliselt õhustiku ehitamine ja vägivallamaiaste friikidega tutvume ainult vilksamisi.

Et "Hills" töötab palju etemini actionina ega kujuta endast näiteks minisarja, osutub niivõrd pikk sissejuhatus kokkuvõttes kasutuks. Aga ei salga, et pildiline on tasemel. Tegevuspaigad näivad sobivalt pahaendelised, eriti pahalaste kodulinn, kuhu lõpuks jõutakse. Kuigi näiteks hiljutised "Wrong Turn" ja uus "The Texas Chainsaw Massacre" mõjuvad ses aspektis ikka tugevamalt.

Grimmialased pingutused ei lähe samuti luhta ja elevus on garanteeritud iga kord, kui mõni maniakk ekraanile kalpsab.

Kõige omapärasem ning seega parem stseen on Dougi üürike vangipõlve jupistatud inimeste keskel külmkapis. Paneb huvi küll tundma, mida Aja suudaks suuremat isikupära võimaldava projekti puhul. Tuleb siis hankida "Haute tension" või oodata mehe järgmist.

Oma jaburuses jäi veel meelde selline koht, kus püstol tulistatakse läheneva ründaja suunas pikemalt mõtlemata tühjaks ning otsustatakse seejärel vastase tapmiseks treilerhaagis õhku lasta. Nende ainsast kodust keset suurt eimidagit räägime.

Nagu vanemate õudukate puhul ikka juhtunud, peidab "The Hills Have Eyes" endas toredat ühiskonnakriitilist moraali. Sellist: tänapäeva elu on liiga moraalselt laostunud, et tunda end kaaslaste seas päris ohutult. Kunagi ei tea, kus sind varitseb maniakk. Õige ka.

Hinne: 5/10