Sarjad: "Prison Break"

"Prison Break" (2005-...)
20th Century Fox Television, looja Paul T Scheurin
Esimeses hooajas 22 osa, kestvusega ~45 min
Teine hooaeg algab vist sügisel

Suurepärased näitlejatööd. Ülimalt haarav süžee. Leidlik nagu ei miski varem, ega ilmselt ka hiljem. "Prison Break" on veenev põhjus kodus enam mitte kunagi filme vaadata, sest sarjad võivad olla nii palju etemad!

See on 2005 alustanud sarjadest mulle üks südamelähedasemaid. Vaadata asjalikke inimesi midagi keerukat tegemas on ikka tore (nii sarjas kui tegijate poolt). Isegi kui tuleb mõni tark ning seletab, et selle käigus tehakse tuhat faktiviga, mis jätab kokkuvõttes üsna ebapädeva mulje. Nagu juhtus "Da Vinci koodiga".

"PB" on kahest vennast. Lincoln (Dominic Purcell) heidetakse vangi ja kohe surmamõistetute kongi, sest vahistati USA asepresidendi venna tapmise eest. Tema süütust usub vaid Michael (Wentworth Miller), kes kappab panka röövima, et samuti trellide taha jõuda. Kutil on miski kaval plaan, kuis veli päästa ja pikkade hüpetega põgeneda.

Miks peaks temasse uskuma, eriti arvestades, kui palju võib untsu minna lihtlabase ebaõnne tõttu? Ohtlike kurjategijatega ja seetõttu väga uudishimulike valvuritega täidetud vangla pole just tüüpiline koht, kus oma valgustkartvat teemat arendada. Asi põhjendatakse peagi õnneks rahuldavalt ära, pluss Milleri välimuses-esituses on tõesti mingi element, mis paneb temasse uskuma. Lisaks on ta kõige seksikam uus staar, keda 2005 kohtasin. Nii suurel kui väikesel ekraanil. Tõeline karismakahur.

Tegevus toimub üldse kolmes jaos. Põhiline on muidugi vanglas, kus Michael ajab salaplaani ja keerab kõigil ajud krussi. Kaasa arvatud vaatajad, sest detailidega ei viida kurssi meid ega teisi vange, kes päästeoperatsiooniga liidetakse. Järgmine liin puudutab Lincolni eksnaist Veronicat (Robin Tunney), kes asub mõrvajuhtumit edasi uurima. Tõmmates enda ning lähedaste peale saladuslike ülikondades meeste verise kättemaksu, kelle tööandja andis käsu asjad ruttu kinni mätsida.

Kellega meil on au Lincolni tabanud suure vandenõu taga, moodustabki kolmanda teema, mis pole vähemtähtis või -põnev kui eelmised. Vastupidi, mehed mustas on sama karismaatilised ning hästi kirjeldatud kui sarja vaieldamatu täht Miller. Näiteks hooaja teisel poolel lisanduv Samantha Brinker on väga hea leid. Üldse kirjutati-mängiti kõik osalised nii põnevaks, et raske enamat tahta.

Lugu kulgeb alguses natuke üksluiselt. Vanglas ringiliikumise võimalused on ikkagi piiratud, kuigi Michael võtab endale ringi liikudes suuri vabadusi. Vendade lähedased väljaspool müüre peavad samuti hoidma madalat profiili, sest neil ollakse pidevalt kannul. Aga vanglafilmide stambid tehakse ruttu läbi ja edasi kehtib reegel "aina põnevamaks", mis kulmineerub täiesti ootamatul kohal (teine hooaeg võiks tulla rutem, ojaa!). Omaette tipp on osa s1e16, mis avab süvitsi tegelaste taustu, sisaldades ridamisi üllatusi. Aga terve hooaeg on leidlikult kirjutatud. Kõik algab süngelt, minnes peategelastele aina ebasoodsamaks, ja alati leitakse uusi jamasid, mida neile ette loopida. Tundsin juba teises-kolmandas osas, et vendadel ei saaks raskemaks minna, aga ometi ei lõpenud allamäge-sõit kunagi.

Häid osatäitjaid kakerdab ekraanil hulgim, aga kui mõnda eriti erilist Milleri kõrval esile tõsta, siis äkki neid. Peter Stormare mängib vangistatud mafioosot; mitte nii värvikas kui "Bad Boys 2"-s või "Constantine'is", aga temas on alati midagi veidi pervot, et tahaks muudkui veel näha. "Carnivales" igati pai Robert Knepper on siin see kõikse hullem rets, kelle söakust ja julmust ei trumpa keegi üle; ülimalt häiriv. Elegantne ja seksikas Sarah Wayne Callies mõjub arstina kõigi nende koledate meeste keskel nagu punane roos keset tuumatalve tandrit (miskipärast tekkis mul nüüd assotsiatsioon "Dark Toweriga"). Michael Gaston on mingi eriti kõva valitsuse mehe Quinn'ina absoluutselt intrigeeriv, nii taustalt (kes ta selline täpselt on?) ja soorituselt (lühike kirjeldus oleks emotsioonitu tapja, mis kõlab palju igavamalt kui tegelikult on). Nimekiri võiks jätkuda ja jätkuda, põhimõtteliselt ma võiks kõik austusest väriseva häälega ette lugeda.

"Prison Break" on sobiv ka lihtsalt vanglasarja huvilisele. Miljöö, dialoog ning suhted on igati usutavad, et isehakanud asjatundjale mitte hambu jääda. Suuri sõnu ei tehta, kõik on rangelt paigas kui suletud ühiskonnas ikka. Vägivald toimub äkiliselt ja otsustavalt, nii et kaks korda pole vaja teha. Siinkohal võiks mainida veel tasemel muusikalist kujundust (Ramin Djawadi pahaendeline taust), mille tipuks Massive Attacki kasutamine osas s1e20.

Ootan teist hooaega. Absoluutselt.