Kartmatu koletisekütt jagab ekraani viie õuduskino ikooniga: Dracula, doktor Frankenstein ja tema koletis, Libahunt, Mr Hyde.
"Van Helsingit" plaaniti kunagi "Bram Stokeri Dracula" (1992) omamoodi järjena välja lasta, kus kuulsat vampiirikütti oleks kehastanud jälle sir Anthony Hopkins. Aja jooksul ja mõtte arenedes muudeti aga paljutki. Teatraalsest eeposest sündis läbi ja lõhki blockbuster ning Abrahamist (kangelase eesnimi) sai hoopis Gabriel, et nimega saaks siduda mingisuguseid autoriõigusi. Lavastaja-stsenarist-kaasprodutsent Stephen Sommers väitis ühes intervjuus muide, et Abraham tundus lihtsalt ebasobiv eesnimi.
Ühest kalleimast tänavusest suvefilmist räägiti nii palju halba, et ma pidin end mõnda aega koguma, et see ära vaadata. Koomiksitel põhinevad või superkangelaste märulid pole mulle ju iial suurt muljet avaldanud, kui "Blade" (1998) välja arvata.
Üllatusena tuli, et "Van Helsing" pole kaugeltki vilets, ehkki tõeliseks õnnestumiseks seda just ei nimetaks. Ilmselt on publik lihtsalt tüdinenud Sommersi kombest klišeedest lustakas popcorn-meelelahutus kokku keerata, mis "Muumias" ning "Muumia tagasitulekus" neile hirmsasti peale läks.
Sommersi viited klassikalistele õudukatele töötavad etemini pildis (nagu kümme minutit sissejuhatuseks) kui stsenaariumis, kuigi tal õnnestub pidevalt üle võlli keerates nii loos kui ekraanil kergelt tüütavaks muutuda. Asja parandaks siiski küllaltki pisikesed muutused - eemaldada näiteks Kevin J O'Connor (Igor) ja David Wenham (Carl) koomiliste kergenduste funktsioonist. Kerget huumorit ning nauditavalt campe rolle (Frankensteini koletis, Dracula) leidub siin niigi, Igor ja Carl ei anna neile midagi juurde ega pole kuigi oskuslikult esitatud. Alles võiks nad jääda kindlasti, aga mitte pidevalt sappa tilpnema peategelastele. Tore samas, et Van Helsingi tausta avatakse, ehkki suurem osa jäetakse ilmselt järgedele mõeldes tallele, kattes ta mineviku kustutatud mälestuste tekiga.
Parim leid on teatritaustaga ameeriklane Shuler Hensley Frankensteini koletise rollis, mis on küll vähese pühendumusega kirjutatud, aga ainus täiesti omal kohal tunduv comic relief. Jaburnaljakas ja kummaliselt sümpaatne on see jõmm, kuigi ta vääriks paremat dialoogi.
Madistamisele pole ei kuigi halb ega kuigi vinge, heidaks vast ette, et stseenid järgivad liiga tihti sama ülesehitust. VH automaadi/ammu hübriid on übercool leid, parimaid relvi filmiajaloos. Dracula ja Libahundi võitlus lõpus pakub eriti head võimalust campiks minna ja jaburustega heas mõttes üles pingutada (täpselt kui Hyde'i/VH võitlus alguses), aga SS valis kahjuks igavama tee, kus mürajad meenutavad lihtsalt suurt pundart. Karjumist võiks ka vähem olla, kui keegi millegaga pihta saab, sellised valu-urinad meenutavad liialt vanu halbu actioneid Van Dammega peaosas, nagu "Cyborg".
Täitsa huvitav, kas järge ka oodata tasub. 160 miljonit dollarit maksnud film on toonud maailma kinodest umbes pooleteise kuuga 249,2 miljonit tagasi, sellest natuke alla poole kodumaal. Nii et hitiks ei saa Sommersi uut just nimetada. Muuseas, filmirullidele, mis kinodesse laiali veeti, kirjutati peale "The Vatican Detective".
Hinne: 6/10. Kaugeltki mitte katastroof nagu räägitakse, aga mitte ka märkimisväärselt hea. Ühe korra tasub kindlasti vaadata.
June 22, 2004
June 21, 2004
"Sünged varjud"
Minu meelest ei saanud koostaja ise ka aru, mida ta tegi. Kogumiku esikaanel väidetakse, et see on moodsa angloameerika õuduskirjanduse antoloogia, tiitellehel lisatakse, et siin on "90-ndate parimad õuduskirjanikud ühes kogumikus", aga kolmeteistkümnest jutust on ainult 8 ilmunud möödunud kümnendil. Ülejäänutest kõige uuema esiktrüki aeg on 1980.
Sulbi vahutab üleolevas ja enda arust vist iroonilises saatejutus, kuidas õõvakirjanduse on Eestis jäänud ulme/fantaasia varju. See on kahtlemata õige, aga "Sünged varjud" ei tekita küll tunnet, et huvilised sellega midagi kaotanud oleks. Enamik jutte on näpuharjutused: lühikesed, pinnapealsed ja ehitatud üles ruttu saabuvale puändile. Mängulusti on rohkem (ajakirja Empire filmiguruna tuntud) Kim Newmani novellis "Kuhu laibad on maetud", aga idee on kaasakiskuvam kui teostus.
Õnnestunuimaks tekstiks nimetan Lovecrafti klassikalise lühiromaani "Vari Innsmouthi kohal" (The Shadow Over Innsmouth, esmatrükk 1936), mis kuulub Cthulhu tsüklisse. See on tunduvalt pikem kui ülejäänud ja võib endale lubada õhustiku ülesehitamist ja pinge aeglast kruvimist. Paraku on lahendus nigel, tuletades meelde, et kirjandus vananeb aeglasemalt kui filmid või videomängud või muusika, aga siiski vananeb.
Kraam, mis kõlbab ajakirja, aga ei kutsu kogumikku ostma. Hinne: 5/10
* Jutud inglise keelest tõlkinud Eva Luts, Pearu Helenurm, Silver Sära, Juhan Habicht ja Mart Kalvet. Koostanud Raul Sulbi. Fantaasia 2001. 166 lk.
Sulbi vahutab üleolevas ja enda arust vist iroonilises saatejutus, kuidas õõvakirjanduse on Eestis jäänud ulme/fantaasia varju. See on kahtlemata õige, aga "Sünged varjud" ei tekita küll tunnet, et huvilised sellega midagi kaotanud oleks. Enamik jutte on näpuharjutused: lühikesed, pinnapealsed ja ehitatud üles ruttu saabuvale puändile. Mängulusti on rohkem (ajakirja Empire filmiguruna tuntud) Kim Newmani novellis "Kuhu laibad on maetud", aga idee on kaasakiskuvam kui teostus.
Õnnestunuimaks tekstiks nimetan Lovecrafti klassikalise lühiromaani "Vari Innsmouthi kohal" (The Shadow Over Innsmouth, esmatrükk 1936), mis kuulub Cthulhu tsüklisse. See on tunduvalt pikem kui ülejäänud ja võib endale lubada õhustiku ülesehitamist ja pinge aeglast kruvimist. Paraku on lahendus nigel, tuletades meelde, et kirjandus vananeb aeglasemalt kui filmid või videomängud või muusika, aga siiski vananeb.
Kraam, mis kõlbab ajakirja, aga ei kutsu kogumikku ostma. Hinne: 5/10
* Jutud inglise keelest tõlkinud Eva Luts, Pearu Helenurm, Silver Sära, Juhan Habicht ja Mart Kalvet. Koostanud Raul Sulbi. Fantaasia 2001. 166 lk.
June 13, 2004
"The Fan" (1996)
Tulihingeline pesapallifänn (De Niro) läheb vist töö ja eraelu pingete tõttu tasapisi hulluks ja hakkab kimbutama oma iidolit (Snipes), röövides lõpuks tolle poja.
Robert De Niro pikaaegse austajana olen enamiku ta filmidest ära vaadanud, nüüd siis ka "Fänni". Ameerikalikke thrillereid hästi valdav Tony Scott väntas Peter Abrahamsi romaanist üllatavalt hea meelelahutuse, kuigi mitmed küsitavused loos jätavad asjast kohati veidra mulje. Kuidas Gil nii äkki peast segi läks, miks Bobby poeg temaga nii kergelt kaasa läks jm.
Keskne iva (vaadeldakse modernse ühiskonna pinget inimestele nii siin- kui sealpool kuulsuseläve) on siiski kenasti alles ja Scott täiendab seda efektse lavastusega. Tempo langeb kuskil poole peal korraks alla, aga hoog võetakse peagi jälle üles. Ainuke häda on, jah, need küsitavused loos.
Filmi kõrgpunkt on siiski osatäitjate mäng. De Niro / Snipesi kõrval jääb natuke ruumi John Leguizamole ning Benicio Del Toro teeb meeldejätva (peaaegu sõnadeta) etteaste noore tõusva pesapallitähena. Ta näeb äärmiselt cool välja, andes sellega vist eeskuju mõni aasta hiljem areenile ilmunud nu-metal poistebändide liikmetele.
De Niro on lihtsalt suurepärane, aga seekordne saavutus jäi pärast hiljutisi suurfilme("Heat", "Casino") paraku eriti tähelepanuta. "The Fan" kukkus nimelt läbi. Ta esitab meisterlikult ühe mehe libisemise hullusesse ja on seejuures täpselt nii ähvardav, et sinus lausa Stockholmi sündroom tekitada. Kahtlemata ta meeldejäävamaid töid viimasel kümnel aastal.
Kui meeldis "Falling Down", meeldib "The Fan" loodetavasti ka.
Hinne: 7/10
Robert De Niro pikaaegse austajana olen enamiku ta filmidest ära vaadanud, nüüd siis ka "Fänni". Ameerikalikke thrillereid hästi valdav Tony Scott väntas Peter Abrahamsi romaanist üllatavalt hea meelelahutuse, kuigi mitmed küsitavused loos jätavad asjast kohati veidra mulje. Kuidas Gil nii äkki peast segi läks, miks Bobby poeg temaga nii kergelt kaasa läks jm.
Keskne iva (vaadeldakse modernse ühiskonna pinget inimestele nii siin- kui sealpool kuulsuseläve) on siiski kenasti alles ja Scott täiendab seda efektse lavastusega. Tempo langeb kuskil poole peal korraks alla, aga hoog võetakse peagi jälle üles. Ainuke häda on, jah, need küsitavused loos.
Filmi kõrgpunkt on siiski osatäitjate mäng. De Niro / Snipesi kõrval jääb natuke ruumi John Leguizamole ning Benicio Del Toro teeb meeldejätva (peaaegu sõnadeta) etteaste noore tõusva pesapallitähena. Ta näeb äärmiselt cool välja, andes sellega vist eeskuju mõni aasta hiljem areenile ilmunud nu-metal poistebändide liikmetele.
De Niro on lihtsalt suurepärane, aga seekordne saavutus jäi pärast hiljutisi suurfilme("Heat", "Casino") paraku eriti tähelepanuta. "The Fan" kukkus nimelt läbi. Ta esitab meisterlikult ühe mehe libisemise hullusesse ja on seejuures täpselt nii ähvardav, et sinus lausa Stockholmi sündroom tekitada. Kahtlemata ta meeldejäävamaid töid viimasel kümnel aastal.
Kui meeldis "Falling Down", meeldib "The Fan" loodetavasti ka.
Hinne: 7/10
June 12, 2004
11.06.2004 kell 17.15 kohaliku aja järgi
Mul oli võimalik muuta oma elu, aga ma ei teinud seda.
(See selgus järgmisel hommikul)
Sest ma tundsin, et olen väsinud ja veedan õhtu kodus.
Miks see alati just minuga juhtub?
Ei tea, palju need odavad revolvrid maksavad?
(See selgus järgmisel hommikul)
Sest ma tundsin, et olen väsinud ja veedan õhtu kodus.
Miks see alati just minuga juhtub?
Ei tea, palju need odavad revolvrid maksavad?
June 10, 2004
woah
tundub, et kommentaarid on taas tööle hakanud. vaadake seda väiksemat linki ja klikkige sellel. võimas.
Lemony Snicket "Sari õnnetuid lugusid: Roomajate ruum"
Lemony Snicketi õnnetute lugude sarja teine raamat, kus orvud leiavad endile toreda uue kodu maoteadlasest onu Montgomery Montgomery juures. Mõistagi ilmub peatselt platsi õel krahv Olaf, kes keerab hirmsa jama kokku, aga pääseb ikka põgenema.
Avaosa arvustusele on üsna vähe lisada, mistõttu on ju tore, et need ilmuvad täpipealt kõrvuti. Paarkümmend lehekülge pikem, aga ikka lühike (tunni ajaga loeb läbi, arvan). Natuke naljakam, aga endiselt mitte väga kaasakiskuv, sest naljad korduvad pidevalt. Sündmusi endiselt vähe. Pöörded on kohati rumalad isegi lasteraamatu kohta. Toon pole õnneks enam nõnda masendav. Sellise lugemise eest maksaks heameelega 50 krooni, aga tegelik hind poeletil on umbes kolm korda kõrgem.
Hinne: 7/10. Võrdluses eelmisega natuke parem.
* inglise keelest tõlkinud Maarja Kangro. Draakon & Kuu 2004. "A Series of Unfortunate Events: The Reptile Room" ilmus originaalis 1999. 199 lk.
Avaosa arvustusele on üsna vähe lisada, mistõttu on ju tore, et need ilmuvad täpipealt kõrvuti. Paarkümmend lehekülge pikem, aga ikka lühike (tunni ajaga loeb läbi, arvan). Natuke naljakam, aga endiselt mitte väga kaasakiskuv, sest naljad korduvad pidevalt. Sündmusi endiselt vähe. Pöörded on kohati rumalad isegi lasteraamatu kohta. Toon pole õnneks enam nõnda masendav. Sellise lugemise eest maksaks heameelega 50 krooni, aga tegelik hind poeletil on umbes kolm korda kõrgem.
Hinne: 7/10. Võrdluses eelmisega natuke parem.
* inglise keelest tõlkinud Maarja Kangro. Draakon & Kuu 2004. "A Series of Unfortunate Events: The Reptile Room" ilmus originaalis 1999. 199 lk.
June 09, 2004
Lemony Snicket "Sari õnnetuid lugusid: Ahastav algus"
Harry Potteri raamatute ja seejärel filmide tohutu menu ajas lastele suunatud meelelahutustööstuse haru paaniliselt poissvõlurile väärilist järgmist kangelast otsima.
Nende seas on varateismeline kurjuse isand Artemis Fowl (eesti keeles ilmunud üks raamat, esimest filmi oodatakse järgmiseks aastaks) ja kolm õnnetu saatusega orbu, kelle vintsutusi käsitsevas sarjas on praegu üksteist väljalaset. Eesti keeles on siiani kaks esimest. Aasta lõpuks on oodata ka filmi, mis põhineb avatriloogial. Jim Carrey on krahv Olafi rollis nii vaimustava välimusega, et ootan lausa põnevusega. Imetlege teda näiteks siit: http://cgi.thesnicketsource.com/gallery/details.php?image_id=30
Esimese raamatu põhjal on võimatu öelda, kui hea see sari on ja kui palju väärt tänu filmile nüüd kogunevat haipi. Tavaline lasteraamat, mitte väga pikk (tunni ajaga loeb läbi, arvan), mitte väga naljakas ja mitte kuigi sündmusterohke. Toon on masendav küll, mille eest hoiatatakse tagakaanel. Tegelased pole ka kuigi huvitavad esialgu. Hind on muidugi absurdne, 150 krooni kandis. Sellise normaalne hind oleks kolm korda väiksem mu arust.
Hinne: 6/10
* inglise keelest tõlkinud Maarja Kangro. Draakon & Kuu 2003. "A Series of Unfortunate Events: The Bad Beginning" ilmus originaalis 1999. 173 lk.
Draakon & Kuu ongi muuseas lasteraamatute kirjastus. Neilt on veel ilmunud kahe Roald Dahli klassiku tõlked: "Charlie and the Chocolate Factory" ning "James and the Giant Peach".
Nende seas on varateismeline kurjuse isand Artemis Fowl (eesti keeles ilmunud üks raamat, esimest filmi oodatakse järgmiseks aastaks) ja kolm õnnetu saatusega orbu, kelle vintsutusi käsitsevas sarjas on praegu üksteist väljalaset. Eesti keeles on siiani kaks esimest. Aasta lõpuks on oodata ka filmi, mis põhineb avatriloogial. Jim Carrey on krahv Olafi rollis nii vaimustava välimusega, et ootan lausa põnevusega. Imetlege teda näiteks siit: http://cgi.thesnicketsource.com/gallery/details.php?image_id=30
Esimese raamatu põhjal on võimatu öelda, kui hea see sari on ja kui palju väärt tänu filmile nüüd kogunevat haipi. Tavaline lasteraamat, mitte väga pikk (tunni ajaga loeb läbi, arvan), mitte väga naljakas ja mitte kuigi sündmusterohke. Toon on masendav küll, mille eest hoiatatakse tagakaanel. Tegelased pole ka kuigi huvitavad esialgu. Hind on muidugi absurdne, 150 krooni kandis. Sellise normaalne hind oleks kolm korda väiksem mu arust.
Hinne: 6/10
* inglise keelest tõlkinud Maarja Kangro. Draakon & Kuu 2003. "A Series of Unfortunate Events: The Bad Beginning" ilmus originaalis 1999. 173 lk.
Draakon & Kuu ongi muuseas lasteraamatute kirjastus. Neilt on veel ilmunud kahe Roald Dahli klassiku tõlked: "Charlie and the Chocolate Factory" ning "James and the Giant Peach".
Clifford D Simak "Vahejaam"
Ühendriikide kodusõjast naasnud ning kolkas üksi sünnikodu pidama jäänud noor mees astub kontakti tulnukatega, kes rajavad tema maja peale vahejaama kosmoseränduritele. Selles viibides ei vanane ta üldse, veetes aega teadmiste talletamisega. Põhitegevus hakkab hargnema sajand hiljem, 1960-ndatel, kui jaama saatus satub küsimärgi alla, sest kaasinimesed hakkavad tema saladuse jälile jõudma.
Ma pole ulmekirjanduse varasalve tudeerimisega veel kuigi kaugele jõudnud, aga mõned lemmikud on juba mõistagi tekkinud. Üks neist on ameeriklane Simak (1904-88), kes peaks mu arust olema Hollywoodis väga popp. Tema laiaulatuslikud fantaasiad on nagu loodud andma ainest eeposlikele ulmefilmidele. Madinat on vähevõitu, aga silmailu maksab ka midagi.
Tagakaanel seisab: see habras ja kaasakiskuv lugu on Simaki välja arendatud pastoraalse ulmekirjanduse parim näide. Hapra+kaasakiskuvaga nõustusin kohe, pastoraalse definitsiooni täpsustasin kõigepealt igaks juhuks teatmikust. "...karjase-elu idülliline kujutus. P-i tgelased elavad õnnes ja armastuses kauni looduse rüpes." Samuti klapib. Vahejaama pidaja suunab teadmisi kogudes inimkonda nagu suurt rumalat lammast tasapisi kosmoseajastusse. Simak teeb jällegi tänuväärset tööd peategelase fantastilise eluolu kirjeldamisel, mis leiab ulme ja reaalsuse vahel usutava tasakaalu, ei tekita liigselt vastamata jäävaid küsimusi, loob ruttu meeleolu ja kipub filosoofiliselt vahutama ainult tsipake. Raamat pole pikk, eestikeelse raamatu puhul on ju reavahe ja tähemärkide arv leheküljel suur.
Tore kahe õhtu ajaviide, positiivne ja värske isegi pärast 40 aastat esmatrükki. Ilu, pinge ja armastuse osav kudum.
Hinne: 8/10
* inglise keelest tõlkinud Lennart Lepajõe. Tänapäev 2004. "Way Station" ilmus originaalis 1963. 363 lk.
Ma pole ulmekirjanduse varasalve tudeerimisega veel kuigi kaugele jõudnud, aga mõned lemmikud on juba mõistagi tekkinud. Üks neist on ameeriklane Simak (1904-88), kes peaks mu arust olema Hollywoodis väga popp. Tema laiaulatuslikud fantaasiad on nagu loodud andma ainest eeposlikele ulmefilmidele. Madinat on vähevõitu, aga silmailu maksab ka midagi.
Tagakaanel seisab: see habras ja kaasakiskuv lugu on Simaki välja arendatud pastoraalse ulmekirjanduse parim näide. Hapra+kaasakiskuvaga nõustusin kohe, pastoraalse definitsiooni täpsustasin kõigepealt igaks juhuks teatmikust. "...karjase-elu idülliline kujutus. P-i tgelased elavad õnnes ja armastuses kauni looduse rüpes." Samuti klapib. Vahejaama pidaja suunab teadmisi kogudes inimkonda nagu suurt rumalat lammast tasapisi kosmoseajastusse. Simak teeb jällegi tänuväärset tööd peategelase fantastilise eluolu kirjeldamisel, mis leiab ulme ja reaalsuse vahel usutava tasakaalu, ei tekita liigselt vastamata jäävaid küsimusi, loob ruttu meeleolu ja kipub filosoofiliselt vahutama ainult tsipake. Raamat pole pikk, eestikeelse raamatu puhul on ju reavahe ja tähemärkide arv leheküljel suur.
Tore kahe õhtu ajaviide, positiivne ja värske isegi pärast 40 aastat esmatrükki. Ilu, pinge ja armastuse osav kudum.
Hinne: 8/10
* inglise keelest tõlkinud Lennart Lepajõe. Tänapäev 2004. "Way Station" ilmus originaalis 1963. 363 lk.
June 02, 2004
"Harry Potter and the Prisoner of Azkaban"
Harry Potteri filmid on määratud olema alati viletsamad kui raamatud, sest iga Rowlingi kirjatöö on lihtsalt liiga pikk ja põhjalik, et seda kasvõi kolmetunnisesse filmi kokku suruda. Ja olgu pealegi nii, et sihtgrupil poleks kolmetunnise seansi vastu midagi nagu tegijad korduvalt intervjuudes väidavad, lastefilm ei tohiks vanemate vaatajate meelest ikka üle kahe kesta. Need haaravad raamatud on ju saanud hulganisti austajaid koolieast väljunutegi hulgast, kes tulevad samuti kinno.
Kolmanda HP raamatu põhjal valminud "Azkaban" on 136 minutilise kestvusega siiani sarja lühim, eelmised olid 152 ja 161 minutit. See fakt on küll tänuväärne, aga et raamat ise on kolmest kõige paksem (ja parem), teeb meele nukraks, et ka nüüd ei suudetud avastada viisi, kuidas Rowlingit õigesti – oluliste kadudeta – adapteerida.
Miskipärast Harry Potteri stsenaariumite kirjutamise monopoli võitnud Steve Kloves teeb samu vigu, mis eelmistel kordadel: tähtsamate tegelaste suhted on liiga pinnapealsed ja sirgjoonelised; sündmuste areng on alusmaterjali tubli kärpimise tõttu tihti ebaveenev, sunnitud; Potteri käekäik filmis on palju lihtsam kui raamatus...
Teiste tegijate apsud korduvad samuti: lapsnäitlejad on isegi vanemate näitlejatega võrdlemata keskpärased ja Dursleyd pigem silmatorkavalt paksud kui koomilised. Sigatüüka õpetajatele antakse tavalisest isegi vähem ruumi, et ajaga välja tulla, mistõttu ainuke meeldejääv rollisooritus kuulub nauditavale Alan Rickmanile, kes on Snape'ina kümme korda säravalt õelam kui Dursleyde ja Malfoyde gäng kokku. Kes tuleb kinno Gary Oldmani pärast, pettub, sest teda näeb üsna vähe ning pealegi ei saa mees üldse aru, mida Harry risti-isa Sirius Blacki roll tähendab. Tema esituses on Black võbisev hull või midagi sinnapoole. Nojah, ta osales ju lihtsalt töö saamiseks, sest polnud juba üle aasta kaamerate ette jõudnud, mis siis ikka tahta.
Alfonso Cuarón päästab lavastajana siiski mis päästa annab: "Azkaban" on raskusteta pildiliselt vingeim HP film. Ei "A Little Princess" ega muidugi "Y tu mamá también" anna alust loota, et ta võiks nii kaasakiskuva lastefilmi vändata, aga ta teeb seda. Toon on maitsvalt tume ja samas usutavam kui eelmistes osades. Kuus kuud efektimeeste aega nõudnud dementorid tõsiselt jubedad. Harry Potteri maailmale igiomaseid pisikesi toredaid detaile (elavad fotod ja maalid, maagilised elukad, loitsud jpm) on piisavalt ja suuremad setpiece'id kaasakiskuvad. Something wicked this way comes, nagu õpilased ühes stseenis laulavad. Tõeline visuaalne maiuspala.
Neljas HP linateos tuleb 2005. novembris, lavastab Mike Newell ("Donnie Brasco", "Mona Lisa Smile"), hinnaks tavapärane 130 miljonit dollarit.
Hinne: 6/10.
Kolmanda HP raamatu põhjal valminud "Azkaban" on 136 minutilise kestvusega siiani sarja lühim, eelmised olid 152 ja 161 minutit. See fakt on küll tänuväärne, aga et raamat ise on kolmest kõige paksem (ja parem), teeb meele nukraks, et ka nüüd ei suudetud avastada viisi, kuidas Rowlingit õigesti – oluliste kadudeta – adapteerida.
Miskipärast Harry Potteri stsenaariumite kirjutamise monopoli võitnud Steve Kloves teeb samu vigu, mis eelmistel kordadel: tähtsamate tegelaste suhted on liiga pinnapealsed ja sirgjoonelised; sündmuste areng on alusmaterjali tubli kärpimise tõttu tihti ebaveenev, sunnitud; Potteri käekäik filmis on palju lihtsam kui raamatus...
Teiste tegijate apsud korduvad samuti: lapsnäitlejad on isegi vanemate näitlejatega võrdlemata keskpärased ja Dursleyd pigem silmatorkavalt paksud kui koomilised. Sigatüüka õpetajatele antakse tavalisest isegi vähem ruumi, et ajaga välja tulla, mistõttu ainuke meeldejääv rollisooritus kuulub nauditavale Alan Rickmanile, kes on Snape'ina kümme korda säravalt õelam kui Dursleyde ja Malfoyde gäng kokku. Kes tuleb kinno Gary Oldmani pärast, pettub, sest teda näeb üsna vähe ning pealegi ei saa mees üldse aru, mida Harry risti-isa Sirius Blacki roll tähendab. Tema esituses on Black võbisev hull või midagi sinnapoole. Nojah, ta osales ju lihtsalt töö saamiseks, sest polnud juba üle aasta kaamerate ette jõudnud, mis siis ikka tahta.
Alfonso Cuarón päästab lavastajana siiski mis päästa annab: "Azkaban" on raskusteta pildiliselt vingeim HP film. Ei "A Little Princess" ega muidugi "Y tu mamá también" anna alust loota, et ta võiks nii kaasakiskuva lastefilmi vändata, aga ta teeb seda. Toon on maitsvalt tume ja samas usutavam kui eelmistes osades. Kuus kuud efektimeeste aega nõudnud dementorid tõsiselt jubedad. Harry Potteri maailmale igiomaseid pisikesi toredaid detaile (elavad fotod ja maalid, maagilised elukad, loitsud jpm) on piisavalt ja suuremad setpiece'id kaasakiskuvad. Something wicked this way comes, nagu õpilased ühes stseenis laulavad. Tõeline visuaalne maiuspala.
Neljas HP linateos tuleb 2005. novembris, lavastab Mike Newell ("Donnie Brasco", "Mona Lisa Smile"), hinnaks tavapärane 130 miljonit dollarit.
Hinne: 6/10.
June 01, 2004
"The Punisher" (2004)
Kangesti tahaks näha esimest ekraniseeringut (1989) Dolph Lundgreniga nimiosas. Paraku pole seda kuskilt võtta ja otsida ei viitsi, nii et sellist tüüpi võrdlused jäävad ära.
Küll ütleks, et stsenaarium on rumalavõitu isegi koomiksifilmile. Pärast "Spider-Mani" on ju kombeks anda koomiksil põhinevad filmid rahumeeli suvaliste tegijate kätte, kes kasutavad tihti võimalust nii lavastada kui kirjutada. Kõik on äkitselt visioonimehed, hihi. Esmakordne režissöör Jonathan Hensleigh peab enda loovusest samuti lugu, kuigi ta senised saavutused (osalemine "Die Hard 3", "The Sainti", "Jumanji", "Armageddoni" jm stsenaariumite koostamisel) ei tundu just paljulubav algus.
Vähemalt on "The Punisher" mitte maskeeritud B-kas nagu enamik koomiksitöötlusi, vaid enesekindel B-kas, millel pole suurt häbi oma odavust demonstreerida. Tulemuseks siis madalakulmuline, aga lustlik lõbu, mis kestab umbes pool tundi vajalikust kauem. Liin nimikangelase naabritega on abitu, täiesti kasutu ega lisa peale pikkuse midagi. Selle välja jättes saakski midagi etemat, "Once Upon a Time in Mexico" tüüpi sihitu müramise, mis pakub piletiraha eest mõned toredad märulihetked. Kusjuures lõpus tundub, et raha jäi neil natuke üle, sest võetakse kari autosid ja pannakse need plahvatama.
Kõva trenni teinud ja 10 kg juurde võtnud Thomas Jane on Karistajana üpris lahe. Kuigi mitte nii sarmikas kui Hugh Jackman või kaugeltki nii võimsa ekraaniauraga kui Vin Diesel, kellele samuti mingitel aegadel peaosa pakuti (esimene loobus "Van Helsingi" kasuks). Teistel pole tema kõrval erilist tegevust peale hea välja nägemise, nii et mainin lühidalt, et Karistaja peavaenlast kehastab John Travolta.
Maksis 33 miljonit dollarit, tõi USA kinodest 33,2 miljonit.
Hinne: 6/10. Sleazy fun.
Küll ütleks, et stsenaarium on rumalavõitu isegi koomiksifilmile. Pärast "Spider-Mani" on ju kombeks anda koomiksil põhinevad filmid rahumeeli suvaliste tegijate kätte, kes kasutavad tihti võimalust nii lavastada kui kirjutada. Kõik on äkitselt visioonimehed, hihi. Esmakordne režissöör Jonathan Hensleigh peab enda loovusest samuti lugu, kuigi ta senised saavutused (osalemine "Die Hard 3", "The Sainti", "Jumanji", "Armageddoni" jm stsenaariumite koostamisel) ei tundu just paljulubav algus.
Vähemalt on "The Punisher" mitte maskeeritud B-kas nagu enamik koomiksitöötlusi, vaid enesekindel B-kas, millel pole suurt häbi oma odavust demonstreerida. Tulemuseks siis madalakulmuline, aga lustlik lõbu, mis kestab umbes pool tundi vajalikust kauem. Liin nimikangelase naabritega on abitu, täiesti kasutu ega lisa peale pikkuse midagi. Selle välja jättes saakski midagi etemat, "Once Upon a Time in Mexico" tüüpi sihitu müramise, mis pakub piletiraha eest mõned toredad märulihetked. Kusjuures lõpus tundub, et raha jäi neil natuke üle, sest võetakse kari autosid ja pannakse need plahvatama.
Kõva trenni teinud ja 10 kg juurde võtnud Thomas Jane on Karistajana üpris lahe. Kuigi mitte nii sarmikas kui Hugh Jackman või kaugeltki nii võimsa ekraaniauraga kui Vin Diesel, kellele samuti mingitel aegadel peaosa pakuti (esimene loobus "Van Helsingi" kasuks). Teistel pole tema kõrval erilist tegevust peale hea välja nägemise, nii et mainin lühidalt, et Karistaja peavaenlast kehastab John Travolta.
Maksis 33 miljonit dollarit, tõi USA kinodest 33,2 miljonit.
Hinne: 6/10. Sleazy fun.
Subscribe to:
Posts (Atom)
