Ühendriikide kodusõjast naasnud ning kolkas üksi sünnikodu pidama jäänud noor mees astub kontakti tulnukatega, kes rajavad tema maja peale vahejaama kosmoseränduritele. Selles viibides ei vanane ta üldse, veetes aega teadmiste talletamisega. Põhitegevus hakkab hargnema sajand hiljem, 1960-ndatel, kui jaama saatus satub küsimärgi alla, sest kaasinimesed hakkavad tema saladuse jälile jõudma.
Ma pole ulmekirjanduse varasalve tudeerimisega veel kuigi kaugele jõudnud, aga mõned lemmikud on juba mõistagi tekkinud. Üks neist on ameeriklane Simak (1904-88), kes peaks mu arust olema Hollywoodis väga popp. Tema laiaulatuslikud fantaasiad on nagu loodud andma ainest eeposlikele ulmefilmidele. Madinat on vähevõitu, aga silmailu maksab ka midagi.
Tagakaanel seisab: see habras ja kaasakiskuv lugu on Simaki välja arendatud pastoraalse ulmekirjanduse parim näide. Hapra+kaasakiskuvaga nõustusin kohe, pastoraalse definitsiooni täpsustasin kõigepealt igaks juhuks teatmikust. "...karjase-elu idülliline kujutus. P-i tgelased elavad õnnes ja armastuses kauni looduse rüpes." Samuti klapib. Vahejaama pidaja suunab teadmisi kogudes inimkonda nagu suurt rumalat lammast tasapisi kosmoseajastusse. Simak teeb jällegi tänuväärset tööd peategelase fantastilise eluolu kirjeldamisel, mis leiab ulme ja reaalsuse vahel usutava tasakaalu, ei tekita liigselt vastamata jäävaid küsimusi, loob ruttu meeleolu ja kipub filosoofiliselt vahutama ainult tsipake. Raamat pole pikk, eestikeelse raamatu puhul on ju reavahe ja tähemärkide arv leheküljel suur.
Tore kahe õhtu ajaviide, positiivne ja värske isegi pärast 40 aastat esmatrükki. Ilu, pinge ja armastuse osav kudum.
Hinne: 8/10
* inglise keelest tõlkinud Lennart Lepajõe. Tänapäev 2004. "Way Station" ilmus originaalis 1963. 363 lk.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment