"Van Helsing"

Kartmatu koletisekütt jagab ekraani viie õuduskino ikooniga: Dracula, doktor Frankenstein ja tema koletis, Libahunt, Mr Hyde.

"Van Helsingit" plaaniti kunagi "Bram Stokeri Dracula" (1992) omamoodi järjena välja lasta, kus kuulsat vampiirikütti oleks kehastanud jälle sir Anthony Hopkins. Aja jooksul ja mõtte arenedes muudeti aga paljutki. Teatraalsest eeposest sündis läbi ja lõhki blockbuster ning Abrahamist (kangelase eesnimi) sai hoopis Gabriel, et nimega saaks siduda mingisuguseid autoriõigusi. Lavastaja-stsenarist-kaasprodutsent Stephen Sommers väitis ühes intervjuus muide, et Abraham tundus lihtsalt ebasobiv eesnimi.

Ühest kalleimast tänavusest suvefilmist räägiti nii palju halba, et ma pidin end mõnda aega koguma, et see ära vaadata. Koomiksitel põhinevad või superkangelaste märulid pole mulle ju iial suurt muljet avaldanud, kui "Blade" (1998) välja arvata.

Üllatusena tuli, et "Van Helsing" pole kaugeltki vilets, ehkki tõeliseks õnnestumiseks seda just ei nimetaks. Ilmselt on publik lihtsalt tüdinenud Sommersi kombest klišeedest lustakas popcorn-meelelahutus kokku keerata, mis "Muumias" ning "Muumia tagasitulekus" neile hirmsasti peale läks.

Sommersi viited klassikalistele õudukatele töötavad etemini pildis (nagu kümme minutit sissejuhatuseks) kui stsenaariumis, kuigi tal õnnestub pidevalt üle võlli keerates nii loos kui ekraanil kergelt tüütavaks muutuda. Asja parandaks siiski küllaltki pisikesed muutused - eemaldada näiteks Kevin J O'Connor (Igor) ja David Wenham (Carl) koomiliste kergenduste funktsioonist. Kerget huumorit ning nauditavalt campe rolle (Frankensteini koletis, Dracula) leidub siin niigi, Igor ja Carl ei anna neile midagi juurde ega pole kuigi oskuslikult esitatud. Alles võiks nad jääda kindlasti, aga mitte pidevalt sappa tilpnema peategelastele. Tore samas, et Van Helsingi tausta avatakse, ehkki suurem osa jäetakse ilmselt järgedele mõeldes tallele, kattes ta mineviku kustutatud mälestuste tekiga.

Parim leid on teatritaustaga ameeriklane Shuler Hensley Frankensteini koletise rollis, mis on küll vähese pühendumusega kirjutatud, aga ainus täiesti omal kohal tunduv comic relief. Jaburnaljakas ja kummaliselt sümpaatne on see jõmm, kuigi ta vääriks paremat dialoogi.

Madistamisele pole ei kuigi halb ega kuigi vinge, heidaks vast ette, et stseenid järgivad liiga tihti sama ülesehitust. VH automaadi/ammu hübriid on übercool leid, parimaid relvi filmiajaloos. Dracula ja Libahundi võitlus lõpus pakub eriti head võimalust campiks minna ja jaburustega heas mõttes üles pingutada (täpselt kui Hyde'i/VH võitlus alguses), aga SS valis kahjuks igavama tee, kus mürajad meenutavad lihtsalt suurt pundart. Karjumist võiks ka vähem olla, kui keegi millegaga pihta saab, sellised valu-urinad meenutavad liialt vanu halbu actioneid Van Dammega peaosas, nagu "Cyborg".

Täitsa huvitav, kas järge ka oodata tasub. 160 miljonit dollarit maksnud film on toonud maailma kinodest umbes pooleteise kuuga 249,2 miljonit tagasi, sellest natuke alla poole kodumaal. Nii et hitiks ei saa Sommersi uut just nimetada. Muuseas, filmirullidele, mis kinodesse laiali veeti, kirjutati peale "The Vatican Detective".

Hinne: 6/10. Kaugeltki mitte katastroof nagu räägitakse, aga mitte ka märkimisväärselt hea. Ühe korra tasub kindlasti vaadata.