"The Fan" (1996)

Tulihingeline pesapallifänn (De Niro) läheb vist töö ja eraelu pingete tõttu tasapisi hulluks ja hakkab kimbutama oma iidolit (Snipes), röövides lõpuks tolle poja.

Robert De Niro pikaaegse austajana olen enamiku ta filmidest ära vaadanud, nüüd siis ka "Fänni". Ameerikalikke thrillereid hästi valdav Tony Scott väntas Peter Abrahamsi romaanist üllatavalt hea meelelahutuse, kuigi mitmed küsitavused loos jätavad asjast kohati veidra mulje. Kuidas Gil nii äkki peast segi läks, miks Bobby poeg temaga nii kergelt kaasa läks jm.

Keskne iva (vaadeldakse modernse ühiskonna pinget inimestele nii siin- kui sealpool kuulsuseläve) on siiski kenasti alles ja Scott täiendab seda efektse lavastusega. Tempo langeb kuskil poole peal korraks alla, aga hoog võetakse peagi jälle üles. Ainuke häda on, jah, need küsitavused loos.

Filmi kõrgpunkt on siiski osatäitjate mäng. De Niro / Snipesi kõrval jääb natuke ruumi John Leguizamole ning Benicio Del Toro teeb meeldejätva (peaaegu sõnadeta) etteaste noore tõusva pesapallitähena. Ta näeb äärmiselt cool välja, andes sellega vist eeskuju mõni aasta hiljem areenile ilmunud nu-metal poistebändide liikmetele.

De Niro on lihtsalt suurepärane, aga seekordne saavutus jäi pärast hiljutisi suurfilme("Heat", "Casino") paraku eriti tähelepanuta. "The Fan" kukkus nimelt läbi. Ta esitab meisterlikult ühe mehe libisemise hullusesse ja on seejuures täpselt nii ähvardav, et sinus lausa Stockholmi sündroom tekitada. Kahtlemata ta meeldejäävamaid töid viimasel kümnel aastal.

Kui meeldis "Falling Down", meeldib "The Fan" loodetavasti ka.

Hinne: 7/10