Kuna ma olen nii hea, vaatasin ära hunniku pahna, et teie aega kokku hoida. Arvustust lugeda on ajavõit, kui seejärel filmist loobuda.
Godsend (2004) --- 4/10
Õudukas noorest õnnelikust paarist (Greg Kinnear, Rebecca Romijn-Stamos), kelle õnnetuses surnud poja (Cameron Bright) kloonib saladuslik arst (Robert De Niro). Poeg vol 2 muutub aga vol 1 vanusesse jõudes parajaks retsiks, et anda meile põhjus edasi vaadata.
Õuduka kudumine loomade või laste ümber on alati riskantne, sest usutavad on neist ekraanil mõned üksikud või vähemalt ei suuda castingu-inimesed häid üles leida. 1993 "The Good Son" on väheseid õnnestunud eksemplare, peaosades Elijah Wood ja Macaulay Culkin. Selle päästab üsna tugev lugu, kui noortel näitlejatel oskustest kohati puudu jääb. Shyamalani filmid on tase eraldi muidugi, paar astet teistest kõrgemal, mistõttu mul ei tulnud need kohe meeldegi.
Nojah, hindestki aru saada, et "Godsend" ei kuulu paremate hulka. Cameron Bright näeb välja sobivalt õõvastav, aga tundub umbes sama usutav kui dresseeritud puudel. Huvitaval kombel suudab Nick Hamm panna samuti pädevad näitlejad De Niro ja Kinneari sisse-elamise asemel unes kõndima, nii et lugu, lavastus ja rollisooritused on võrdselt ebainspireeritud. Kui see film oleks toit, siis mahlas immutatud kuivatuspaber. De Niro vaesekese kallal ei tasu siiski norida, et ta jälle mõttetu filmiga maha saanud. Dr Wellsi panus piirdus algselt nimelt mõne stseeniga ning mees nõustus rolli suuremaks kirjutamisega ainult seetõttu, et temasse puutuv materjal lubati nädalaga üles võtta.
Ahjaa, naistähe kohta ei öelnudki midagi. Nii... mõtleme... Romijn on endiselt päris kena. Blond. Ja Kinneariga pole tal rohkem keemiat kui teretuttavatel, nii et liiga usutavalt paarike ei mõju.
Hammi eelmine, "The Hole" on palju etem õudukas. Mõistan täiesti, miks BDG ei korraldanud "Godsendile" läbivaatust, või vähemalt ei kutsunud mind. Ma ju kurja keelega.
Maksis 25 miljonit dollarit ja 15 reklaamile, tõi kinodest 29,4.
Blade: Trinity (2004) --- 4/10
Kolmas osa koomiksis sündinud mustanahalise vampiiriküti (Wesley Snipes) juhtumistest, kes on poolvampiir, omades seega mõlema poole tugevusi ja ei kummagi nõrkusi. Aga vastaseid on palju nagu kärbseid, nii et kerge pole temalgi. Eriti nüüd, kui oma ala maailmameister Dracula isiklikult mängu astub. Tolle osas Dominic Purcell, kes näeb mitmes mõttes kahtlaselt lai välja.
Seetõttu on Blade'il esmakordselt abilised, kes ei pelga käiseid üles käärida. Neid kehastavad ammu mõnd korralikku suuremat filmi oodanud Ryan Reynolds (sari "Two Guys, A Girl and a Pizza Place", "Van Wilder") ning Jessica Biel ("The Rules of Attraction", Marcus Nispeli "The Texas Chainsaw Massacre", "Cellular"). Tema karjääri kohta võib öelda sama, kui järgi mõelda. Neiu kehastab Blade'i mentori Whistleri tütart. Tal on imposantse välimusega vibu. "Sõrmuste isanda" järel on igas endast lugupidavas märulis vibu või vähemalt amb.
Tasapisi raugastuv Kris Kristofferson ehk Whistler on samuti tagasi. Ma ehk ei mäleta õigesti, aga minu meelest sai ta nii esimeses kui teises osas surma. Või midagi. Miks ta jälle kaasa teeb, seda enam, et ei saa midagi põnevat teha või öelda?
Veel suurem raiskamine on Ryan Reynolds. Hea välimusega pikk kutt, kes võttis rolli jaoks 25 naela jagu lihaseid juurde. Spetsiaalselt isegi habeme näkku kasvatanud, mis sobib ka. Hea nimi mõeldi talle ka, Hannibal King. Mis talle teha antakse, mis arvate? Kindlasti asjade purustamist ning vereimejate laialiloopimist? Oh ei. Tema ülesanne on teha nalja, millest absoluutselt ükski rida pole naljakas. Osalt seetõttu, et tema jutt on jube nüri. Osalt seetõttu, et ta ei paistagi oma tegelaskujusse uskuvat. Igatahes, ta ei mõju humoorikalt. Kui vahepeal natuke madinat saabki, ei päästa see kindlasti üldmuljet.
Teise osa lavastanud Guillermo Del Toro loobus "Trinityst", et võiks ammu igatsetud "Hellboy" ära teha. Kõigi kolme stsenaariumi autor David S Goyer istus siis ise lavastajatooli. Tulemus on kohati sama puine kui stsenaarium, a mõned toredad äksikohad on täitsa olemas, seda ei salga. Umbes nii, et songid kahvliga ilmetut putru ja siis leiad korraga ilusa rohelise herne.
Esimene "Blade" on nii kõva, et järjed tunduvad täitsa üleliigsed. Pole neis enam uudsuse võlu ega uskumatult sarmikat paha poissi Stephen Dorffi näol. "2" ja "Trinity" lisavad küll pildiliselt põnevaid ideid (vampiirid põlevad surres hetkega tuhaks, ninjad, Abigaili vibu), aga lugu vajub üha lamedamaks ja tegelaste jutt klišeelisemaks. Kolmanda alguse Blade'i pubekalik reageering Whistleri noomisele, et ta hukkas eksikombel inimese, on selle ilmekas näide. Goyeril oli kõva vajadus luua dialoogid võimalikult sarnaselt halbade B-filmide omadele, tundub.
DVD versioonil on kasutamata jäetud lõpp, mis tundub vähemalt paberil palju mõistlikum kui tegelik finaal. Abigail Whistleri asemel pidi naistäht kandma nimi Rachel Van Helsing, aga selle plaani nurjas "Van Helsingi" film.
65 miljonit dollarit maksis, 95 tõi kinodest.
13 Going on 30 (2004) --- 3/10
Tüdrukutele meeldib vahel ilusad riided selga panna ja nägu pähe teha. Paljudele meeldib seda lausa iga päev teha. Oma kuti jaoks ei tasu muidugi ära, osad ei pane tähele ja teised hakkavad kahtlustama, et kelle jaoks nüüd ikkagi nii palju vaeva nähakse. Nii sündis 21. sajandi chickflick, mille esimene säravam õis oli vist "Legally Blonde".
"Aliase" ja "Daredevili" staar Jennifer Garner on nii nägus, et talle kohe peab andma võimaluse poolteist tundi ilus olla. Nii mõtlesid produtsendid ja lükkasid töösse romantilise komöödia, kus 13-aastasest tüdrukust saab korraga 30-aastane edukas naine. Muidugi on tal kõik sitaks hästi, ta ise jube ilus, miski ei lähe kunagi tõesti untsu ja kui mõni soov veel õhus, täitub see lõpus. Ta unelmate kutiks valiti Mark Ruffalo, kes on tõesti päris ok kombinatsioon ikka-see-naabripoiss olekust ja mehelikust heaväljanägemisest. Vaatasin Internetist järele, ta on sama pikk kui mina. Jee.
Maksis 37 miljonit dollarit ja 35 reklaamile. Tõi kinodest 96. Hea et rohkem ei toonud. Õpetab neid mu aega raiskama. Ma ei raatsinud pooleli ka jätta, lootsin, et äkki saab lõpu eel siiski ühe nalja ka või midagi. Ei saanud. Aga preilisid on ka tegelt niisama vaadata hea.
The Grudge (2004) --- 4/10
Õudukas. Ühes Tokio majas pesitseb needus, mis hakkab muudkui uutele isikutele külge, kes sinna satuvad. Need zombistuvad ning surevad varsti ära. Kesksel kohal ameeriklasest tüdruk (Sarah Michelle Gellar), kes läheb sinna üht vanadaami põetama.
Mõte nr 1: Ma ei usu seda filmi.
Mõte nr 2: Gellar on alla võtnud või?
Ma ei usu seda filmi, sest tehnilise eesrindlikkuse kõrval jäetakse sisuline pool täitsa unarusse. "Grudge" ei mõjugi nagu kompaktne lugu, vaid rida stseene, mida ühendavad samad tegelased. Need polegi nii tähtsad, tundub, vaid pigem see, mida kollide näitamiseks ette võetakse. Need ronivad muudkui mingitest urgastest välja, tehes inimestele aia. Üks teeb veel mingit kriginat, mille kohta raske öelda, kas see on mõnus või vastik. Siiski on lausa uskumatu, et film kannab Ühendriikides leebet vaatajapiirangut PG-13, ise lima ja rõvedusi täis. R-versioon tehti ka, ent testpublikule meeldis see vähem. Ilmselt tasub siis DVD-ringi oodata.
Veel rohkem ei usu ma seda filmi põhjusel, et liialt toetutakse heliefektidele ja hinge kriipivale muusikale. Nii palju ei saa. Või noh, tegijad saavad kõike, aga tulemus küpsetatakse üle. Which isn't nice.
Idee tekkis kolmest loost koosneva jaapanlaste telefilmiga "Gakkô no kaidan G" (1998), mille tagatuules on seal tehtud samal teemal veel neli iseseisvat filmi. USAs nüüd ka üks. Kõigi kuue stsenarist-lavastaja on sama mees, Takashi Shimizu, kuigi siin aitas teda ameeriklane Stephen Susco. Jänkid palkasid jälle Shimizu ilmselt põhjusel, et keegi ei möliseks, kuidas Hollywoodis uusversioonid alati ära käkitakse.
Shimizu lootusi ei petnud, 10 miljoni USD eest tehtud õudukas tõi kinodest praeguseks 156,3 tagasi. Esimene nädalavahetus USAs oli kohe nii muljetavaldav (39,1 milli), et järg kuulutati töösse ja Jaapanis vastukaaluks "Ju-on: The Grudge 3". Õuduskonveier/maestro võtab USAs taas Susco kampa, ent kodus pusib tavasid austades ise.
Veel huvitav, et valdav enamik võtteplatse ja kolm näitlejat on ameeriklaste versioonis täpselt samad. Seda ei tehtud kokkuhoiuks, vaid meelega, et võimalikult sarnane jääks.
Tüütuvõitu vaadata, aga huvitav sellest kirjutada. Minu võit, ei?
January 31, 2005
January 27, 2005
Ükski ootamine ei kesta igavesti
Mul tuli kaks korda klomp kurku - kui nad lavale tulid ja kui nad viimast lugu esitasid. Ega ei juhtu iga päev, et sulle esineb su lemmikbänd ning sina võid täiest kõrist kaasa karjuda, eriti kui nad selle vastu ei protesteeri. Kontsert oli igati lahe, kuigi oleks tahtnud rohkem möllata, aga kahe avaloo järel oli jõud otsas ja kurk kähe. Vanadus, rsk.
R.E.M. küttis Elina arvutuste järgi kaks & pool tundi, esitades minu arvutuste järgi 23 lugu. Stipe on karm vana, sest see võtab ikka korralikult läbi, eriti praeguse graafiku tihedust vaadates (www.remhq.com/flash/live/live.html) Rahvusvahelisel tuuril mängitakse muidugi eelkõige tuntud lugusid, sest valdav mass tahab suuri hitte, aga noh, ega needki laivi kujul vanal fännil mööda külgi alla jookse. Ikkagi esimene kord koduõuel ja mul ka esimene kord nende kontserdil olla.
Loovalik oli siiski üllatav, sest põhihittide kõrval oli tublisti raadiokuulajale vähem tuntud materjali.
Nüüd kõigist ühekaupa, vastavalt nende vanusele. Tegelik järjekord ei jäänud mõistagi pähe, ega ma nii friik ka pole. Ära toon laulu nime, stuudioalbumi või kogumiku, kust see pärineb, ja viimase ilmumisaasta. Muidugi on tuhat lugu veel, mida soovinuks kuulata, aga hei, R.E.M. ise teab mis R.E.M. teeb.
seven chinese brothers - reckoning, 1984
Kõige suurem üllataja, sest väga vana lugu, teada ainult suurtele huvilistele ning üldse on seda laivis esitatud ainult neli korda (nii ütles Stipe laval). Mulle igatahes sobis, selline rahulik vaikne vahelugu... ma ei teagi millest, seitsmest hiina vennast?
the one i love - document, 1987
Nende üks esimesi suuri hitte ja mõjub endiselt võimsalt, olgugi et sõnaline osa piirdub kõigest paari reaga. Tõeline kontserdilugu.
turn you inside-out - green, 1988
R.E.M.-i lemmikute rokkivate palade seas jääb see mul tihti tagaplaanile, sest vahepeal on palju uuemaid peale tulnud. Aga aeg pole seda siiski nüristanud ja rahva võttis üsna hästi kaasa hüppama.
get up - green, 1988
Avalugu. Kuskil rokkiva ja maheda vahepeal, aga täiesti sobiv soojendus. Ise unistasin, et avalugu võiks olla mõni vähemtuntud plaadipala nagu "Flowers of Guatemala", mispeale enamik juhmilt silmi pungitaks, aga seda muidugi ei juhtunud. No unistada ikka võib.
losing my religion - out of time, 1991
No mis siin kommenteerida. Nende kõige tuntuma loomingu seas, selle videoklipp R.E.M.ist maailmanime tegigi. Lõpuakordid ajasid rahva täiega märjaks, need mis esitatakse bandžol või mandoliinil või mis pagan see on seal.
drive - automatic for the people, 1992
Sama mis eelmine. Rahvas plaksutas kaasa terve loo aja, vähemalt minu ümber lava ees.
everybody hurts - automatic for the people, 1992
Jälle sama. Rahvas läks parajalt ekstaasi, kolm purjus tüdrukut mu ees hakkasid omavahel suudlema jne. Vanadele fännidele juba kergelt igav, aga no kes ei tahaks seda kontserdil kuulata, eriti oma esimesel kontserdil.
man on the moon - automatic for the people, 1992
Lõpulugu. Väga kuulus ja väga populaarne.
what's the frequency, kenneth - monster, 1994
Samuti hästi tuntud. Kahju ainult, et Stipe ei viitsinud enne seda vähemalt samu hilpe selga tõmmata mis videos. Enne seda käisid ju kõik paariks minutiks lavalt ära.
departure - new adventures in hi-fi, 1996
Nagu Get Up - eriti kargama ei pannud, aga väga mõnusalt kõlas küll.
so fast, so numb - new adventures in hi-fi, 1996
Esimesi lugusid kontserdil ja võttis ikka päris segaseks. Lihtsalt nii hea laul, et kes pole veel kuulnud, tutistagu ennast ja parandagu viga.
electrolite - new adventures in hi-fi, 1996
Imeilus ballaad, mis vääriks massidelt palju suuremat tuntust kui on saanud. Kõlas hästi veidi instrumendivaesemalt kui albumil, aga siiski põhimõtteliselt sama hästi.
walk unafraid - up, 1998
Minu lemmiklugu sellelt albumilt. Miskipärast näisin ainult mina selle sõnu teadvat (no hea küll, refrääni sõnu), nii et ma hüppasin ja laulsin kaasa vahelduseks suht üksi. Aga üldiselt ongi hea, et Up-plaadilt rohkem midagi ei lastud, see pole päris laivimaterjal.
i've been high - reveal, 2001
Tundus kuidagi ebavajalik, ehkki ilus, samalt albumilt võtaks pigem "All the Way to Reno" või "The Liftingi". Ilmselt on nad siis seda vähem esitanud, et tahtsid vahelduseks kampa võtta.
imitation of life - reveal, 2001
Ma ei teadnudki, et see on Eestis nii popp. Rahvas läks momentaalselt pöördesse. Ei noh, hea muusika ja head sõnad, seda kindlasti. Viimaseid korralikke poplaule, mida R.E.M. on suutnud välja haududa.
the great beyond - in time, 2003
Siiani kahetsen, et R.E.M. ei õilistanud selle looga albumit "Around the Sun", kus pole ühtegi nii head lugu (see on nagunii üks nende kõvemaid!). Selle asemel ilmus kõigepealt filmi "Man on the Moon" muusikaplaadil, mille R.E.M. tegi, ning siis kogumikul "In Time". Kui oli veel uus, kuulasin seda vist oma 30 korda päevas. Lootsin tegelikult, et publik satub ekstaasi, aga noh, ega nad külmaks ka jäänud.
animal - in time, 2003
Viimase kogumiku kahest uuest loost oleks ise valinud vist Bad Day, aga muidugi ei oska käesolevale ka midagi ette heita. Rokkis korralikult ja võeti hästi vastu.
leaving new york - around the sun, 2004
Kõlas lavalt päris ilusasti, aga pole ikka see mis vanemad ballaadid. Veelkord kahetsen The Great Beyondi saatust.
electron blue - around the sun, 2004
Sama mis eelmine.
the final straw - around the sun, 2004
i wanted to be wrong - around the sun, 2004
Väga poliitilised laulud, mille puhul tekkis mõte, et kui tahavad sotsiaalset kriitikat oma riigi suhtes, esitagu parem Ignoreland albumilt "Automatic for the People". See pole mahe ega midagi ja pissib mõjuvuselt neile mõlemale suure kaarega pähe, olgugi et teema vanunud. Aga noh, I Wanted... oli ka päris tore.
boy in the well - around the sun, 2004
Päris kobedalt kõlas, paremini kui kodus plaadilt.
high speed train - around the sun, 2004
Selle ajal mõtlesin, et miks on viimaselt albumilt tervelt kuus lugu kui hitimaterjal on väike. No OK, kuulata võib sedagi pala, aga mitte midagi erilist. Põnevamalt kõlaks siiski näiteks The Worst Joke Ever.
???
Mingi veider jämm oli ka lõpus, mis pole ühelgi albumil ja ilmselt ei saagi olema. Kõlas normaalselt, aga meelde ei jäänud muud kui et R.E.M.-i saund see pole.
R.E.M. küttis Elina arvutuste järgi kaks & pool tundi, esitades minu arvutuste järgi 23 lugu. Stipe on karm vana, sest see võtab ikka korralikult läbi, eriti praeguse graafiku tihedust vaadates (www.remhq.com/flash/live/live.html) Rahvusvahelisel tuuril mängitakse muidugi eelkõige tuntud lugusid, sest valdav mass tahab suuri hitte, aga noh, ega needki laivi kujul vanal fännil mööda külgi alla jookse. Ikkagi esimene kord koduõuel ja mul ka esimene kord nende kontserdil olla.
Loovalik oli siiski üllatav, sest põhihittide kõrval oli tublisti raadiokuulajale vähem tuntud materjali.
Nüüd kõigist ühekaupa, vastavalt nende vanusele. Tegelik järjekord ei jäänud mõistagi pähe, ega ma nii friik ka pole. Ära toon laulu nime, stuudioalbumi või kogumiku, kust see pärineb, ja viimase ilmumisaasta. Muidugi on tuhat lugu veel, mida soovinuks kuulata, aga hei, R.E.M. ise teab mis R.E.M. teeb.
seven chinese brothers - reckoning, 1984
Kõige suurem üllataja, sest väga vana lugu, teada ainult suurtele huvilistele ning üldse on seda laivis esitatud ainult neli korda (nii ütles Stipe laval). Mulle igatahes sobis, selline rahulik vaikne vahelugu... ma ei teagi millest, seitsmest hiina vennast?
the one i love - document, 1987
Nende üks esimesi suuri hitte ja mõjub endiselt võimsalt, olgugi et sõnaline osa piirdub kõigest paari reaga. Tõeline kontserdilugu.
turn you inside-out - green, 1988
R.E.M.-i lemmikute rokkivate palade seas jääb see mul tihti tagaplaanile, sest vahepeal on palju uuemaid peale tulnud. Aga aeg pole seda siiski nüristanud ja rahva võttis üsna hästi kaasa hüppama.
get up - green, 1988
Avalugu. Kuskil rokkiva ja maheda vahepeal, aga täiesti sobiv soojendus. Ise unistasin, et avalugu võiks olla mõni vähemtuntud plaadipala nagu "Flowers of Guatemala", mispeale enamik juhmilt silmi pungitaks, aga seda muidugi ei juhtunud. No unistada ikka võib.
losing my religion - out of time, 1991
No mis siin kommenteerida. Nende kõige tuntuma loomingu seas, selle videoklipp R.E.M.ist maailmanime tegigi. Lõpuakordid ajasid rahva täiega märjaks, need mis esitatakse bandžol või mandoliinil või mis pagan see on seal.
drive - automatic for the people, 1992
Sama mis eelmine. Rahvas plaksutas kaasa terve loo aja, vähemalt minu ümber lava ees.
everybody hurts - automatic for the people, 1992
Jälle sama. Rahvas läks parajalt ekstaasi, kolm purjus tüdrukut mu ees hakkasid omavahel suudlema jne. Vanadele fännidele juba kergelt igav, aga no kes ei tahaks seda kontserdil kuulata, eriti oma esimesel kontserdil.
man on the moon - automatic for the people, 1992
Lõpulugu. Väga kuulus ja väga populaarne.
what's the frequency, kenneth - monster, 1994
Samuti hästi tuntud. Kahju ainult, et Stipe ei viitsinud enne seda vähemalt samu hilpe selga tõmmata mis videos. Enne seda käisid ju kõik paariks minutiks lavalt ära.
departure - new adventures in hi-fi, 1996
Nagu Get Up - eriti kargama ei pannud, aga väga mõnusalt kõlas küll.
so fast, so numb - new adventures in hi-fi, 1996
Esimesi lugusid kontserdil ja võttis ikka päris segaseks. Lihtsalt nii hea laul, et kes pole veel kuulnud, tutistagu ennast ja parandagu viga.
electrolite - new adventures in hi-fi, 1996
Imeilus ballaad, mis vääriks massidelt palju suuremat tuntust kui on saanud. Kõlas hästi veidi instrumendivaesemalt kui albumil, aga siiski põhimõtteliselt sama hästi.
walk unafraid - up, 1998
Minu lemmiklugu sellelt albumilt. Miskipärast näisin ainult mina selle sõnu teadvat (no hea küll, refrääni sõnu), nii et ma hüppasin ja laulsin kaasa vahelduseks suht üksi. Aga üldiselt ongi hea, et Up-plaadilt rohkem midagi ei lastud, see pole päris laivimaterjal.
i've been high - reveal, 2001
Tundus kuidagi ebavajalik, ehkki ilus, samalt albumilt võtaks pigem "All the Way to Reno" või "The Liftingi". Ilmselt on nad siis seda vähem esitanud, et tahtsid vahelduseks kampa võtta.
imitation of life - reveal, 2001
Ma ei teadnudki, et see on Eestis nii popp. Rahvas läks momentaalselt pöördesse. Ei noh, hea muusika ja head sõnad, seda kindlasti. Viimaseid korralikke poplaule, mida R.E.M. on suutnud välja haududa.
the great beyond - in time, 2003
Siiani kahetsen, et R.E.M. ei õilistanud selle looga albumit "Around the Sun", kus pole ühtegi nii head lugu (see on nagunii üks nende kõvemaid!). Selle asemel ilmus kõigepealt filmi "Man on the Moon" muusikaplaadil, mille R.E.M. tegi, ning siis kogumikul "In Time". Kui oli veel uus, kuulasin seda vist oma 30 korda päevas. Lootsin tegelikult, et publik satub ekstaasi, aga noh, ega nad külmaks ka jäänud.
animal - in time, 2003
Viimase kogumiku kahest uuest loost oleks ise valinud vist Bad Day, aga muidugi ei oska käesolevale ka midagi ette heita. Rokkis korralikult ja võeti hästi vastu.
leaving new york - around the sun, 2004
Kõlas lavalt päris ilusasti, aga pole ikka see mis vanemad ballaadid. Veelkord kahetsen The Great Beyondi saatust.
electron blue - around the sun, 2004
Sama mis eelmine.
the final straw - around the sun, 2004
i wanted to be wrong - around the sun, 2004
Väga poliitilised laulud, mille puhul tekkis mõte, et kui tahavad sotsiaalset kriitikat oma riigi suhtes, esitagu parem Ignoreland albumilt "Automatic for the People". See pole mahe ega midagi ja pissib mõjuvuselt neile mõlemale suure kaarega pähe, olgugi et teema vanunud. Aga noh, I Wanted... oli ka päris tore.
boy in the well - around the sun, 2004
Päris kobedalt kõlas, paremini kui kodus plaadilt.
high speed train - around the sun, 2004
Selle ajal mõtlesin, et miks on viimaselt albumilt tervelt kuus lugu kui hitimaterjal on väike. No OK, kuulata võib sedagi pala, aga mitte midagi erilist. Põnevamalt kõlaks siiski näiteks The Worst Joke Ever.
???
Mingi veider jämm oli ka lõpus, mis pole ühelgi albumil ja ilmselt ei saagi olema. Kõlas normaalselt, aga meelde ei jäänud muud kui et R.E.M.-i saund see pole.
January 23, 2005
Viimased läbivaatused
"The Manchurian Candidate" (2004) --- 6/10
Richard Condoni romaanis (1959) ning John Frankenheimeri filmis (1962) pesid kommunistid Korea sõja ajal jänkivangide ajusid, et neist saaks salamõrtsukad, sihtmärgiks kandidaat uueks USA presidendiks. Jonathan Demme'i uusversiooni taust on esimene Lahesõda ja kurjad jõud peituvad "meie endi" keskel.
Peaosas tavapärases headuses Denzel Washington, aga siin on üldse head näitlejatööd. Linaloo tootnud Paramounti bossi isiklikult valitud Liev Schreiber endise relvavenna ja presidendiks püüdlejana, Meryl Streep tolle võimuihast pimestatud emana (väärib igati oma Kuldgloobuse kandidatuuri), Jeffrey Wright meeltesegaduse piiril vintskleva ekssõdurina (kaob ruttu ära, miks ta pärast "Shafti" ikka suuremaid osi ei saa?!), Jon Voight (teda võiks samuti enam olla).
Võib isegi öelda, et Washington on seekord kõige igavam. Ta on väga palju ekraanil, aga saab tegelaskuju vähem äärmustesse viia kui sisu lugedes eeldaks. Karisma ja usutavus on kõrged nagu alati, aga töötamiseks pakutav materjal pole piisavalt headl.
Demme polnud esimene kandidaat lavastama (Brian De Palma, Neil Jordan), aga tulemus on igati temalik, kui otsustada kuulsamate varasemate tööde põhjal nagu "Voonakeste vaikimine" või "Philadelphia". Õhustiku loomisele pühendatakse piisavalt energiat, aga tempo on kuidagi letargiline ja lugu kisub kohati raskejalgseks. Stiililiselt sobiks eeskujudeks mitmed praegused USA kvaliteet-draamasarjad, aga neid jäljendades peaks arvestama, et 130 minutiline ajaviide ei peaks kulgema sama aeglaselt kui 50 minutiline. Ära nüristab.
Lõpp seevastu ei meeldi väga, minu meelest toetub see vähem karakteriarendusele eelnevale ning rohkem soovile üllatada. Niigi on kohati raske aru saada, kuidas millenigi jõutakse. Auke loos ja faktilisi vigu leiab ka mitmeid nagu targemad inimesed on kindlaks teinud. Kontrollige soovi korral www.imdb.com/title/tt0368008/goofs
Filmile 80 miljonit dollarit, reklaamile 35. Maailma kinodest 95,3. Eestis kinno ei jõua. Streepi ossa plaaniti muide eelnevalt Emma Thompsonit, Glenn Close'i ja Jessica Lange'i.
Huvitav, aga kuidagi väsitav. Usun, et võib paraneda järgnevatel vaatamiskordadel.
"Shall We Dance" (2004) --- 7/10
Arvustuses on kerged spoilerid. Kui ei taha sisust midagi kuulda, enne kui vaatad, ära loe veel.
Põhineb jaapanlaste 1996 filmil "Shall we dansu?". Edukast ohutust elust tüdinenud keskealine mees (Richard Gere) läheb ootamatult seltskonnatantsu õppima ja tema silm jääb saladuslikule tüdrukule (Jennifer Lopez) pidama. Mis saab abikaasast (Susan Sarandon) ning kuidas üllatab nii meid kui teda üks kolleeg (Stanley Tucci).
Mul on hea meel, et Hollywood on õppinud Lopezi õigesti kasutama: kõrvalosa, piinatud ilme ja mitte väga palju teksti. Tantsida oskab ta muidugi ka, mis tuleb siin kasuks, sest Lopez ja Gere esitavad ühe tõesti kuuma stseeni põrandal. Ning lisaks on proua Imreal alati nõus promotööd tegema, olgu ta pealegi ainult kõrvalosas. Võida-võida situatsioon.
"SWD" on eelkõige Richard Gere'i šõu, kes ei kuulu ehk oma põlvkonna parimate filminäitlejate sekka, ent saavutab õige pealiskaudsuse / sügavuse suhtega rollides nauditavaid tulemusi. Osa on tõepoolest hästi valitud, mees lihtsalt särab. Ta esitab vastakaid olekuid (keskeakriis, uuesti elu mõtte leidmine ja kliimaks ehk sisemine kirgastumine) sellise ladususega, et tundub võimatu mitte kaasa elada. Teema on talle tõesti südamelähedane või suutis lavastaja oma veenmisjõuga imesid teha.
Nii mõnus ja positiivne ajaviide, et rahulolematus tekib alles hiljem ja ainult seoses looga. Kõik on liiga viisakas ja klanitud, et ühtegi tõelist probleeme tõstatada, mistõttu teema arendus jääb kohati ebausutavaks ja finaal päris kindlasti kesiseks. Seda suudaks vastu võtta, et Gere saab tõmbest Lopezi vastu üle (sama juhtub jaapanlaste filmis), aga suhted abikaasaga on mõttetult üle suhkurdatud. No millega täpselt Sarandoni tegelanna sellise positiivse lõpu ära teenis? Ta isegi ei üritanud mehele toeks olla! Ta põhiülesanne on tuua loosse vaimukas eradetektiiv, aga lõpuga jääks rahule pigem siis, kui abikaasad oleks alguses kohe nii võõrdunud, et plaanivad eraldi kolimist.
Pea kõik kõrvalosalised annavad panuse filmi heatahtlikku huumorisoone edendamiseks, eriti meeldiv üllatus on Richard Jenkins (surnud, aga mitte lahkunud pereisa sarjast "Mulla all").
Maksis 50 miljonit dollarit, tõi maailma kinodest ~120,2.
"Meet the Fockers" (2004) --- 8/10
Fockerite noorpaar (Ben Stiller, Teri Polo) sõidab naise vanematega (Robert De Niro, Blythe Danner) mehe vanematele (Dustin Hoffman, Barbra Streisand) külla. Asja on segatud lõpuks ometi beebi, kuigi mitte noorte tehtud. Ehk siis veel üks ports nalju igihaljal teemal "miks just minu vanemad on jobud?".
"Meet the Parentsi" järg jõuab meie vaatajateni juba 28. jaanuaril. See on vähemalt kodumaal isegi menukam kui esimene, kuigi De Niro eelmise järgkoomuski "Analyze That" läbikukkudes tekkis mure, et kas Fockerid jätkavad. imdb.com nimekirjast see igatahes kadus natukeseks.
Lõpp hea, kõik hea – "Fockers" on samuti parem kui "Parents". Kõik osatäitjad sobivad oma osadesse nagu valatult, abikaasade triolgi on veidi rohkem tegevust, ja nende kokkumäng on samuti ülimalt paigas. De Niro on näitlejana jumal, aga on jäänud hiljutistes komöödiates mu arust kuidagi kuivaks - siin on ta parem kui kunagi varem. "Fockersi" dialoogid on lahedad ja peategelasi tabavad olukorrad vaimukad, a põhivõlu peitub näitlejate tehnilises virtuoossuses ehk koomilises ajastuses. On vähe komöödiaid, mis tunduvad ühtaegu nii lihvitud ning samas ladusa minekuga. Kõik suurepäraselt paigas, aga õhkkond on hämmastavalt vaba. Tulemust nagu see ei saavuta ühegi rahasumma ega võtteajaga, selleks vajatakse tipptegijaid.
"Meet the Parents" maksis 55 miljonit dollarit, tõi kinodest 330,4. "Meet the Fockers" maksis 80 ja on toonud seni 271,5.
Richard Condoni romaanis (1959) ning John Frankenheimeri filmis (1962) pesid kommunistid Korea sõja ajal jänkivangide ajusid, et neist saaks salamõrtsukad, sihtmärgiks kandidaat uueks USA presidendiks. Jonathan Demme'i uusversiooni taust on esimene Lahesõda ja kurjad jõud peituvad "meie endi" keskel.
Peaosas tavapärases headuses Denzel Washington, aga siin on üldse head näitlejatööd. Linaloo tootnud Paramounti bossi isiklikult valitud Liev Schreiber endise relvavenna ja presidendiks püüdlejana, Meryl Streep tolle võimuihast pimestatud emana (väärib igati oma Kuldgloobuse kandidatuuri), Jeffrey Wright meeltesegaduse piiril vintskleva ekssõdurina (kaob ruttu ära, miks ta pärast "Shafti" ikka suuremaid osi ei saa?!), Jon Voight (teda võiks samuti enam olla).
Võib isegi öelda, et Washington on seekord kõige igavam. Ta on väga palju ekraanil, aga saab tegelaskuju vähem äärmustesse viia kui sisu lugedes eeldaks. Karisma ja usutavus on kõrged nagu alati, aga töötamiseks pakutav materjal pole piisavalt headl.
Demme polnud esimene kandidaat lavastama (Brian De Palma, Neil Jordan), aga tulemus on igati temalik, kui otsustada kuulsamate varasemate tööde põhjal nagu "Voonakeste vaikimine" või "Philadelphia". Õhustiku loomisele pühendatakse piisavalt energiat, aga tempo on kuidagi letargiline ja lugu kisub kohati raskejalgseks. Stiililiselt sobiks eeskujudeks mitmed praegused USA kvaliteet-draamasarjad, aga neid jäljendades peaks arvestama, et 130 minutiline ajaviide ei peaks kulgema sama aeglaselt kui 50 minutiline. Ära nüristab.
Lõpp seevastu ei meeldi väga, minu meelest toetub see vähem karakteriarendusele eelnevale ning rohkem soovile üllatada. Niigi on kohati raske aru saada, kuidas millenigi jõutakse. Auke loos ja faktilisi vigu leiab ka mitmeid nagu targemad inimesed on kindlaks teinud. Kontrollige soovi korral www.imdb.com/title/tt0368008/goofs
Filmile 80 miljonit dollarit, reklaamile 35. Maailma kinodest 95,3. Eestis kinno ei jõua. Streepi ossa plaaniti muide eelnevalt Emma Thompsonit, Glenn Close'i ja Jessica Lange'i.
Huvitav, aga kuidagi väsitav. Usun, et võib paraneda järgnevatel vaatamiskordadel.
"Shall We Dance" (2004) --- 7/10
Arvustuses on kerged spoilerid. Kui ei taha sisust midagi kuulda, enne kui vaatad, ära loe veel.
Põhineb jaapanlaste 1996 filmil "Shall we dansu?". Edukast ohutust elust tüdinenud keskealine mees (Richard Gere) läheb ootamatult seltskonnatantsu õppima ja tema silm jääb saladuslikule tüdrukule (Jennifer Lopez) pidama. Mis saab abikaasast (Susan Sarandon) ning kuidas üllatab nii meid kui teda üks kolleeg (Stanley Tucci).
Mul on hea meel, et Hollywood on õppinud Lopezi õigesti kasutama: kõrvalosa, piinatud ilme ja mitte väga palju teksti. Tantsida oskab ta muidugi ka, mis tuleb siin kasuks, sest Lopez ja Gere esitavad ühe tõesti kuuma stseeni põrandal. Ning lisaks on proua Imreal alati nõus promotööd tegema, olgu ta pealegi ainult kõrvalosas. Võida-võida situatsioon.
"SWD" on eelkõige Richard Gere'i šõu, kes ei kuulu ehk oma põlvkonna parimate filminäitlejate sekka, ent saavutab õige pealiskaudsuse / sügavuse suhtega rollides nauditavaid tulemusi. Osa on tõepoolest hästi valitud, mees lihtsalt särab. Ta esitab vastakaid olekuid (keskeakriis, uuesti elu mõtte leidmine ja kliimaks ehk sisemine kirgastumine) sellise ladususega, et tundub võimatu mitte kaasa elada. Teema on talle tõesti südamelähedane või suutis lavastaja oma veenmisjõuga imesid teha.
Nii mõnus ja positiivne ajaviide, et rahulolematus tekib alles hiljem ja ainult seoses looga. Kõik on liiga viisakas ja klanitud, et ühtegi tõelist probleeme tõstatada, mistõttu teema arendus jääb kohati ebausutavaks ja finaal päris kindlasti kesiseks. Seda suudaks vastu võtta, et Gere saab tõmbest Lopezi vastu üle (sama juhtub jaapanlaste filmis), aga suhted abikaasaga on mõttetult üle suhkurdatud. No millega täpselt Sarandoni tegelanna sellise positiivse lõpu ära teenis? Ta isegi ei üritanud mehele toeks olla! Ta põhiülesanne on tuua loosse vaimukas eradetektiiv, aga lõpuga jääks rahule pigem siis, kui abikaasad oleks alguses kohe nii võõrdunud, et plaanivad eraldi kolimist.
Pea kõik kõrvalosalised annavad panuse filmi heatahtlikku huumorisoone edendamiseks, eriti meeldiv üllatus on Richard Jenkins (surnud, aga mitte lahkunud pereisa sarjast "Mulla all").
Maksis 50 miljonit dollarit, tõi maailma kinodest ~120,2.
"Meet the Fockers" (2004) --- 8/10
Fockerite noorpaar (Ben Stiller, Teri Polo) sõidab naise vanematega (Robert De Niro, Blythe Danner) mehe vanematele (Dustin Hoffman, Barbra Streisand) külla. Asja on segatud lõpuks ometi beebi, kuigi mitte noorte tehtud. Ehk siis veel üks ports nalju igihaljal teemal "miks just minu vanemad on jobud?".
"Meet the Parentsi" järg jõuab meie vaatajateni juba 28. jaanuaril. See on vähemalt kodumaal isegi menukam kui esimene, kuigi De Niro eelmise järgkoomuski "Analyze That" läbikukkudes tekkis mure, et kas Fockerid jätkavad. imdb.com nimekirjast see igatahes kadus natukeseks.
Lõpp hea, kõik hea – "Fockers" on samuti parem kui "Parents". Kõik osatäitjad sobivad oma osadesse nagu valatult, abikaasade triolgi on veidi rohkem tegevust, ja nende kokkumäng on samuti ülimalt paigas. De Niro on näitlejana jumal, aga on jäänud hiljutistes komöödiates mu arust kuidagi kuivaks - siin on ta parem kui kunagi varem. "Fockersi" dialoogid on lahedad ja peategelasi tabavad olukorrad vaimukad, a põhivõlu peitub näitlejate tehnilises virtuoossuses ehk koomilises ajastuses. On vähe komöödiaid, mis tunduvad ühtaegu nii lihvitud ning samas ladusa minekuga. Kõik suurepäraselt paigas, aga õhkkond on hämmastavalt vaba. Tulemust nagu see ei saavuta ühegi rahasumma ega võtteajaga, selleks vajatakse tipptegijaid.
"Meet the Parents" maksis 55 miljonit dollarit, tõi kinodest 330,4. "Meet the Fockers" maksis 80 ja on toonud seni 271,5.
January 12, 2005
"Man of the House"
Tommy Lee Jones kehastab veel üht SELLIST tegelast: vananev tegudemees, kes on täpselt nii sõnaaher ja järsk kui tema kortsulisest näost paistab. Seekord valvab ta kimpu tüüpilisi jänkide kisakoori tüdrukuid, kes nägid pealt mõrva. Algul nad ei saa läbi, pärast saavad. Buu-huu!
Ma ei tea, kuidas see neil õnnestus. Aga "Man of the House" on täitsa vaadatav. Sa ei aima seda sisukokkuvõtet lugedes. Sa ei aima seda umbes viieteistkümnel minutil algusest. Lõpuks on ikka tunne, et film võis ju olla rumal, aga samuti lõbus. Haardkoor!
Mul on peaaegu häbi, et "Man" meeldis, kuigi paljud üldiselt kiidetud filmid ei meeldi. Siin pole midagi erakordset nagu lavastaja Stephen Hereki tööde puhul tavaline. Et ta pole kunagi olnud väga maitsekas (või saanud produtsentidega vaieldes viimast sõna), leidub mitmeid naljakohti, mis lihtsalt ei tööta. Ega töötaks ilmselt oskuslikemates kätes. Eelkõige need, mis seotud Cedric the Entertaineri ebavajaliku kõrvaltegelasega. Eriti see algus lehmaga. + kaks tundelisemat liini veavad välja puhtalt tänu Anne Archeri ja Shannon Marie Woodwardi sarmile.
Ometi muutub Jonesi jahmerdamine naistekarja keskel mingist hetkest vastuvõetaks ja harvad madinahetked, millega meid õnnistatakse, on suht korralikud. Muigama ajab kohati samuti. Nii et - ei tea, kuidas hakkama saadi, aga saadi ikka. Süütunnet tekitav lõbu palju tähtsamate ning paremate kinoelamuste vahele peitmiseks.
Jõuab maailma ette veebruari lõpus ja Eestisse... kunagi hiljem.
Hinne: 6/10
Ma ei tea, kuidas see neil õnnestus. Aga "Man of the House" on täitsa vaadatav. Sa ei aima seda sisukokkuvõtet lugedes. Sa ei aima seda umbes viieteistkümnel minutil algusest. Lõpuks on ikka tunne, et film võis ju olla rumal, aga samuti lõbus. Haardkoor!
Mul on peaaegu häbi, et "Man" meeldis, kuigi paljud üldiselt kiidetud filmid ei meeldi. Siin pole midagi erakordset nagu lavastaja Stephen Hereki tööde puhul tavaline. Et ta pole kunagi olnud väga maitsekas (või saanud produtsentidega vaieldes viimast sõna), leidub mitmeid naljakohti, mis lihtsalt ei tööta. Ega töötaks ilmselt oskuslikemates kätes. Eelkõige need, mis seotud Cedric the Entertaineri ebavajaliku kõrvaltegelasega. Eriti see algus lehmaga. + kaks tundelisemat liini veavad välja puhtalt tänu Anne Archeri ja Shannon Marie Woodwardi sarmile.
Ometi muutub Jonesi jahmerdamine naistekarja keskel mingist hetkest vastuvõetaks ja harvad madinahetked, millega meid õnnistatakse, on suht korralikud. Muigama ajab kohati samuti. Nii et - ei tea, kuidas hakkama saadi, aga saadi ikka. Süütunnet tekitav lõbu palju tähtsamate ning paremate kinoelamuste vahele peitmiseks.
Jõuab maailma ette veebruari lõpus ja Eestisse... kunagi hiljem.
Hinne: 6/10
Stephen King "Misery"
Lumetormis autoõnnetuse tegev menukirjanik leiab end toibudes üsna katkisena võõrast majast kuskil pärapõrgus. Päästjaks-ümmardajaks osutub tema järjekordne suur fänn, kes pole paraku vaimselt päris korras. Kuidagi väga ladusalt juhtub, et mehest saab pantvang, kirjutades fännile raamatut oma armastatuima tegelanna uute seiklustega. Muidu pole võõrustaja rahul ja hakkab tegema füüsilisi noomitusi. Valmivast romaanist saabki ainuke põhjus, miks teda elus hoitakse.
Ma nägin filmi enne ja kuigi peaosatäitjad on sümpaatsed, James Caan ja Kathy Bates, tundsin, et midagi jäi puudu. Kingi ekraniseeringute üldine tase on teadagi halb, mistõttu raamatu suhtes olid ootused ikka kõrgemad. Aga ikka krt jäi midagi puudu.
Asi pole selles, et King ei oskaks tavapärasest napimate vahenditega põnevat juttu vesta (ainult kaks tegelast, ainult üks tegevuspaik). Oskab väga hästi. Asi selles, et "Misery" peaks olema ca viiskümmend lehekülge lühem. OK, numbri pakkusin praegu suvaliselt, ent lühem ilmtingimata. Mitte tõsisem pügamine, vaid siit-sealt vähemaks. Nagu piirav juukselõikus. Sest aeg-ajalt kaob autoril vaim pealt, mille tulemuseks on sisu- ning mõttetühjemad stseenid. Selgelt ebavajalikud tunduvad katkendid uuest "Misery" romaanist, kuigi nendega üritatakse loosse cliffhangereid tekitada. Ja peategelane hakkab mõned korrad liiga palju mõlgutama ühesuguseid mõtteid, et küll tema fänn on ikka psühho.
Aga muidu lahe ja omapärane ja päris meeldejääv. Pinget ja kõike on.
Hinne: 7/10
* Esmatrükk 1987. 369 lk.
Ma nägin filmi enne ja kuigi peaosatäitjad on sümpaatsed, James Caan ja Kathy Bates, tundsin, et midagi jäi puudu. Kingi ekraniseeringute üldine tase on teadagi halb, mistõttu raamatu suhtes olid ootused ikka kõrgemad. Aga ikka krt jäi midagi puudu.
Asi pole selles, et King ei oskaks tavapärasest napimate vahenditega põnevat juttu vesta (ainult kaks tegelast, ainult üks tegevuspaik). Oskab väga hästi. Asi selles, et "Misery" peaks olema ca viiskümmend lehekülge lühem. OK, numbri pakkusin praegu suvaliselt, ent lühem ilmtingimata. Mitte tõsisem pügamine, vaid siit-sealt vähemaks. Nagu piirav juukselõikus. Sest aeg-ajalt kaob autoril vaim pealt, mille tulemuseks on sisu- ning mõttetühjemad stseenid. Selgelt ebavajalikud tunduvad katkendid uuest "Misery" romaanist, kuigi nendega üritatakse loosse cliffhangereid tekitada. Ja peategelane hakkab mõned korrad liiga palju mõlgutama ühesuguseid mõtteid, et küll tema fänn on ikka psühho.
Aga muidu lahe ja omapärane ja päris meeldejääv. Pinget ja kõike on.
Hinne: 7/10
* Esmatrükk 1987. 369 lk.
Mitch Albom "The Five People You Meet in Heaven"
Vist iga täiskasvanu või vähemalt teismeline on pühalikus tujus või muidu tugeva meeleliigutuse ajal mõelnud kirjutada raamatu. Muidugi mitte tavalise, vaid lõbustava, aga targa raamatu elust enesest, tulvil teraseid tähelepanekuid meist ja meid ümbritsevast.
Enamik jätab projekti ikka katki, sest ei inspiratsioon saab üllatavalt käbe otsa, aga mõned siiski proovivad. Paulo Coelho näiteks ehitas sellele terve eduka karjääri.
Ta kergeim saak on vähelugenud inimesed ja eriti noored naised, kes ei näe ta pseudovaimsust läbi, arvates, et nendes huinamuinasjuttudes peitubki rohkem kui paarsada külge onaneerimist. Ma ei mölise niisama, ma lugesin ükskord katse mõttes kolm-neli läbi. Tegelikult peitub Coelho pluss selles, et ta kirjutab väikeseid tähelepanekuid elust üles (või jätab meelde või mis iganes), mida ei saa öelda enamike teiste inimeste kohta. Selliseid mõtteterad on ikka aeg-ajalt toredad lugeda, kirjuta või lihtlabasele märkmikupaberile ja kanna põuetaskus kaasas.
"The Five People You Meet in Heaven" sobib hästi samasse koolkonda, kuigi on kolmes mõttes Coelho tüüpilisest vaimutööst parem. Esiteks toetub lugu tõesti heale ideele, teiseks on tervelt pool teostust eeskujulik ja kolmandaks ei jäeta muljet, et kõik on jube sügavmõtteline.
Keskne iva: iga inimene kohtub surres viie isikuga, kes muutsid tema elu. Ja siis nad seletavad, mis tema maine eksistents tähendas, kõigilt üks õppetund. Mõned neist on päris toredad (minu lemmikud: viha mürgitab inimest ja ainuke elus raisku läinud aeg on see, mil tunneme, et oleme päris üksi). Kolmas õppetund viiest on päris meisterlikult kirjutatud, mille tõestusejs on see, et mina ja musi hakkasime selle tähenduse üle vaidlema ja kumbki jäigi oma veendumuse juurde. Paar toredat ideed on Albomil veel ja noh - rohkem pole ladusaks ajaviiteks vahel vajagi.
Raamat ei jäta muidugi lugejasse erilist jälge, ent ega tükki ära ka võta. Eriti tore, et saab ühe hooga läbi, kui liiga hilja õhtul ei alusta.
Usinad ameeriklased kribisid juba telefilmi ka sellest. Albom ise tegi stsenaariumi. Jon Voight peaosas. Tahaks näha.
Hinne: 6/10
* Esmatrükk 2003. 209 lk.
Enamik jätab projekti ikka katki, sest ei inspiratsioon saab üllatavalt käbe otsa, aga mõned siiski proovivad. Paulo Coelho näiteks ehitas sellele terve eduka karjääri.
Ta kergeim saak on vähelugenud inimesed ja eriti noored naised, kes ei näe ta pseudovaimsust läbi, arvates, et nendes huinamuinasjuttudes peitubki rohkem kui paarsada külge onaneerimist. Ma ei mölise niisama, ma lugesin ükskord katse mõttes kolm-neli läbi. Tegelikult peitub Coelho pluss selles, et ta kirjutab väikeseid tähelepanekuid elust üles (või jätab meelde või mis iganes), mida ei saa öelda enamike teiste inimeste kohta. Selliseid mõtteterad on ikka aeg-ajalt toredad lugeda, kirjuta või lihtlabasele märkmikupaberile ja kanna põuetaskus kaasas.
"The Five People You Meet in Heaven" sobib hästi samasse koolkonda, kuigi on kolmes mõttes Coelho tüüpilisest vaimutööst parem. Esiteks toetub lugu tõesti heale ideele, teiseks on tervelt pool teostust eeskujulik ja kolmandaks ei jäeta muljet, et kõik on jube sügavmõtteline.
Keskne iva: iga inimene kohtub surres viie isikuga, kes muutsid tema elu. Ja siis nad seletavad, mis tema maine eksistents tähendas, kõigilt üks õppetund. Mõned neist on päris toredad (minu lemmikud: viha mürgitab inimest ja ainuke elus raisku läinud aeg on see, mil tunneme, et oleme päris üksi). Kolmas õppetund viiest on päris meisterlikult kirjutatud, mille tõestusejs on see, et mina ja musi hakkasime selle tähenduse üle vaidlema ja kumbki jäigi oma veendumuse juurde. Paar toredat ideed on Albomil veel ja noh - rohkem pole ladusaks ajaviiteks vahel vajagi.
Raamat ei jäta muidugi lugejasse erilist jälge, ent ega tükki ära ka võta. Eriti tore, et saab ühe hooga läbi, kui liiga hilja õhtul ei alusta.
Usinad ameeriklased kribisid juba telefilmi ka sellest. Albom ise tegi stsenaariumi. Jon Voight peaosas. Tahaks näha.
Hinne: 6/10
* Esmatrükk 2003. 209 lk.
January 11, 2005
Irvine Welsh "Trainspotting"
Kultuskirjaniku esikromaan. Kesksel kohal on kamp Šoti noori, kes eelistavad täiskasvanuks saamisele süstimist, jalgpalli ja pisikuritegevust. Kõlab klišeeliselt, aga lugedes ei teki kordagi tunnet, et autor tambib mõnd ammu sissetallatud rada.
Stiil on ju kõike muud kui tavaline. Welsh kirjutab šoti noorte igapäevases keeles, mida poleks mõtet tõlkida, vähemalt eesti keelde, sest meil poleks midagi sarnast asemele panna. Nii-öelda "õige" Englishiga harjunule tundub nende suust välja aetav ohtra ropendamisega õlitatud soga nii tahumatu ja robustne, et omandab ruttu teatava võlu. Igatahes aitab paremini olustikku ja tegelastesse sisse elada, neid mõista. Selleta poleks "Trainspotting" kaugelt nii eriline. Ning kui ikka inglišit oskad, ei jää hätta. Esimene lehekülg või kaks kuluvad harjumisele ja keele sisemise loogika omandamisele, edasi läheb libedalt. Erinevalt filmist, kus puudub aeg igal sobival hetkel järele mõelda, mida nüüd just öeldigi.
Aga see pole kõik. Welsh teeb eksperimente ka jutuvestmise kunstiga. Minategelasi on rohkem kui üks ja nende isikuid ei hakka keegi peatüki alguses ette ütlema. Paar korda ma ei jaganudki välja, kes parajasti lugu edastas. Vahelduseks kohtab aeg-ajalt veel kolmandas isikus kirjeldusi ning isegi tavalist tänapäevast Inglismaa keelt.
Ent ma pole jõudnud veel midagi mainida sisulise tugevuse kohta. Welsh ei ürita tegelasi eales ilustada, avades nende armetuid pinnapealseid narkari-isiksusi peaaegu masohhistliku mõnuga. Enamik on tüüpilised pilvevennad, kes eelistavad päriselu mured asendada ühega: kust saada veel üks doos. Väheseid tüüpe, kes narkot ei puutu, on Begbie, kes on sõpradest koguni hullem. Rõveda suuvärgiga psühhopaat, kes lausa peab kogu aeg kellegi elu põrguks muutma.
Ometi mahub loosse ka huumorit, soojust, tundeid ja isegi erootikat, tahumatut, aga siiski omal moel mõjuvat. Väga inimlik kraam, mis ongi suurim väärtus.
Raamat ja 1996 tehtud film (pani aluse Ewan McGregori karjäärile, mäletate) on minu meelest võrdselt head. Ramps isegi parem, sest mahutab rohkem sündmusi ja inimesi. Aga meeleolu on mõlemal täiesti paigas.
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 1993. 344 lk.
Stiil on ju kõike muud kui tavaline. Welsh kirjutab šoti noorte igapäevases keeles, mida poleks mõtet tõlkida, vähemalt eesti keelde, sest meil poleks midagi sarnast asemele panna. Nii-öelda "õige" Englishiga harjunule tundub nende suust välja aetav ohtra ropendamisega õlitatud soga nii tahumatu ja robustne, et omandab ruttu teatava võlu. Igatahes aitab paremini olustikku ja tegelastesse sisse elada, neid mõista. Selleta poleks "Trainspotting" kaugelt nii eriline. Ning kui ikka inglišit oskad, ei jää hätta. Esimene lehekülg või kaks kuluvad harjumisele ja keele sisemise loogika omandamisele, edasi läheb libedalt. Erinevalt filmist, kus puudub aeg igal sobival hetkel järele mõelda, mida nüüd just öeldigi.
Aga see pole kõik. Welsh teeb eksperimente ka jutuvestmise kunstiga. Minategelasi on rohkem kui üks ja nende isikuid ei hakka keegi peatüki alguses ette ütlema. Paar korda ma ei jaganudki välja, kes parajasti lugu edastas. Vahelduseks kohtab aeg-ajalt veel kolmandas isikus kirjeldusi ning isegi tavalist tänapäevast Inglismaa keelt.
Ent ma pole jõudnud veel midagi mainida sisulise tugevuse kohta. Welsh ei ürita tegelasi eales ilustada, avades nende armetuid pinnapealseid narkari-isiksusi peaaegu masohhistliku mõnuga. Enamik on tüüpilised pilvevennad, kes eelistavad päriselu mured asendada ühega: kust saada veel üks doos. Väheseid tüüpe, kes narkot ei puutu, on Begbie, kes on sõpradest koguni hullem. Rõveda suuvärgiga psühhopaat, kes lausa peab kogu aeg kellegi elu põrguks muutma.
Ometi mahub loosse ka huumorit, soojust, tundeid ja isegi erootikat, tahumatut, aga siiski omal moel mõjuvat. Väga inimlik kraam, mis ongi suurim väärtus.
Raamat ja 1996 tehtud film (pani aluse Ewan McGregori karjäärile, mäletate) on minu meelest võrdselt head. Ramps isegi parem, sest mahutab rohkem sündmusi ja inimesi. Aga meeleolu on mõlemal täiesti paigas.
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 1993. 344 lk.
January 10, 2005
Arvutikino
"Se7en" (1995) --- 10/10
Geniaalne sarimõrvar leiab seitse inimest, kelle omistada igaühele üks seitsmest surmapatust. Teda jälitavad vana kogenud (Morgan Freeman) ning noor tuline detektiiv (Brad Pitt).
Inimesed miskipärast alati imestavad, kui räägime filmidest ja kuidagi tuleb jutuks, et "Se7en" on mul veel nägemata. Ma jälle ei mõista, et milles probleem - keegi ei saa olla kõike vaadanud. Eks siis hankisin selle netist ja pärast mõnekuist hoovõtmist panin käima.
Hinnet vaadates on muidugi kohe selge, kas meeldis ka, nii et ütlen parem muud olulist. David Fincher on geniaalne lavastaja. Ma aimasin seda juba "Alien³", "The Game'i", "Fight Clubi" ning "Panic Roomi" vaadates, aga kõik selgines lõplikult alles nüüd. "Se7en" on enneolematu tour de force, millega võrreldes tunduvad tema teised saavutused üsna tavalised: üksikult võttes päris head filmid, aga mitte midagi enamat. Sama käib muidugi, ning tegelikult rohkem veel, Andrew Kevin Walkeri muude stsenaariumite kohta.
Originaalne sisu, intrigeerivad ning usutavad tegelased, meeldejäävad näitlejatööd, omapärane muusikataust, elu pahupooles mõnuga tuhniv täiesti haiglane õhustik: ma ei suuda leida midagi, mis võiks olla parem. Kui ehk see, et Pitti tegelase noorust ja tormakust toonitatakse mõttetult liigse vandumisega. Veel meeldib, et filmiga seonduv on pea sama põnev kui film ise (kui pakub huvi, loe näiteks www.imdb.com/title/tt0114369/trivia).
"Se7en" on põhjus, miks Freemanile viimased kümme aastat pidevalt sama rolli pakutakse, aga ta pole seda kunagi paremini teinud kui siin. Oma tipus on ka Pitt ja kurikaela kehastaja.
Geniaalne sarimõrvar leiab seitse inimest, kelle omistada igaühele üks seitsmest surmapatust. Teda jälitavad vana kogenud (Morgan Freeman) ning noor tuline detektiiv (Brad Pitt).
Inimesed miskipärast alati imestavad, kui räägime filmidest ja kuidagi tuleb jutuks, et "Se7en" on mul veel nägemata. Ma jälle ei mõista, et milles probleem - keegi ei saa olla kõike vaadanud. Eks siis hankisin selle netist ja pärast mõnekuist hoovõtmist panin käima.
Hinnet vaadates on muidugi kohe selge, kas meeldis ka, nii et ütlen parem muud olulist. David Fincher on geniaalne lavastaja. Ma aimasin seda juba "Alien³", "The Game'i", "Fight Clubi" ning "Panic Roomi" vaadates, aga kõik selgines lõplikult alles nüüd. "Se7en" on enneolematu tour de force, millega võrreldes tunduvad tema teised saavutused üsna tavalised: üksikult võttes päris head filmid, aga mitte midagi enamat. Sama käib muidugi, ning tegelikult rohkem veel, Andrew Kevin Walkeri muude stsenaariumite kohta.
Originaalne sisu, intrigeerivad ning usutavad tegelased, meeldejäävad näitlejatööd, omapärane muusikataust, elu pahupooles mõnuga tuhniv täiesti haiglane õhustik: ma ei suuda leida midagi, mis võiks olla parem. Kui ehk see, et Pitti tegelase noorust ja tormakust toonitatakse mõttetult liigse vandumisega. Veel meeldib, et filmiga seonduv on pea sama põnev kui film ise (kui pakub huvi, loe näiteks www.imdb.com/title/tt0114369/trivia).
"Se7en" on põhjus, miks Freemanile viimased kümme aastat pidevalt sama rolli pakutakse, aga ta pole seda kunagi paremini teinud kui siin. Oma tipus on ka Pitt ja kurikaela kehastaja.
January 09, 2005
Melissa Bank "The Girls' Guide to Hunting and Fishing"
Järjekordne raamat niiöelda moodsale naisele. Aga hoopis teine kraam kui ootaks. "Bridget Jonesi" või "Come Togetheri" kõrval lausa kõrgkunst. Valdavalt helekollane ja minu arust ekstra maitsetu kaanekujundus peletab mehed kindlasti eemale - eriti need, kes teavad, et peaks olema naistekas - kuid nii hea asi kuluks kõigil kätte võtta.
Guardiani kriitik võrdles raamatu stiili näiteks Salingeri ning Carveri omadega. Mis tundub esialgu tüüpiline haip, mida kirjastajad meelsasti reklaamina kasutavad, kuid osutub tõeks. "Kuristik rukkis" tuleb näiteks kohe stiililise eeskujuna pähe. Seisundiromaan, kus tunnete kirjeldamisele ei pühendata jooksvalt eriti ruumi, aga need on ometi tähtsad. Samas mõjub lähenemine täitsa piisavalt emotsionaalselt, et lugemist jätkata. Kuskil loo keskel vegeteerib tavapärase mina-vormi hülgav jupp (ütleme peatükk), millest ja mille mõttekusest ei saanud üldse aru. Aga muidu on lahe.
Tegelaste vahelisi suhteid avatakse aegamööda ega visata nende eri tasandeid kunagi plärtsti lugeja lõugade vahele. Pealtnäha kiretu, vaoshoitud jutustuslaad ja kaotavad ehk võimaluse, et kellestki tõsiselt hoolima hakkaks, aga lugemine muutub tänu Banki stiilile ruttu naudinguks.
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 1999. 274 lk.
Guardiani kriitik võrdles raamatu stiili näiteks Salingeri ning Carveri omadega. Mis tundub esialgu tüüpiline haip, mida kirjastajad meelsasti reklaamina kasutavad, kuid osutub tõeks. "Kuristik rukkis" tuleb näiteks kohe stiililise eeskujuna pähe. Seisundiromaan, kus tunnete kirjeldamisele ei pühendata jooksvalt eriti ruumi, aga need on ometi tähtsad. Samas mõjub lähenemine täitsa piisavalt emotsionaalselt, et lugemist jätkata. Kuskil loo keskel vegeteerib tavapärase mina-vormi hülgav jupp (ütleme peatükk), millest ja mille mõttekusest ei saanud üldse aru. Aga muidu on lahe.
Tegelaste vahelisi suhteid avatakse aegamööda ega visata nende eri tasandeid kunagi plärtsti lugeja lõugade vahele. Pealtnäha kiretu, vaoshoitud jutustuslaad ja kaotavad ehk võimaluse, et kellestki tõsiselt hoolima hakkaks, aga lugemine muutub tänu Banki stiilile ruttu naudinguks.
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 1999. 274 lk.
January 06, 2005
Arvutikino
Vaatasin hiljuti kahte hiljutist kojutulemise filmi, kus peategelased naasevad lapsepõlvekoju ja leiavad, et sealsed olud pole palju paremaks läinud, ainult kitsamaks.
"Garden State" (2004) --- 7/10
Filminäitlejaks pürgiva Andrew ema on surnud. Ta käib matusel, värskendab suhteid mineviku ja vanade sõpradega, leides kõige tipuks ootamatult armastuse (Natalie Portman).
Seriaali "Scrubs" täht Zach Braff kirjutas-lavastas tragikomöödia, kus ta täidab samuti peaosa. Ja see on hea! Kõige parem asi on küll särtsakas nooruslik Natalie Portman, kelle lapselik sarm hetkega nii Andrew kui publiku ära võlub, aga stsenaariumile ja lavastusele pole samuti midagi ette heita. Kõik on hoolega paika timmitud, kliiniliselt puhtaks, leides samas koha mõnele hääle kaamerakäigule, nii et põhirõhk kandub näitlejatele, kellest mainiks ka Ian Holmi (isa) ja Peter Sarsgaardi (põhiline sõber). Braff ise kehastab väga suletud tegelaskuju, nii et tema saab erilise näitlemiseta hakkama, justkui Eminem oma "8 Mile'is".
Braff pöörab suurt tähelepanu seisundifilmi loomisele, mis annaks edasi kindlat emotsiooni, see aga jätab tegelaste arengu ja loo humoorikama poole natuke liiga soiku. Paljude seisundifilmide kombel muutub lõpukolmandik seega natuke igavaks, aga kokkuvõttes ütleks ikka, et "Garden State" väärib vaatamist. Hästi tehtud, hästi mängitud ja armsa lõpuga - sisu jääb lihtsalt tsipa nõrgaks.
2,5 miljonit dollarit pani eelarveks välja üks endine hüpoteegipankur. Sundance'i festivalil, kus toimus esilinastus, napsasid selle Miramax ja Fox Searchlight 5 miljoni eest. Kinodest tuli tagasi 28,5, nii et kõik jäid rahule.
"Eulogy" (2004) --- 6/10
Pereisa sureb ja kolm põlvkonda inimesi tulevad kokku, et ta ära saata. Must komöödia, kellegi Michael Clancy esimene täispikk stsenaristi-lavastajatöö.
Ise ta Braffi kombel näidelda ei püüa, aga kireva kamba leidis küll: Hank Azaria, Kelly Preston, Famke Janssen, Zooey Deschanel, Glenne Headley, Jesse Bradford, Piper Laurie, Rip Torn ning Ray Romano.
Ma pole "Everybody Loves Raymondit" vaatama sattunud ega saa seetõttu Romano fenomenist aru - kole mees ja imelik jutt - aga see selleks. Põhiline häda peitub selles, et filmi paremad read kirjutati kaksikuid poisikesi kehastavale Curtis Garciale, kes ei suuda neid piisavalt humoorikalt esitada. Teised tegelased siplevad rohkem oma probleemide kütkes, mis ei jõuagi kuhugi. Nii et vaadata võib, aga võib ka vaatama jätta.
"Garden State" (2004) --- 7/10
Filminäitlejaks pürgiva Andrew ema on surnud. Ta käib matusel, värskendab suhteid mineviku ja vanade sõpradega, leides kõige tipuks ootamatult armastuse (Natalie Portman).
Seriaali "Scrubs" täht Zach Braff kirjutas-lavastas tragikomöödia, kus ta täidab samuti peaosa. Ja see on hea! Kõige parem asi on küll särtsakas nooruslik Natalie Portman, kelle lapselik sarm hetkega nii Andrew kui publiku ära võlub, aga stsenaariumile ja lavastusele pole samuti midagi ette heita. Kõik on hoolega paika timmitud, kliiniliselt puhtaks, leides samas koha mõnele hääle kaamerakäigule, nii et põhirõhk kandub näitlejatele, kellest mainiks ka Ian Holmi (isa) ja Peter Sarsgaardi (põhiline sõber). Braff ise kehastab väga suletud tegelaskuju, nii et tema saab erilise näitlemiseta hakkama, justkui Eminem oma "8 Mile'is".
Braff pöörab suurt tähelepanu seisundifilmi loomisele, mis annaks edasi kindlat emotsiooni, see aga jätab tegelaste arengu ja loo humoorikama poole natuke liiga soiku. Paljude seisundifilmide kombel muutub lõpukolmandik seega natuke igavaks, aga kokkuvõttes ütleks ikka, et "Garden State" väärib vaatamist. Hästi tehtud, hästi mängitud ja armsa lõpuga - sisu jääb lihtsalt tsipa nõrgaks.
2,5 miljonit dollarit pani eelarveks välja üks endine hüpoteegipankur. Sundance'i festivalil, kus toimus esilinastus, napsasid selle Miramax ja Fox Searchlight 5 miljoni eest. Kinodest tuli tagasi 28,5, nii et kõik jäid rahule.
"Eulogy" (2004) --- 6/10
Pereisa sureb ja kolm põlvkonda inimesi tulevad kokku, et ta ära saata. Must komöödia, kellegi Michael Clancy esimene täispikk stsenaristi-lavastajatöö.
Ise ta Braffi kombel näidelda ei püüa, aga kireva kamba leidis küll: Hank Azaria, Kelly Preston, Famke Janssen, Zooey Deschanel, Glenne Headley, Jesse Bradford, Piper Laurie, Rip Torn ning Ray Romano.
Ma pole "Everybody Loves Raymondit" vaatama sattunud ega saa seetõttu Romano fenomenist aru - kole mees ja imelik jutt - aga see selleks. Põhiline häda peitub selles, et filmi paremad read kirjutati kaksikuid poisikesi kehastavale Curtis Garciale, kes ei suuda neid piisavalt humoorikalt esitada. Teised tegelased siplevad rohkem oma probleemide kütkes, mis ei jõuagi kuhugi. Nii et vaadata võib, aga võib ka vaatama jätta.
Subscribe to:
Posts (Atom)
