Zombide ja relvadega tibide saaga jõuab kolmanda etapini, sisukirjeldust ja muid üldisi kirjeldusi ma'i viitsi.
***
Kas sellist Milla Jovovichi me tahtsimegi? Kui ta 1990ndate lõpus ootamatult areenile ilmus, oli korrapealt sündinud kord-kümne-aasta-tagant naistäht: tugevalt omapärane välimus (mõned ütleks isegi kena), valis huvitavaid rolle huvitavates filmides ("Viies element", "Jeanne d'Arc") ning tõi oma sooritustesse midagi nii ebamaist ja isikupärast, et siiani on võimatu leida sarnast. Paraku oskas tema tugevusi välja tuua eelkõige tollane abikaasa Luc Besson, sest edasise Milla karjääri võtab kokku eelkõige omadussõna imelik. Ja nagu juba algkoolis selgeks sai, ei tähenda imelik alati huvitavat, vaid tüdrukute vetsu vangisattumist või muud säärast ebameeldivat.
Ei usu mind? Aga püüa nüüd kasvõi üks tema hilisem film lühidalt kokku võtta. Täielik (kuidas see sõna Ekspressi plaadiarvustustes oligi?) marginaalanomaalia! Esiteks on raske meenutada, mis täpselt toimus, ja teiseks, et mida Jovovich seal tegi. "Resident Evil: Extinction", kolmas ja loodetavasti viimane ekraaniteos seerias, mis põhineb Capcomi kultuslikel videomängudel, on kirjeldatud indie ja weirdo etapi kulminatsioon.
See pole just HEA film, aga võtab ilmekalt kokku nii triloogia üldise mentaliteedi kui Milla senise teekonna Hollywoodis. See algab tähelepanu köitva sutsakaga tundmatus kohas, astub suurema osa ajast ühe jalaga kraavis, kasutab peibutamiseks nii indievaimu kui visuaalefekte, ja lõpeb siis ootamatult eikuskil, jättes meid imestusse, et mis värk oli.
Paul W.S. Anderson, esimesel korral stsenarist-lavastaja, edaspidi ainult stsenarist, eirab ühest küljest isegi elementaarseid võtteid, millega popcorni-publik tavaliselt toolide külge kleebitakse (selge laia joonega karakteriarendus, sündmustik, maitseks reibast huumorit ja naiseilu). Teisalt ei saa ma jätta imetlemata, kuidas ta suudab väga erinevate tänapäeva kino nähtustega flirtida, samas peagi edasi liikuda ning jälle midagi sootuks uut proovida. Sisuliselt saaks tulemust päris pikalt noomida, aga samas leidub võluvalt julget omapära, mida ei saa öelda ei eelmiste "Evilite" ega kindlasti mitte Andersoni asjade kohta. See ütleb poolteist tundi absoluutselt mitte midagi, aga mina-ka filmi kohta on see üllatavalt vaadatav.
Maantee ääres lõkke ümber istuvad sõbralikult koos ning grillivad suslikut näiteks mõjutused "Cube'ist", "Mad Maxi" laadis ja hiljuti tiiniõudukates taas kasutust leidnud postapokalüptiline maailmapilt, kobe retsimine nagu Romero zombikate uusversioonides, superkangelaste filmid (seda paraku üsna vähe), tomclancylik arvutigraafikaga eputamine pikkade kaamerasõitude asemel (arvutimängudes hetkel üsna kuum sõna, aga "Extinctionis" palju asjalikumal kujul), koletisefilme (lindude rünnak on sisuliselt tobedavõitu, aga näeb hea välja), vesternit... Ehk midagi veel, aga hetkel ei tule enam meelde, sest ma mõtlen juba märulistseenidele, mis rokivad nagu kord ja kohus. Kasutades füüsikaseaduste eiramist, verd ja soolikaid, tulistamist, nugadega vehkimist ja üldse kogu konsiiliumit, mida moodsalt actionilt oodata.
Keti nõrgim lüli on kahjuks kõik, mis puudutab sarja südant ehk keskset kangelannat ja tema veretäpilist teekonda algusest siiani. Oleks see vähegi tummisem, ülistaks ma praegu võib-olla moodsa kinoklassika sündi, aga no ei saa, lihtsalt ei saa voodihaigele maratonijooksja diplomit anda. Peab leppima südamliku käepigistusega. Ehk maakeeli – kõik see, mis peaks sündmusi koos hoidma ja seeläbi meile südamesse minema, on kahvatu nagu pohmelline hommik. Vähe sellest, et senitoimunu meenutamine ja üldise struktuuri paikapanemine jääb nadiks.
Rohkem häirib küsimus, et miks ikkagi peaks Alice'ist hoolima, kui ta on lihtsalt mööda laastatud maad ringikärutav zombitapja (nagunii haiseb higi järgi ja puha!), kelle peamine silmapaistev karakteristika on eelkõige sünge ilmetu nägu? Mis on selles juba kolmandat korda ekraanile toomist väärivat ja mis on selles Millat? Kogu tegelanna olemuse võtab kokku sõna "reageerin", kes tuleb, teeb mis parajasti vaja, läheb ning jätab meid samasugusele üksinduse kõnnumaale nagu varemgi. Selline lahendus on funktsionaalne "RE" videomängudes, kus loost puuduvat sügavust kompenseerib interaktiivsus (oma kätega toimuva mõjutamine). Sarja omapära ja žanrilist kuuluvust survival horror arvestades on isegi täitsa mõistetav, et tegelanna eesmärk on pelgalt eksisteerida-reageerida. Aga filmis jääb seda väheks, nii et midagi olulist jääbki puudu.
Veel kord verest rääkides... ebasurnuid tapetakse enamasti üsna lähedalt, aga nende kehamahl ei pritsi IIAL inimeste pehmetesse kohtadesse, kus see võiks käärima minna ja seni töökorras organismi tuksi keerata. See on üsna jabur. Reegleid ei tohi rikkuda, kui need ise paika panete! Antud juhul võin ma norida realismi kallal ja mitte mõjuda anaalselt!
"Extinction" proovib palju erinevaid asju, ega põru läbi, isegi kui tulemus ei raba. Minu meelest on see päris korralik kiitus, eriti arvestades ekstraviletsaid eelfilme.
Ahjaa, see on "Silent Hilli" järel / kõrval esimene videomängul põhinev film, mille vaatamise järel polnud mul raisatud ajast ning ajurakkudest kahju.
Hinne: 6/10
November 20, 2007
October 18, 2007
"Stardust"
Muinaslugu poisist (Charlie Cox), kes läheb otsima taevast alla kukkunud tähte (Claire Danes), et võita sellega ilusa tüdruku süda. Tuntud inimestest teevad kaasa näiteks Michelle Pfeiffer, Robert De Niro, Sienna Miller, Peter O'Toole ning jutustajana Ian McKellen.
Ükskord ma arutasin Marega, et milline on silmapaistev isiksus. Minul oli enda meelest täitsa pädev ülevaade, et mida sellises elukas peaks leiduma ja mida ta peaks esindama. Mare ütles seevastu: silmapaistev isiksus peaks eelkõige olema nii loomulik, et kulub veidi aega ja vaeva, enne kui hakkad temas üldse märkama kergesti kirjeldatavaid jooni. Et lühikese tutvuse järel tekib pigem ähmane tunne nagu sa teaks ja samas ka ei teaks teda – kirjeldamisega tekib aga raskusi, sest ta pole mingi tavaline.
Taoline seletus võib mõjuda veidralt, aga see tundub "Stardusti" vaatamise järel korraga väga täpne. Lausa imekspandav, kui tabavalt võib vahel öelda. Sest ma just mõtlesin filmi vaadates, kuidas alustan arvustust kirjeldusega isiklikust suhtumisest Neil Gaimani töödesse ja teen siis ülevaate romaani muutumisest teel ekraanile. Ent pihta hakates jäin ootamatult toppama nagu punane kummik mudasesse kraavi, sest Gaiman on tõesti silmapaistev kirjutaja ega allu eriti lühidale kirjeldusele. Sasijuukseline multitalent on end teostanud mitmes valdkonnas ja laiem mass ülistab eelkõige tema koomiksisarja "The Sandman", aga omadussõnade leidmisega tekib hetkel tõsiselt raskusi.
Okei, ta on muidugi originaalne – aga ei midagi rabavat, mis muudab sinu suhtumist lugemisse või fantaasiakirjandusse. Ta on vaimukas – aga sa võid samas lugeda viiskümmend lehte järjest ning ainult kergelt muiata. Ta üldiselt hoidub klišeedest – aga sündmused ja kirjeldused jäävad kohati liiga pinnapealseks. Vahel edastab ta kahe lehekülge sisu kahekümnel, ja vahel suisa vastupidi. Kõik see kehtib Gaimani romaanide kohta üldiselt ja eriti "Stardusti" kohta, mis on seni loetutest ("American Gods", "Anansi Boys", Terry Pratchettiga "Good Omens") vähemalt mulle kõige raskesti seeditavam. Ja et tegemist on lühiromaaniga, leidub tavapärasest vähem ruumi ka olustikukirjeldustele jm õhkkonna loomise katsetele, mis on eepilises fantaasias üsna ootamatu.
Filmitegijaid paistis see kõik aga inspireerivat, sest töötlus on üllatavalt kobe. Ma ei saanud tihti aru, miks nad tahtsid algmaterjali niiviisi muuta, aga tulemus on kokkuvõttes parem. Löövam ja ühtlasem. Mõned igavamad kohad jäeti välja, mõnele lisati särtsu ja sisukust (peamiselt kapten Shakespeare'i liin) ja erinevatest liinidest moodustub selgem tervik. Film on hollywoodilikum ja tegelaste saatus on ainuüksi püüeldud USA PG-13 vaatajapiirangu tõttu roosilisem. Nii et jah, see pole enam sama, mis raamat, aga mitte ka halvem. Lihtsalt erinev. Kohati pigem etem. Ma polegi "Sõrmuste isanda" edule järgnenud fantaasiateoste rallis paremat kohanud. Eriti võttes arvesse, kuidas need muutuvad efektide hulgale vaatamata kuivaks või elutuks nagu enamik "Harry Potteri" saagast.
Parimad uuendused on märulirikas finaal (Gaimanile ilmselt liiga ameerikalik, et midagi sellist tõsiselt kaaluda kirjutamise ajal, aga lisab seikluslikkust) ja koomilise kergenduse rolli andmine korraga kapten Shakespeare'ile ja Stormholdi valitseja surnud poegadele. Ükski neist pole eriti tähtsal kohal raamatus ja nad lisavad tõeliste vaimukuste asemel tõttöelda pigem tolatsemist, aga tulemus funktsioneerib. De Niro toretsevalt gei õhulaeva kapten on iseseisvalt võttes vist katse korrata Deppi edu "Piraatides", aga parem juba see kui peaosad komöödiates, mis ei saa kunagi õiget elu sisse. Palju ta neid tõeliselt väärtuslikke filme tänapäeval ikka teeb. Hea kui üldse enam teeb.
Kokkuvõtteks ma heidan nii raamatule kui filmile ette, et peategelased on igavamad kui enamik tähtsaid kõrvaltegelasi ja selle võimalusterohke fantaasiamaaga tahaks lähemalt tutvuda, mitte kiiruga läbi sõita. Aga "Stardust" on siiski omapärane lugu, kus on rohkem hinge kui enamikes uutes fantaasia-blockbusterites, mille sekka see tegelikult kuulub. Tõeline isiksus ei pea iga etteastega maailma muutma, et väärida tähelepanu.
Hinne: 8/10
Ükskord ma arutasin Marega, et milline on silmapaistev isiksus. Minul oli enda meelest täitsa pädev ülevaade, et mida sellises elukas peaks leiduma ja mida ta peaks esindama. Mare ütles seevastu: silmapaistev isiksus peaks eelkõige olema nii loomulik, et kulub veidi aega ja vaeva, enne kui hakkad temas üldse märkama kergesti kirjeldatavaid jooni. Et lühikese tutvuse järel tekib pigem ähmane tunne nagu sa teaks ja samas ka ei teaks teda – kirjeldamisega tekib aga raskusi, sest ta pole mingi tavaline.
Taoline seletus võib mõjuda veidralt, aga see tundub "Stardusti" vaatamise järel korraga väga täpne. Lausa imekspandav, kui tabavalt võib vahel öelda. Sest ma just mõtlesin filmi vaadates, kuidas alustan arvustust kirjeldusega isiklikust suhtumisest Neil Gaimani töödesse ja teen siis ülevaate romaani muutumisest teel ekraanile. Ent pihta hakates jäin ootamatult toppama nagu punane kummik mudasesse kraavi, sest Gaiman on tõesti silmapaistev kirjutaja ega allu eriti lühidale kirjeldusele. Sasijuukseline multitalent on end teostanud mitmes valdkonnas ja laiem mass ülistab eelkõige tema koomiksisarja "The Sandman", aga omadussõnade leidmisega tekib hetkel tõsiselt raskusi.
Okei, ta on muidugi originaalne – aga ei midagi rabavat, mis muudab sinu suhtumist lugemisse või fantaasiakirjandusse. Ta on vaimukas – aga sa võid samas lugeda viiskümmend lehte järjest ning ainult kergelt muiata. Ta üldiselt hoidub klišeedest – aga sündmused ja kirjeldused jäävad kohati liiga pinnapealseks. Vahel edastab ta kahe lehekülge sisu kahekümnel, ja vahel suisa vastupidi. Kõik see kehtib Gaimani romaanide kohta üldiselt ja eriti "Stardusti" kohta, mis on seni loetutest ("American Gods", "Anansi Boys", Terry Pratchettiga "Good Omens") vähemalt mulle kõige raskesti seeditavam. Ja et tegemist on lühiromaaniga, leidub tavapärasest vähem ruumi ka olustikukirjeldustele jm õhkkonna loomise katsetele, mis on eepilises fantaasias üsna ootamatu.
Filmitegijaid paistis see kõik aga inspireerivat, sest töötlus on üllatavalt kobe. Ma ei saanud tihti aru, miks nad tahtsid algmaterjali niiviisi muuta, aga tulemus on kokkuvõttes parem. Löövam ja ühtlasem. Mõned igavamad kohad jäeti välja, mõnele lisati särtsu ja sisukust (peamiselt kapten Shakespeare'i liin) ja erinevatest liinidest moodustub selgem tervik. Film on hollywoodilikum ja tegelaste saatus on ainuüksi püüeldud USA PG-13 vaatajapiirangu tõttu roosilisem. Nii et jah, see pole enam sama, mis raamat, aga mitte ka halvem. Lihtsalt erinev. Kohati pigem etem. Ma polegi "Sõrmuste isanda" edule järgnenud fantaasiateoste rallis paremat kohanud. Eriti võttes arvesse, kuidas need muutuvad efektide hulgale vaatamata kuivaks või elutuks nagu enamik "Harry Potteri" saagast.
Parimad uuendused on märulirikas finaal (Gaimanile ilmselt liiga ameerikalik, et midagi sellist tõsiselt kaaluda kirjutamise ajal, aga lisab seikluslikkust) ja koomilise kergenduse rolli andmine korraga kapten Shakespeare'ile ja Stormholdi valitseja surnud poegadele. Ükski neist pole eriti tähtsal kohal raamatus ja nad lisavad tõeliste vaimukuste asemel tõttöelda pigem tolatsemist, aga tulemus funktsioneerib. De Niro toretsevalt gei õhulaeva kapten on iseseisvalt võttes vist katse korrata Deppi edu "Piraatides", aga parem juba see kui peaosad komöödiates, mis ei saa kunagi õiget elu sisse. Palju ta neid tõeliselt väärtuslikke filme tänapäeval ikka teeb. Hea kui üldse enam teeb.
Kokkuvõtteks ma heidan nii raamatule kui filmile ette, et peategelased on igavamad kui enamik tähtsaid kõrvaltegelasi ja selle võimalusterohke fantaasiamaaga tahaks lähemalt tutvuda, mitte kiiruga läbi sõita. Aga "Stardust" on siiski omapärane lugu, kus on rohkem hinge kui enamikes uutes fantaasia-blockbusterites, mille sekka see tegelikult kuulub. Tõeline isiksus ei pea iga etteastega maailma muutma, et väärida tähelepanu.
Hinne: 8/10
October 10, 2007
"Superbad"
"American Pie" ja "Road Tripi" elemente laenav komöödia keskkooli lõpetavatest sõpradest (Jonah Hill, Michael Cera), kes lubavad ilusatele tüdrukutele peo suuremaks õnnestumiseks hunniku alkoholi kokku tassida. Nende ainsaks lootuseks osutub paraku isikutunnistusel end vanemaks valetav nohik (Christopher Mintz-Plasse), nii et päev saab olema pikk ja valuline, enne kui neil tekib lootus jõuda tõotatud maale.
"The 40 Year Old Virgin" ja "Knocked Up" muutsid Judd Apatow minu silmis režissööriks numero uno, kelle komöödiatel silm hoolega peal hoida. "Anchorman" ja "Talladega Nights" kinnitavad, et tingimata maksab vaadata ka neid, kus ta tegutseb ainult produtsendina, sest osatäitjad pärinevad samast kambast (tuntumatest Will Ferrell, Steve Carell, Paul Rudd) ning materjal on võrreldaval tasemel.
"Superbad" jõudis maailma ette täpselt samal päeval augustis kui "Knocked Up" meie kinodesse ("Superbadi" pidime seevastu oktoobrini ootama), nii et huvitundjal on vahepealsel ooteajal võimalik selgeks teha või üle korrata, et kas selline huumor on ikka tema tassike teed... või hakkab seksinäljas noorte meeste vahtimine, kes mõnuga roppusi räägivad ja pidu panevad, üle viskama.
See kõlas ausalt öeldes karmimalt kui vääris, kuna Apatow gäng suudab imekombel "Kuuma piruka" laine komöödiad ka õrnemale soole apetiitseks muuta. Otseseid nilbusi ja kasvõi paljast ihu leidub vähem kui ootaks, dialoog pole madalalaubalistele ning näitlejad ise on andekad tüübid, kelle kokkumäng on alati kas eeskujulik või ideaalilähedane. Teataval määral häirib pikkus – miks peab selle alati kahe tunni lähedale või natuke üle rihtima – aga vähemalt täidetakse see auga ära.
"Superbad" on paraku mõnevõrra nõrgem saavutus kui eelmistes lõikudes nimetatud teosed, aga keskmine tase on kohati üksluisest teisest tunnist hoolimata siiski kõrgem kui enamikus "Kuuma piruka" järellainest.
Asi on selles, et Apatow loominguline panus piirdus produtseerimisega, põhikambast on kohal vähesed ja neistki mitte tingimata parimad, ning ligi kahetunnises pullis võiks leiduda rohkem tegevusliine. Eriti selle "Fogell sõbrustab võmmidega" teema arvelt, mis pakub küll naljakohti ega tee osatäitjatele häbi, aga kulutab liiga palju aega sellal, kui peole suunduvad Seth ja Evan peaks õigupoolest üha karmimaid seiklusi või ebaõnnestumisi üle elama.
Keskseid kohti täitvad Jonah Hill ja Michael Cera tõestavad, et väärivaid suuremaid rolle kui neile tavaliselt antakse. Kutid valdavad tekstitihedat ja füüsiliselt komöödiat võrdselt edukalt, neil on korralik klapp ja hea minek... kutid ei jää tuntumate kolleegidega võrreldes varju. Seth Rogen on pigem sedapuhku meheks, kes ei kogu teiste kõrval meie jäägitut tähelepanu, aga ta prioriteedid on muidugi ka selgelt mujal (üks kahest stsenaristist + naljaviluks kõrvalosas).
Parim leid on seevastu peategelaste jüngrit mängiv Christopher Mintz-Plasse, kes annab oma ekraanidebüüdiga uue sisu terminile "supernohik". Teatava paralleeli tõmbaks sellise härraga nagu "Road Tripi" ja "The New Guy" kiitsakas DJ Qualls, aga Mintz-Plasse osutub tunduvalt värvikamaks. Naljakas hääl ja välimus, tahtmatud häälitsused ning pidev minestamiseelsesse seisundisse liikuv näoilme teevad siin temast publikulemmiku, ennustan.
Martha MacIsaac kõige kandvamas naisosas meenutas mulle üllatavalt palju "Kuuma piruka" Alyson Hannigani, aga ta on sensuaalsem, mis muudab teda vähem müürilillekeseks. Hannigan sai esimeses "Pirukas" samuti vähe ekraaniruumi, aga tõestas end järgedes.
Algus ja üldse esimene tund on siiski värskemad kui hilisem, nii et ka intrigeeriv ootamatu uus liin päris lõpus (mis kestab väga vähe, aga on loovam ja omanäolisem kui kõik eelnev kokku) ei tõsta minu hinnet kõrgemaks. Aga päris hea asi on "Superbad" ikka! Ja kui sa leiad tänavustest komöödiatest oma haigluses naljakamaid hetki kui "meenutus nokumaalijast", oled tõega õnnega koos.
Hinne: 6/10
"The 40 Year Old Virgin" ja "Knocked Up" muutsid Judd Apatow minu silmis režissööriks numero uno, kelle komöödiatel silm hoolega peal hoida. "Anchorman" ja "Talladega Nights" kinnitavad, et tingimata maksab vaadata ka neid, kus ta tegutseb ainult produtsendina, sest osatäitjad pärinevad samast kambast (tuntumatest Will Ferrell, Steve Carell, Paul Rudd) ning materjal on võrreldaval tasemel.
"Superbad" jõudis maailma ette täpselt samal päeval augustis kui "Knocked Up" meie kinodesse ("Superbadi" pidime seevastu oktoobrini ootama), nii et huvitundjal on vahepealsel ooteajal võimalik selgeks teha või üle korrata, et kas selline huumor on ikka tema tassike teed... või hakkab seksinäljas noorte meeste vahtimine, kes mõnuga roppusi räägivad ja pidu panevad, üle viskama.
See kõlas ausalt öeldes karmimalt kui vääris, kuna Apatow gäng suudab imekombel "Kuuma piruka" laine komöödiad ka õrnemale soole apetiitseks muuta. Otseseid nilbusi ja kasvõi paljast ihu leidub vähem kui ootaks, dialoog pole madalalaubalistele ning näitlejad ise on andekad tüübid, kelle kokkumäng on alati kas eeskujulik või ideaalilähedane. Teataval määral häirib pikkus – miks peab selle alati kahe tunni lähedale või natuke üle rihtima – aga vähemalt täidetakse see auga ära.
"Superbad" on paraku mõnevõrra nõrgem saavutus kui eelmistes lõikudes nimetatud teosed, aga keskmine tase on kohati üksluisest teisest tunnist hoolimata siiski kõrgem kui enamikus "Kuuma piruka" järellainest.
Asi on selles, et Apatow loominguline panus piirdus produtseerimisega, põhikambast on kohal vähesed ja neistki mitte tingimata parimad, ning ligi kahetunnises pullis võiks leiduda rohkem tegevusliine. Eriti selle "Fogell sõbrustab võmmidega" teema arvelt, mis pakub küll naljakohti ega tee osatäitjatele häbi, aga kulutab liiga palju aega sellal, kui peole suunduvad Seth ja Evan peaks õigupoolest üha karmimaid seiklusi või ebaõnnestumisi üle elama.
Keskseid kohti täitvad Jonah Hill ja Michael Cera tõestavad, et väärivaid suuremaid rolle kui neile tavaliselt antakse. Kutid valdavad tekstitihedat ja füüsiliselt komöödiat võrdselt edukalt, neil on korralik klapp ja hea minek... kutid ei jää tuntumate kolleegidega võrreldes varju. Seth Rogen on pigem sedapuhku meheks, kes ei kogu teiste kõrval meie jäägitut tähelepanu, aga ta prioriteedid on muidugi ka selgelt mujal (üks kahest stsenaristist + naljaviluks kõrvalosas).
Parim leid on seevastu peategelaste jüngrit mängiv Christopher Mintz-Plasse, kes annab oma ekraanidebüüdiga uue sisu terminile "supernohik". Teatava paralleeli tõmbaks sellise härraga nagu "Road Tripi" ja "The New Guy" kiitsakas DJ Qualls, aga Mintz-Plasse osutub tunduvalt värvikamaks. Naljakas hääl ja välimus, tahtmatud häälitsused ning pidev minestamiseelsesse seisundisse liikuv näoilme teevad siin temast publikulemmiku, ennustan.
Martha MacIsaac kõige kandvamas naisosas meenutas mulle üllatavalt palju "Kuuma piruka" Alyson Hannigani, aga ta on sensuaalsem, mis muudab teda vähem müürilillekeseks. Hannigan sai esimeses "Pirukas" samuti vähe ekraaniruumi, aga tõestas end järgedes.
Algus ja üldse esimene tund on siiski värskemad kui hilisem, nii et ka intrigeeriv ootamatu uus liin päris lõpus (mis kestab väga vähe, aga on loovam ja omanäolisem kui kõik eelnev kokku) ei tõsta minu hinnet kõrgemaks. Aga päris hea asi on "Superbad" ikka! Ja kui sa leiad tänavustest komöödiatest oma haigluses naljakamaid hetki kui "meenutus nokumaalijast", oled tõega õnnega koos.
Hinne: 6/10
September 28, 2007
"I Now Pronounce You Chuck and Larry"
Kaks tuletõrjujast sõpra (Adam Sandler, Kevin James) lasevad end paari panna, sest üks tahab linnalt geidele mõeldud toetust, et tema lastel oleks millestki elada, kui üksikisa tööpostil otsad peaks andma. Paraku on üks neist (raske muidugi arvata, kumb) kõva naistemees – nagu ta ise vaimustava avameelsusega pröökab: i'm a whore! – nii et võimudele oma homoseksuaalsuse tõestamine osutub raskemaks kui arvatud.
Mehed teevad elu jooksul palju asju, aga kui peaks valima ühe, mida nad minu arvates kõik kohe kindlasti teevad, siis ma vastaks "homonaljad". Need on ilmselt sama populaarsed kui neegri- ja blondinaljad, aga kindluse mõttes viljeldakse neid ainult sõprade ringis, kuna mehed on loomult häbelikud. Isegi mina, kes ma olen väga nilbe, ei suudaks punastamata öelda poolvõõrale midagi stiilis "noh, libukas, ma sõidan sulle nüüd kanalisse".
See seletab, miks Adam Sandleri komöödiates on aja jooksul nähtud tervet laia assortiid rõvedaid nalju, aga "I Now Pronounce You Chuck and Larry" on alles esimene, kus S-mees isiklikult julgeb geinaljad kasutusele võtta. Mitte ei reserveeri neid Rob Schneiderile või mõnele teisele õnnetule, kes teeks kasvõi väikese rolli nimel (või siis just väikese rolli nimel) ükskõik mida.
Jah, Sandler on ligi kahekümneaastase karjääri järel meiega lõpuks piisavalt lähedaseks saanud. Paraku pole kaua paisunud kaunikene tainas kuigi ühtlane, sest linateos pakub seda, mida tema fännide madalalaubalisem rida alati näib usinalt ootavat, aga üsna vähe maitse-elamusi kõigile ülejäänutele.
Sandleri ja Kevin Jamesi ("King of Queens", "Hitch") partnerlus ekraanil ei saa kunagi ehedat hoogu tiibadesse, Jessica Biel peab lihtsalt ilus olema (tema kiituseks lisan siiski, et ta paistab asjade käigust enamasti üsna vaimustuses, mis on isegi rohkem kui see, mille eest teda palgati) ning isegi tavapäraselt elevuse lisamise eesmärgiga kõrvalosad mõjuvad seekord piinlikud. Ving Rhamesi etteaste tundub neist õnnestunuim, ehk lihtsalt valesti kasutatud, sest ta võimas kogu ja musklis torso väärivad tobeda ripsmeteplaksutamise asemel pigem mõnda märulihetke, mida on võimalik süstida igasse suvalisse Sandleri filmi. Okei, see dušistseen kõlbab ka, aga kõik muu on lihtsalt stsenaristide laiskus. Dan Aykroyd tundub Chucki ja Larry ülemusena asjas vähemalt sees, aga tal lihtsalt ei õnnestu midagi vaimukat öelda ega teha. Rob Schneider on sedapuhku aga nii eemaletõukav, et isegi minu taluvuspiir hakkab vilistama. Ja siis veel Steve Buscemi – kui talle ei leita enamat silmadepööritamisest ja krimpsus näost, on inspiratsioon ikka kadunud nagu autovõtmed. Kurat, pingutage ikka natuke, kui väärtasjad lausa ise sülle kukuvad!
Kõige suurem möödapanek on samas filmi sisu, mis kõigub purjus kollkipperina värava ühest nurgast teise ega jää kuidagi ühtsele joonele. Pepuvendi ja nende nähtavama osa pillerkaaritamist jõutakse nii parodeerida kui selle kaitseks välja astuda, ja tihti tundub, et stsenaarium kirjutati lihtsalt selleks, et kõik aastate jooksul kogunenud suulised geinaljad ühte kohta koguda. Nagu Sandleri puhul ikka, päästab kõikuva tulemuse tihti ainult tema sarm, sellal kui Kevin Jamesi vajalikkus jääb üsna kaheldavaks ("Hitchis" jääb ta vähemalt meelde).
Ja tegelikult on kõige suurem ime, et Sandleri fännid, mina teiste seas, ei ole tema lihtsakoelisest põhikangelasest ikka tüdinud – seesama, mis hõlmab korraga easygoing igameest ja mingit hirmutavat tüüpi, kelle sileda pealispinna all tuksub midagi arusaamatult agressiivset. Nagu ikka, kuulub selle tüübi juurde jalalt niitev populaarsus naistega, mis tundub sarnaselt Woody Alleniga põhjendamatu (no miks ta peaks alati iga naise saama?). Sandler ei näe vähemalt nagu mingi pudelikorjaja välja, aga see kompleks on tal sama kui Allenil, mida ta sarnase tüpaažiga ekraanil välja elab.
Mõnele ei pruugi ehk meeldida ka see klišee, mida "I Now" sarnane film geidele kinnistab a la kõik nad on naiselikud ja hedonistlikud vm. Sellega seoses meenub mulle taoline lugu, et kui ma olin veel noor ja idealistlik (umbes 22), oli mul plaan luua ise eestikeelne meesteajakiri, sest kõik eestikeelsed imesid. Lutsutavad muide siiamaani. Siis ma lugesin ettevalmistamise mõttes kõiki Eestis müüdavaid inglisekeelseid meesteajakirju. Ja siis selgus, et meil müüakse ka geikeskset meesteajakirja Attitude. Mind kohe huvitas, et mis seal kirjutatakse. Ja suur oli mu üllatus, kui selgus, et gei-meesteajakiri on täpselt selline nagu minu kujutluses kõige suurem klišee, mida nad kindlasti püüaks vältida. A la otsast otsani täis pealiskaudseid sillerdusi stiilis "oh, me oleme ju geid, kas teie olete ka geid? tõsi ka? rääkige, kuidas te ikka geid olete". Justnagu mingi Meie Meele homolisa, mida kunagi ei ilmunud.
Nii et kui sa arvad, et film ei peaks geidele negatiivset varju heitma, siis ära muretse. Häälekam osa neist teeb seda meelsasti ise, kehastades kõiki neid stampe, millest "I Now" koosneb.
Hinne: 5/10
Mehed teevad elu jooksul palju asju, aga kui peaks valima ühe, mida nad minu arvates kõik kohe kindlasti teevad, siis ma vastaks "homonaljad". Need on ilmselt sama populaarsed kui neegri- ja blondinaljad, aga kindluse mõttes viljeldakse neid ainult sõprade ringis, kuna mehed on loomult häbelikud. Isegi mina, kes ma olen väga nilbe, ei suudaks punastamata öelda poolvõõrale midagi stiilis "noh, libukas, ma sõidan sulle nüüd kanalisse".
See seletab, miks Adam Sandleri komöödiates on aja jooksul nähtud tervet laia assortiid rõvedaid nalju, aga "I Now Pronounce You Chuck and Larry" on alles esimene, kus S-mees isiklikult julgeb geinaljad kasutusele võtta. Mitte ei reserveeri neid Rob Schneiderile või mõnele teisele õnnetule, kes teeks kasvõi väikese rolli nimel (või siis just väikese rolli nimel) ükskõik mida.
Jah, Sandler on ligi kahekümneaastase karjääri järel meiega lõpuks piisavalt lähedaseks saanud. Paraku pole kaua paisunud kaunikene tainas kuigi ühtlane, sest linateos pakub seda, mida tema fännide madalalaubalisem rida alati näib usinalt ootavat, aga üsna vähe maitse-elamusi kõigile ülejäänutele.
Sandleri ja Kevin Jamesi ("King of Queens", "Hitch") partnerlus ekraanil ei saa kunagi ehedat hoogu tiibadesse, Jessica Biel peab lihtsalt ilus olema (tema kiituseks lisan siiski, et ta paistab asjade käigust enamasti üsna vaimustuses, mis on isegi rohkem kui see, mille eest teda palgati) ning isegi tavapäraselt elevuse lisamise eesmärgiga kõrvalosad mõjuvad seekord piinlikud. Ving Rhamesi etteaste tundub neist õnnestunuim, ehk lihtsalt valesti kasutatud, sest ta võimas kogu ja musklis torso väärivad tobeda ripsmeteplaksutamise asemel pigem mõnda märulihetke, mida on võimalik süstida igasse suvalisse Sandleri filmi. Okei, see dušistseen kõlbab ka, aga kõik muu on lihtsalt stsenaristide laiskus. Dan Aykroyd tundub Chucki ja Larry ülemusena asjas vähemalt sees, aga tal lihtsalt ei õnnestu midagi vaimukat öelda ega teha. Rob Schneider on sedapuhku aga nii eemaletõukav, et isegi minu taluvuspiir hakkab vilistama. Ja siis veel Steve Buscemi – kui talle ei leita enamat silmadepööritamisest ja krimpsus näost, on inspiratsioon ikka kadunud nagu autovõtmed. Kurat, pingutage ikka natuke, kui väärtasjad lausa ise sülle kukuvad!
Kõige suurem möödapanek on samas filmi sisu, mis kõigub purjus kollkipperina värava ühest nurgast teise ega jää kuidagi ühtsele joonele. Pepuvendi ja nende nähtavama osa pillerkaaritamist jõutakse nii parodeerida kui selle kaitseks välja astuda, ja tihti tundub, et stsenaarium kirjutati lihtsalt selleks, et kõik aastate jooksul kogunenud suulised geinaljad ühte kohta koguda. Nagu Sandleri puhul ikka, päästab kõikuva tulemuse tihti ainult tema sarm, sellal kui Kevin Jamesi vajalikkus jääb üsna kaheldavaks ("Hitchis" jääb ta vähemalt meelde).
Ja tegelikult on kõige suurem ime, et Sandleri fännid, mina teiste seas, ei ole tema lihtsakoelisest põhikangelasest ikka tüdinud – seesama, mis hõlmab korraga easygoing igameest ja mingit hirmutavat tüüpi, kelle sileda pealispinna all tuksub midagi arusaamatult agressiivset. Nagu ikka, kuulub selle tüübi juurde jalalt niitev populaarsus naistega, mis tundub sarnaselt Woody Alleniga põhjendamatu (no miks ta peaks alati iga naise saama?). Sandler ei näe vähemalt nagu mingi pudelikorjaja välja, aga see kompleks on tal sama kui Allenil, mida ta sarnase tüpaažiga ekraanil välja elab.
Mõnele ei pruugi ehk meeldida ka see klišee, mida "I Now" sarnane film geidele kinnistab a la kõik nad on naiselikud ja hedonistlikud vm. Sellega seoses meenub mulle taoline lugu, et kui ma olin veel noor ja idealistlik (umbes 22), oli mul plaan luua ise eestikeelne meesteajakiri, sest kõik eestikeelsed imesid. Lutsutavad muide siiamaani. Siis ma lugesin ettevalmistamise mõttes kõiki Eestis müüdavaid inglisekeelseid meesteajakirju. Ja siis selgus, et meil müüakse ka geikeskset meesteajakirja Attitude. Mind kohe huvitas, et mis seal kirjutatakse. Ja suur oli mu üllatus, kui selgus, et gei-meesteajakiri on täpselt selline nagu minu kujutluses kõige suurem klišee, mida nad kindlasti püüaks vältida. A la otsast otsani täis pealiskaudseid sillerdusi stiilis "oh, me oleme ju geid, kas teie olete ka geid? tõsi ka? rääkige, kuidas te ikka geid olete". Justnagu mingi Meie Meele homolisa, mida kunagi ei ilmunud.
Nii et kui sa arvad, et film ei peaks geidele negatiivset varju heitma, siis ära muretse. Häälekam osa neist teeb seda meelsasti ise, kehastades kõiki neid stampe, millest "I Now" koosneb.
Hinne: 5/10
September 21, 2007
"I Know Who Killed Me"
Mõni film on nii halb, et tahaks kaks minutit pärast alustamist endal lusikaga silmad peast välja koukida. "Epic Movie" näiteks. Õnneks leidub ka halbu filme, mille vaatamine ei tundugi täielik ajaraisk: tegijad ei jäta pingutusi sind kütkestada isegi siis, kui ammu selge, et väärt nahka selle notsiku seljast ei koori.
"I Know Who Killed Me" on just selline imetabane katsetus, mis mõjub vahelduvalt kas naiivselt, küündimatult või lapsikult, aga sa ikkagi tahad jätkata, kuna seal juhtub lihtsalt nii palju. Iga uus süžeekäik on veits haigem kui eelmine, aga niimoodi armsalt – nagu voodihaige vanaisa, kes ajab suust mullikesi, aga on liiga väeti, et selgelt öelda, kuhu ta peitis oma testamendi.
See on üks väheseid mainstream-linalugusid, mille puhul ma enamasti ei osanud ennustada, mis järgmiseks juhtub. Mitte seetõttu, et stsenarist oli kaval kui kotitäis Shyamalaneid. Sarimõrvari ohvriks langenud koolitüdruku lugu on lihtsalt imetabane Nelli Teataja materjal ja hoog viib selle karusselli aegajalt päris üle võlli. Seda vist igaks juhuks, kui Lindsay Lohani vänderdav taguots meid ära tüütab. Aga ei ta tüüta midagi, kuna vaevalt teda enam palju näha saame. Ta ei osanud Hollywoodis väärikalt suureks saada ja on muutunud praktiliselt ebasoovitud isikuks, kelle tööle võtmine toob kaasa liiga palju jamasid ning kõikuval tasemel näitlejaoskusi. Shannen Doherty Jr on diagnoos Dr Laurilt.
Lohan võis ette aimata, et "I Know Who Killed Me" kujuneb otsustavaks naelaks tema vaakuva karjääri kirstukaanel, kuna stsenaarium paistab olevat kohendatud tema vajadustele. Preilil on tekkinud J-Lo kompleks, mis tähendab, et tema kehastatud kangelanna mõjub mitte niivõrd tegelaskujuna kui pigem katsena endale filmiväliselt mingit imidžit luua. Milleks pidigi keegi ilmselt stsenaariumit tohterdama, et olulisi nüansse juurde lisada. Väga ruttu tehakse meile selgeks, et koolitüdruk Aubrey on mitmel viisil andekas, tõsine, töökas, hinnatud, ei tee palju sõnu, intelligentne, sensuaalne... Tõeline intelligentse mehe seksisümbol, mitte nagu mingi ajudeta blondo, eks ole, mis siis, et nahk paistab kaamera lähedal imelikult kole, ja ma ei räägi stseenist, kus sarimõrvar teda on äsja retsinud. Ajakirjades näeb ikka etem välja.
J-Lo kompleksi tüüpilise sümptomina on kõik need tegelanna toredad omadused sisuliselt ebatähtsad, eriti sellise sisuga linateoses. Lihtsalt ei tohi midagi saatuse hooleks, kui Lohan peaks publiku oma loomuliku sarmiga miskipärast külmaks jätma.
Seksisümboli kohta veel nii, et mõeldi ka madalama kulmuga vaatajale, keda mingi induligents üldse ei koti. Lohan demonstreerib aegajalt keha (kuigi mitte nipleid) ja vihjab, et tahab palju ja valimatult. Kavala sisulise võttega, mida hetkel ei hakka seletama, et mitte rikkuda üht üllatust, on Aubrey sellest hoolimata eeskujulik tüts, keda poleks häbi vanematele tutvustada.
Kõige selle juures on muidugi niru värk, et Lohani näitlejaoskused jätavad soovida, isegi hetkil, mil ta vaikib ja on sensuaalne. Ma tean, et viletsa materjali puhul on näitlejast raske normaalseid tulemusi välja pigistada (näiteks seda, et ta valedes kohtades ei naera), aga ometi saavad sellega hakkama kõik teised peale tema. Eriti härra nimega Neal McDonough, kes kehastab Aubrey isa. Keda pidasin suurema osa ajast miskipärast Tate Donovaniks, sest ma olen liiga vähe "The O.C." sarja vaadanud, et TD nägu täielikult mällu tembeldada.
"I Know Who Killed Me" on tähelepanuväärseim halb film, mis valminud pärast "Scooby Doo'd". Soovitan soojalt! Minu reklaamlause soovitus oleks Saw meets Donnie Darko, aga see on selline jultunud vale, mida kõlbab ainult reklaamiks.
Hinne: 4/10
PS Ma tavaliselt ei viitsi lugeda sisututvustusi aadressil www.superkinod.ee, aga kui avastasin, et "I Know" tuleb meil samuti välja, kohe pidin nägema, kuidas seda mõnusat väikest käkki kirjeldatakse. Selgub, et pinget täis psühholoogiline põnevusfilm, mille keskmes identiteedi, perekonna ja kinnisideede pimedam pool. Hehee. Mina tahan ka reklaamimeheks saada, et saaks lolluste rääkimise eest raha. Praegu teen seda päev läbi jumala tasuta.
"I Know Who Killed Me" on just selline imetabane katsetus, mis mõjub vahelduvalt kas naiivselt, küündimatult või lapsikult, aga sa ikkagi tahad jätkata, kuna seal juhtub lihtsalt nii palju. Iga uus süžeekäik on veits haigem kui eelmine, aga niimoodi armsalt – nagu voodihaige vanaisa, kes ajab suust mullikesi, aga on liiga väeti, et selgelt öelda, kuhu ta peitis oma testamendi.
See on üks väheseid mainstream-linalugusid, mille puhul ma enamasti ei osanud ennustada, mis järgmiseks juhtub. Mitte seetõttu, et stsenarist oli kaval kui kotitäis Shyamalaneid. Sarimõrvari ohvriks langenud koolitüdruku lugu on lihtsalt imetabane Nelli Teataja materjal ja hoog viib selle karusselli aegajalt päris üle võlli. Seda vist igaks juhuks, kui Lindsay Lohani vänderdav taguots meid ära tüütab. Aga ei ta tüüta midagi, kuna vaevalt teda enam palju näha saame. Ta ei osanud Hollywoodis väärikalt suureks saada ja on muutunud praktiliselt ebasoovitud isikuks, kelle tööle võtmine toob kaasa liiga palju jamasid ning kõikuval tasemel näitlejaoskusi. Shannen Doherty Jr on diagnoos Dr Laurilt.
Lohan võis ette aimata, et "I Know Who Killed Me" kujuneb otsustavaks naelaks tema vaakuva karjääri kirstukaanel, kuna stsenaarium paistab olevat kohendatud tema vajadustele. Preilil on tekkinud J-Lo kompleks, mis tähendab, et tema kehastatud kangelanna mõjub mitte niivõrd tegelaskujuna kui pigem katsena endale filmiväliselt mingit imidžit luua. Milleks pidigi keegi ilmselt stsenaariumit tohterdama, et olulisi nüansse juurde lisada. Väga ruttu tehakse meile selgeks, et koolitüdruk Aubrey on mitmel viisil andekas, tõsine, töökas, hinnatud, ei tee palju sõnu, intelligentne, sensuaalne... Tõeline intelligentse mehe seksisümbol, mitte nagu mingi ajudeta blondo, eks ole, mis siis, et nahk paistab kaamera lähedal imelikult kole, ja ma ei räägi stseenist, kus sarimõrvar teda on äsja retsinud. Ajakirjades näeb ikka etem välja.
J-Lo kompleksi tüüpilise sümptomina on kõik need tegelanna toredad omadused sisuliselt ebatähtsad, eriti sellise sisuga linateoses. Lihtsalt ei tohi midagi saatuse hooleks, kui Lohan peaks publiku oma loomuliku sarmiga miskipärast külmaks jätma.
Seksisümboli kohta veel nii, et mõeldi ka madalama kulmuga vaatajale, keda mingi induligents üldse ei koti. Lohan demonstreerib aegajalt keha (kuigi mitte nipleid) ja vihjab, et tahab palju ja valimatult. Kavala sisulise võttega, mida hetkel ei hakka seletama, et mitte rikkuda üht üllatust, on Aubrey sellest hoolimata eeskujulik tüts, keda poleks häbi vanematele tutvustada.
Kõige selle juures on muidugi niru värk, et Lohani näitlejaoskused jätavad soovida, isegi hetkil, mil ta vaikib ja on sensuaalne. Ma tean, et viletsa materjali puhul on näitlejast raske normaalseid tulemusi välja pigistada (näiteks seda, et ta valedes kohtades ei naera), aga ometi saavad sellega hakkama kõik teised peale tema. Eriti härra nimega Neal McDonough, kes kehastab Aubrey isa. Keda pidasin suurema osa ajast miskipärast Tate Donovaniks, sest ma olen liiga vähe "The O.C." sarja vaadanud, et TD nägu täielikult mällu tembeldada.
"I Know Who Killed Me" on tähelepanuväärseim halb film, mis valminud pärast "Scooby Doo'd". Soovitan soojalt! Minu reklaamlause soovitus oleks Saw meets Donnie Darko, aga see on selline jultunud vale, mida kõlbab ainult reklaamiks.
Hinne: 4/10
PS Ma tavaliselt ei viitsi lugeda sisututvustusi aadressil www.superkinod.ee, aga kui avastasin, et "I Know" tuleb meil samuti välja, kohe pidin nägema, kuidas seda mõnusat väikest käkki kirjeldatakse. Selgub, et pinget täis psühholoogiline põnevusfilm, mille keskmes identiteedi, perekonna ja kinnisideede pimedam pool. Hehee. Mina tahan ka reklaamimeheks saada, et saaks lolluste rääkimise eest raha. Praegu teen seda päev läbi jumala tasuta.
September 08, 2007
"Waitress"
Mingil hetkel märkasin, et nii mulle kui paljudele teistele meeldiva üllatuse valmistanud "Waitress" jõuab siiski Eesti kinodesse. Lingin oma pärast ülevaatusel käimist ilmutatud arvustusele. Kliki siia. Mhmh, tubli oled. Kuu lõpupoole panen veel kaks arvustust üles, "I Know Who Killed Me" ja "I Now Pronounce You Chuck and Larry".
Üldse tahaks rohkem kirjutada, aga ei viitsi ja ei oska hetkel viitsima panna. Sarju vaatan endiselt palju, filme olen hakanud jälle ka kodus vaatama, mängud-raamatud-ajakirjad on hetkel unaruses kergelt. Üldiselt läheb sitasti, aga võiks minna isegi sitemini.
Üldse tahaks rohkem kirjutada, aga ei viitsi ja ei oska hetkel viitsima panna. Sarju vaatan endiselt palju, filme olen hakanud jälle ka kodus vaatama, mängud-raamatud-ajakirjad on hetkel unaruses kergelt. Üldiselt läheb sitasti, aga võiks minna isegi sitemini.
August 11, 2007
"Trees Lounge"
Vaatan just sellist tuntud, aga vähenähtud pärli Buscemi varasemast filmograafiast.
Kas teile tundub selle filmi põhjal ka, et Buscemi on tunduvalt Bukowskim kui Mickey Rourke ("Barfly") või Matt Dillon ("Factotum") eales suutsid? Ja et sisu ja õhustik on samuti tunduvalt Bukowskimad kui mainitud filmides eales suudeti?
-You're a weak man.
-Yeah, I know. That's why I drink it straight. The ice cubes are too heavy.
Kas teile tundub selle filmi põhjal ka, et Buscemi on tunduvalt Bukowskim kui Mickey Rourke ("Barfly") või Matt Dillon ("Factotum") eales suutsid? Ja et sisu ja õhustik on samuti tunduvalt Bukowskimad kui mainitud filmides eales suudeti?
-You're a weak man.
-Yeah, I know. That's why I drink it straight. The ice cubes are too heavy.
August 08, 2007
"Knocked Up"
Suured poisid meeldivad lihtsalt kõigile. Teadlased võivad ju muret tunda, et miks läänemaailma inimeste keskmine pikkus on viimasel sajandil üle kahekümne sentimeetri tõusnud, kuid suurte poiste populaarsust see muidugi ei kõiguta.
Pikk kasv räägib meiega ürgses keeles, mida enamik ei püüa (enam) mõista, aga mis mõjub sama tugevalt nagu ennemuiste. See ütleb: "Kui naabriküla mehed tulevad neljapäeva öösel meie külast endale uusi naisi valima, peavad nad vähemalt enne luba küsima!" Ja "Tahad ma võtan selle ilusa õuna sealt kõrgemalt oksalt alla ning kingin sulle?" Ja "Tema on see onu, kes räägib igasuguseid naljakaid asju, aga mina olen see onu, kes võib sind õlale võtta ja kõrgel sõidutada, nii et sul on korraga hirm ja jube vahva" Ja "Kui mul on suured käed-jalad, siis mine tea, mis mul veel võib päris suur olla, tahad välja uurida, beibi?"
Selline suur muhe isakaru on ka "Knocked Upi" peaosaline Seth Rogen, kes jättis hea mulje nii meile kui stsenarist-lavastaja Judd Apatow'le komöödias "40-aastane neitsi". Seda plaanitigi algselt "Neitsi" järjena, aga nüüd on sellest kujunenud siiski iseseisev stoori, mida ühendavad Apatow, Rogen ja veel mõned tegijad. Kohal on näiteks Paul Rudd ja Leslie Mann, kelle roll on seekord palju kandvam, aga endiselt meeldejääv.
Rogen kehastab noort meest, kes ei käi enam keskkoolis, aga ei viitsi oma eluga midagi tarka peale hakata. Ta jagab eluaset nelja lähedase sõbraga, kellega suitsetatakse kõvasti kanepit ja pannakse tina. Kaugem eesmärk on püsti saada netileht Flesh of the Stars, kus kirjeldatakse täpselt, millal keegi kuulus naine mingis filmis enda tisse või rohkemat alasti keha näitab. Kes siis ei vajaks täpset sellealast andmebaasi, eks ole. Aga siis on tal üheöösuhe, millest tüdruk nimega Alison (Katherine Heigl, "Roswell", "Grey's Anatomy") rasedaks jääb...
Sisukirjeldus jätab ehk mulje, et "Knocked Up" on tavaline noortekomöödia, kus näidatakse tisse, pannakse pidu ja tehakse ekskursioon ameeriklaste romantiliste komöödiate maailma, külastades kõiki peamisi turistipunkte (kutt ja neiu kohtuvad, seksivad, armuvad, tülitsevad, lähevad lahku ja lepivad). Tegelikult on see piisavalt omanäoline ja särtsakas, et ükspuha kui suures noortekomöödiate kuhjas meelde jääda. Ainuke paslik võrdlus on "40-aastane neitsi", mis tundub küll veidi sisukam, aga samas tempolt lohisevam, eriti teisel poolel. Aga rohkem selliseid lustipomme polegi, kui sama kamp neid peagi sama heal tasemel juurde ei vorbi.
Apatow on küll ilma jäänud "Neitsi" kaasstsenarist Steve Carellist, aga selle moodsa klassika muud väärtused säilivad peaaegu üks-ühele. Seetõttu peangi tarvilikuks tsiteerida kunagist "Neitsi" arvustust, mille leiad huvi korral mu blogist 13.10.2005 kuupäeva alt: Ühelt poolt täitsa intelligentne, tekstirohke romantiline komöödia sellest, kui raske on elus enda kõrvale just õiget isikut leida. Teisalt annab mölluosakond nii jõuliselt pedaali, et isegi kõige paadunum pubekas leiab küllalt silmarõõmu. Paljast naiseihu ning tõupuhast peldikuhuumorit demonstreeritakse veits vähem kui tavaks (või kaovad need viisakama kraami vahele osavalt ära), aga tulemus ei taltu sellest karvavõrdki.
Paul Rudd ja Leslie Mann (kes on muide Apatow' naine päriselus) kehastavad siin Alisoni õde õde abikaasaga, kes juba nii tormisel abielumerel seilanud, et ei loodagi rahulikku sadamasse jõuda. Nende liin muudab "Knocked Upi" kohati üllatavalt kibedaks; seda tooni "Neitsis" eriti nagu ei täheldanud, aga ongi tore, et teisel ringil uusi tuuli sisse puhub. Rudd ja Mann teevad abielu varjukülgede liini väljamängimisel igatahes tõesti head tööd, tundudes vahel nii õnnetud, et lausa kahju hakkab. Elu ja suhete kohta tehakse jällegi teraseid tähelepanekuid, millest tasub mehel kindlasti meeles hoida, et naine ohverdab end pere luues tõesti rohkem, seda ei maksa unustada. Lisaks tahaks Manni näha mingis ehtsas bitchi rollis tulevikus, tema tulisus on väga nauditav.
Tegelased on "Neitsiga" võrreldes ehk vähem sisukad ja mitmeplaanilised, aga näitlejate vahel valitsev energia ja dialoog kannavad nii hästi, et sellest ei kujune probleemi. Kindlasti tasub kõrva taha panna, et Apatow on dialoogi kirjutamisel ikka neetult andekas. See on kepsakas, vaimukas ning tihti nii häbematult ja häbenematult julge, et sellised seksinaljad paistavad meeldivat isegi naispublikule. Sellist teksti kirjutaks ainult mees, nõustun, aga enamikest seksiteemalistest komöödiatest on "Knocked Up" ikka mäekõrguselt üle.
Üks uuendus on veel. Kuulsused pisiosades, kus nad mängivad iseendid, või vähemalt on tekst ning olukorrad nii vürtsikad ja samas inimlikud, et tunduvad pärinevat täpselt päriselust. Minu lemmiksari "Entourage" võib olla see, kust tava on taas liikvele läinud. Siin leidub selliseid hetki päris mitu, millest tõstaks esile James Francot (superhea, filmi parimaid ) ja hilisematest Steve Carelli.
Film jõuab Venemaal kinodesse pealkirjaga "Natuke rase". Mina oleks eestikeelseks pakkunud "Pirukas ahjus", mis on tore rahvakeelne väljend raseduse kohta ja meenutab ühtlasi muhedat sarja "Kuum pirukas" (samuti seksiteemalised komöödiad). MPDE valik on "Kõht ette".
Hinne: 7/10
Pikk kasv räägib meiega ürgses keeles, mida enamik ei püüa (enam) mõista, aga mis mõjub sama tugevalt nagu ennemuiste. See ütleb: "Kui naabriküla mehed tulevad neljapäeva öösel meie külast endale uusi naisi valima, peavad nad vähemalt enne luba küsima!" Ja "Tahad ma võtan selle ilusa õuna sealt kõrgemalt oksalt alla ning kingin sulle?" Ja "Tema on see onu, kes räägib igasuguseid naljakaid asju, aga mina olen see onu, kes võib sind õlale võtta ja kõrgel sõidutada, nii et sul on korraga hirm ja jube vahva" Ja "Kui mul on suured käed-jalad, siis mine tea, mis mul veel võib päris suur olla, tahad välja uurida, beibi?"
Selline suur muhe isakaru on ka "Knocked Upi" peaosaline Seth Rogen, kes jättis hea mulje nii meile kui stsenarist-lavastaja Judd Apatow'le komöödias "40-aastane neitsi". Seda plaanitigi algselt "Neitsi" järjena, aga nüüd on sellest kujunenud siiski iseseisev stoori, mida ühendavad Apatow, Rogen ja veel mõned tegijad. Kohal on näiteks Paul Rudd ja Leslie Mann, kelle roll on seekord palju kandvam, aga endiselt meeldejääv.
Rogen kehastab noort meest, kes ei käi enam keskkoolis, aga ei viitsi oma eluga midagi tarka peale hakata. Ta jagab eluaset nelja lähedase sõbraga, kellega suitsetatakse kõvasti kanepit ja pannakse tina. Kaugem eesmärk on püsti saada netileht Flesh of the Stars, kus kirjeldatakse täpselt, millal keegi kuulus naine mingis filmis enda tisse või rohkemat alasti keha näitab. Kes siis ei vajaks täpset sellealast andmebaasi, eks ole. Aga siis on tal üheöösuhe, millest tüdruk nimega Alison (Katherine Heigl, "Roswell", "Grey's Anatomy") rasedaks jääb...
Sisukirjeldus jätab ehk mulje, et "Knocked Up" on tavaline noortekomöödia, kus näidatakse tisse, pannakse pidu ja tehakse ekskursioon ameeriklaste romantiliste komöödiate maailma, külastades kõiki peamisi turistipunkte (kutt ja neiu kohtuvad, seksivad, armuvad, tülitsevad, lähevad lahku ja lepivad). Tegelikult on see piisavalt omanäoline ja särtsakas, et ükspuha kui suures noortekomöödiate kuhjas meelde jääda. Ainuke paslik võrdlus on "40-aastane neitsi", mis tundub küll veidi sisukam, aga samas tempolt lohisevam, eriti teisel poolel. Aga rohkem selliseid lustipomme polegi, kui sama kamp neid peagi sama heal tasemel juurde ei vorbi.
Apatow on küll ilma jäänud "Neitsi" kaasstsenarist Steve Carellist, aga selle moodsa klassika muud väärtused säilivad peaaegu üks-ühele. Seetõttu peangi tarvilikuks tsiteerida kunagist "Neitsi" arvustust, mille leiad huvi korral mu blogist 13.10.2005 kuupäeva alt: Ühelt poolt täitsa intelligentne, tekstirohke romantiline komöödia sellest, kui raske on elus enda kõrvale just õiget isikut leida. Teisalt annab mölluosakond nii jõuliselt pedaali, et isegi kõige paadunum pubekas leiab küllalt silmarõõmu. Paljast naiseihu ning tõupuhast peldikuhuumorit demonstreeritakse veits vähem kui tavaks (või kaovad need viisakama kraami vahele osavalt ära), aga tulemus ei taltu sellest karvavõrdki.
Paul Rudd ja Leslie Mann (kes on muide Apatow' naine päriselus) kehastavad siin Alisoni õde õde abikaasaga, kes juba nii tormisel abielumerel seilanud, et ei loodagi rahulikku sadamasse jõuda. Nende liin muudab "Knocked Upi" kohati üllatavalt kibedaks; seda tooni "Neitsis" eriti nagu ei täheldanud, aga ongi tore, et teisel ringil uusi tuuli sisse puhub. Rudd ja Mann teevad abielu varjukülgede liini väljamängimisel igatahes tõesti head tööd, tundudes vahel nii õnnetud, et lausa kahju hakkab. Elu ja suhete kohta tehakse jällegi teraseid tähelepanekuid, millest tasub mehel kindlasti meeles hoida, et naine ohverdab end pere luues tõesti rohkem, seda ei maksa unustada. Lisaks tahaks Manni näha mingis ehtsas bitchi rollis tulevikus, tema tulisus on väga nauditav.
Tegelased on "Neitsiga" võrreldes ehk vähem sisukad ja mitmeplaanilised, aga näitlejate vahel valitsev energia ja dialoog kannavad nii hästi, et sellest ei kujune probleemi. Kindlasti tasub kõrva taha panna, et Apatow on dialoogi kirjutamisel ikka neetult andekas. See on kepsakas, vaimukas ning tihti nii häbematult ja häbenematult julge, et sellised seksinaljad paistavad meeldivat isegi naispublikule. Sellist teksti kirjutaks ainult mees, nõustun, aga enamikest seksiteemalistest komöödiatest on "Knocked Up" ikka mäekõrguselt üle.
Üks uuendus on veel. Kuulsused pisiosades, kus nad mängivad iseendid, või vähemalt on tekst ning olukorrad nii vürtsikad ja samas inimlikud, et tunduvad pärinevat täpselt päriselust. Minu lemmiksari "Entourage" võib olla see, kust tava on taas liikvele läinud. Siin leidub selliseid hetki päris mitu, millest tõstaks esile James Francot (superhea, filmi parimaid ) ja hilisematest Steve Carelli.
Film jõuab Venemaal kinodesse pealkirjaga "Natuke rase". Mina oleks eestikeelseks pakkunud "Pirukas ahjus", mis on tore rahvakeelne väljend raseduse kohta ja meenutab ühtlasi muhedat sarja "Kuum pirukas" (samuti seksiteemalised komöödiad). MPDE valik on "Kõht ette".
Hinne: 7/10
August 02, 2007
"Transformers" (2007)
Olen öelnud enne ja ütlen veel: paljud filmid on kriminaalselt pikad. See on kergemini andestatav ilmselt kunstikino puhul, mida vaatab keskmisest vähem rahvast, kaotades kokkuvõttes millegi mõistliku tegemiseks palju vähem tunde. David Lynch võib oma kolmetunnist "Inland Empire'i" näiteks vabandada stiilis "vabandust, mul kadus ajataju" või "aga selle jälgimine rikastab kuidagi" vms. Vahet pole, saalid niigi viie kuuendiku ulatuses tühjad.
Seevastu "Transformersi" 143 minutit tundub nagu nöök. No miks neil on vaja inimesi nii kaua kinni hoida? Piletiraha on käes, tehku nüüd meile sõitu – ja üldse, ega "Sõrmuste isanda" triloogia polnud nii menukas oma pikkuse tõttu. Maailmas on palju filme ja ma tahan veel paljusid näha, aga ma ei saa, sest praegused võtavad liiga kaua aega, sest produtsendile ei meeldinud, et tema uue projekti stsenaarium kaalub 120 grammi, aga üleaedsete oma 140.
"Transformersi" tegijaid vabandab ainult see, et neil puudus valikuvõimalus. Kui lavastajatoolil kõõlub Michael Bay, ei hakka keegi mingist üheksakümnest minutist rääkimagi. Vähemalt seni. Järgmisel korral läheb ehk paremini. Üllatavalt vaadatav ja paar nädalat varem maailma ette jõudnud "4: Rise of the Silver Surfer" tegi ju puust-punaseks, et pooleteisetunnised suvefilmid on täiesti võimalikud, eriti kui tegijatel nagunii midagi öelda polnud. Publik ei hakka endil silmi välja torkima või produtsentide majade ees pikette korraldama, et neid nii ruttu tagasi õue lastakse. Pretsedent on loodud ja ainuüksi 2009. suveks planeeritav "Transformers 2" saaks piisavalt aega, et julgus kokku võtta ja uus asi ära proovida.
Võrdlus polnud päris suvaline, sest "4" ja "Transformers" tunduvad mulle meeleolult üsnagi sarnased. Mõlemad kannavad suunurgas häbematut muiet, kammivad ühe juuksesalgu ulja tõmbega üle pea ning räägivad lugusid, mille lapsikut sisu vabandab ainult lõbus minek. A- ja B-filme eristab Hollywoodis tihti ainult eelarve, teate küll.
"Transformers" on hingelt just tore pooleteisetunnine märul, mis peideti mingil põhjusel tund aega pikemasse vutlarisse. Kosmosest saabuvad kujumuutvad robotid, mis üksteist tambivad – suurel ekraanil miks mitte. Kepsakalt seikluslik meeleolu, mis toob pähe võrdlusi nii erinevate blockbusteritega nagu "Back to the Future" ja "Independence Day" – jälle tabamus märklaua keskossa. Aga sisuline pool on selle kõrval toores nagu poolküps arbuus, mis teeb puudujäägid tagantjärele valusamaks kui tingimata vaatamise ajal.
Leppida võiks ehk nullväärtusega tegelastega (ainsad huvitavad inimtegelased on koomilist kergendust pakkuvad Amaury Nolasco ehk "Prison Breaki" Fernando, kõrki valitsuse agenti mängiv John Turturro ja eriti Bernie Mac, kõigi osakaal väike), aga kui raske oli kahe ja poole tunni jooksul aega leida robotitega seonduva mütoloogiale? Saame ainult teada, et nende oma planeet hävis tänaseni kestvas sõjas ning vähemalt osad märkasid inimputukates küllalt arengupotentsiaali, et asuda Maal mütates nende poolele. Kas sellest peaks piisama, et meis jäävamat huvi tekitada? Aga miks need hiiglased isegi omavahel viibides inglise keelt räägivad, mitte ei suhtle, ma ei tea, helide vahendusel? Kusjuures kohati kõlbavad stsenaristidele isegi tulnukafilmide vanad stambid, et "head" räägivad ka inglise keeles, aga "halvad" lihtsalt vaikivad ja mollivad. Tore veel, et Dolph Lundgren peaossa ei pääsenud.
Mis ma kokkuvõttes tahtsin öelda? "Transformers" on sobiv mantlipärija "Independence Dayle" (suur eelarve, tulnukad, suur häving, häkkerid, ainult vaese mehe Will Smith on puudu), mille järge kunagi ei ilmunud. Ja arvutivärgindust käsitlevas on see "ID4" kombel palju rohkem fun kui "Live Free or Die Hard", ehkki vähemalt samavõrd lapsik.
Ameeriklaste kultuuripärandisse igati sobiv film. "Masin võib olla inimkonna suurim sõber, aga ka suurim vaenlane" on ju nii tore muinasjutt, isegi kui selle hiilgeaeg lõpes 1980ndatel. Järjelt ootan eelkõige selgemalt filmitud märulistseene. Sarnaselt uuele "Bourne'ile" kujuneb sagin ekraanil nii tihedaks-kiireks, et tihti on raske aru saada, mis täpselt toimub. Ja isegi aru saades tahaks rohkem toredaid detaile.
Hinne: 6/10
PS See on juba mitmes arvustus järjest, mida asusin kirjutama enda arust heade ideedega, aga kui need arvutiekraanile jõudsid, oli järel ainult väetis. Mõtlesin isegi, et ei hakka seda blogisse lisama, aga ma kirjutan viimasel ajal niigi vähe. Ja kui filmitööstusele sobib mingeid suvalisi filme kinodesse paisata, sobib mul oma lugejaid suvaliste mõlgutustega tüütama tulla. Selle arvustuse eelarve pole küll üle 100 miljoni dollari, aga vaeva nähti rohkem kui mõne blockbusteri kallal! Eestikeelsed filmiarvustused on ju nagu oma sitt: ikka vaatad.
Seevastu "Transformersi" 143 minutit tundub nagu nöök. No miks neil on vaja inimesi nii kaua kinni hoida? Piletiraha on käes, tehku nüüd meile sõitu – ja üldse, ega "Sõrmuste isanda" triloogia polnud nii menukas oma pikkuse tõttu. Maailmas on palju filme ja ma tahan veel paljusid näha, aga ma ei saa, sest praegused võtavad liiga kaua aega, sest produtsendile ei meeldinud, et tema uue projekti stsenaarium kaalub 120 grammi, aga üleaedsete oma 140.
"Transformersi" tegijaid vabandab ainult see, et neil puudus valikuvõimalus. Kui lavastajatoolil kõõlub Michael Bay, ei hakka keegi mingist üheksakümnest minutist rääkimagi. Vähemalt seni. Järgmisel korral läheb ehk paremini. Üllatavalt vaadatav ja paar nädalat varem maailma ette jõudnud "4: Rise of the Silver Surfer" tegi ju puust-punaseks, et pooleteisetunnised suvefilmid on täiesti võimalikud, eriti kui tegijatel nagunii midagi öelda polnud. Publik ei hakka endil silmi välja torkima või produtsentide majade ees pikette korraldama, et neid nii ruttu tagasi õue lastakse. Pretsedent on loodud ja ainuüksi 2009. suveks planeeritav "Transformers 2" saaks piisavalt aega, et julgus kokku võtta ja uus asi ära proovida.
Võrdlus polnud päris suvaline, sest "4" ja "Transformers" tunduvad mulle meeleolult üsnagi sarnased. Mõlemad kannavad suunurgas häbematut muiet, kammivad ühe juuksesalgu ulja tõmbega üle pea ning räägivad lugusid, mille lapsikut sisu vabandab ainult lõbus minek. A- ja B-filme eristab Hollywoodis tihti ainult eelarve, teate küll.
"Transformers" on hingelt just tore pooleteisetunnine märul, mis peideti mingil põhjusel tund aega pikemasse vutlarisse. Kosmosest saabuvad kujumuutvad robotid, mis üksteist tambivad – suurel ekraanil miks mitte. Kepsakalt seikluslik meeleolu, mis toob pähe võrdlusi nii erinevate blockbusteritega nagu "Back to the Future" ja "Independence Day" – jälle tabamus märklaua keskossa. Aga sisuline pool on selle kõrval toores nagu poolküps arbuus, mis teeb puudujäägid tagantjärele valusamaks kui tingimata vaatamise ajal.
Leppida võiks ehk nullväärtusega tegelastega (ainsad huvitavad inimtegelased on koomilist kergendust pakkuvad Amaury Nolasco ehk "Prison Breaki" Fernando, kõrki valitsuse agenti mängiv John Turturro ja eriti Bernie Mac, kõigi osakaal väike), aga kui raske oli kahe ja poole tunni jooksul aega leida robotitega seonduva mütoloogiale? Saame ainult teada, et nende oma planeet hävis tänaseni kestvas sõjas ning vähemalt osad märkasid inimputukates küllalt arengupotentsiaali, et asuda Maal mütates nende poolele. Kas sellest peaks piisama, et meis jäävamat huvi tekitada? Aga miks need hiiglased isegi omavahel viibides inglise keelt räägivad, mitte ei suhtle, ma ei tea, helide vahendusel? Kusjuures kohati kõlbavad stsenaristidele isegi tulnukafilmide vanad stambid, et "head" räägivad ka inglise keeles, aga "halvad" lihtsalt vaikivad ja mollivad. Tore veel, et Dolph Lundgren peaossa ei pääsenud.
Mis ma kokkuvõttes tahtsin öelda? "Transformers" on sobiv mantlipärija "Independence Dayle" (suur eelarve, tulnukad, suur häving, häkkerid, ainult vaese mehe Will Smith on puudu), mille järge kunagi ei ilmunud. Ja arvutivärgindust käsitlevas on see "ID4" kombel palju rohkem fun kui "Live Free or Die Hard", ehkki vähemalt samavõrd lapsik.
Ameeriklaste kultuuripärandisse igati sobiv film. "Masin võib olla inimkonna suurim sõber, aga ka suurim vaenlane" on ju nii tore muinasjutt, isegi kui selle hiilgeaeg lõpes 1980ndatel. Järjelt ootan eelkõige selgemalt filmitud märulistseene. Sarnaselt uuele "Bourne'ile" kujuneb sagin ekraanil nii tihedaks-kiireks, et tihti on raske aru saada, mis täpselt toimub. Ja isegi aru saades tahaks rohkem toredaid detaile.
Hinne: 6/10
PS See on juba mitmes arvustus järjest, mida asusin kirjutama enda arust heade ideedega, aga kui need arvutiekraanile jõudsid, oli järel ainult väetis. Mõtlesin isegi, et ei hakka seda blogisse lisama, aga ma kirjutan viimasel ajal niigi vähe. Ja kui filmitööstusele sobib mingeid suvalisi filme kinodesse paisata, sobib mul oma lugejaid suvaliste mõlgutustega tüütama tulla. Selle arvustuse eelarve pole küll üle 100 miljoni dollari, aga vaeva nähti rohkem kui mõne blockbusteri kallal! Eestikeelsed filmiarvustused on ju nagu oma sitt: ikka vaatad.
July 11, 2007
"Grindhouse: Planet Terror"
Palju filme vaadates on paratamatu, et enamikust mäletad hiljem õige vähe. Inimloom on kord juba targemate käte poolt niiviisi kokku pandud, et nähtust-kuuldust jääb meelde kõige rohkem 50 protsenti. Kui veel mõelda, mida täpselt ühest või teisest teosest vaimsele sõelale jäi, hakkab lausa piinlik säherdune neandertaallane olla.
Näiteks "Kill Bill 2" kohta mäletan, et mind vaevas tohutu põiekas, aga ma ei raatsinud korraks tualetti joosta, et äkki jään mingist coolist hetkest ilma, ning pikkpikk seanss lõpes alles siis, kui hakkasin lalisema ja püksitegemist kaaluma. Ahjaa, filmis räägiti hästi palju ja Thurman lõi Billi lõpuks maagilise rusikahoobiga surnuks, seda ka. "Number 23" on isegi õnnetum juhtum, millest mäletan, et ärkvel püsides oli kogu aeg nõme (jäin kinosaalis lihtsalt magama, mida juhtub väga harva).
Aga me räägime ju "Planet Terrorist", mis on hoopistükkis noorema põlve kultusmehe Robert Rodrigueze töö, nii et kust tema juttu siseneks? Ehk siit, et kui Tarantino ajab alati julgelt oma rida, süüdistatagu teda enesekordamises või mitte, siis tema relvavend RRi puhul muutub iga filmiga mulle arusaamatumaks, et miks teda USAs ikkagi oma põlvkonna kultusnimede hulka paigutatakse.
"Planet Terror" näitab täpselt, mis tal puudu jääb. Nagu ikka, on stsenaariumi keskmes täitsa paeluv idee (seekord siis "Day of the Deadi" stiilis zombide massimõrv), aga kuigi äks muutub aina profimaks, jääb igal ringil vähemaks vaimukat dialoogi, meeldejäävaid tegelasi ja lõbusalt räpast õhustikku, mille realiseerimiseks tasubki üldse rämpskino töödelda või priimusel uuesti keema ajada.
Tarantino tehtud "Death Proofi", "Planet Terrorit" ja nelja väljamõeldud filmi treilerit sisaldav 189-191 minutiline "Grindhouse" on mul seni nägemata. Pärast nende üksikult vaatamist aga tundub küll, et kui iseseisvalt 113 minutiline Tarantino osa jääks lühemal kujul nõrgemaks, siis iseseisvalt 106 minutiline "Planet Terror" tundub liiga pikk. 80 minutit oleks ammu küll, sinna mahuks kõik tipphetked nagu El Wray haiglaskäik ja puujala asemel suurt relva kasutav Cherry, ning jääks ülegi. Pikapeale lihtsalt tüütab, et kui Tarantino andis tegelastele natuke liha luudele ja võimaluse end huvitavaks teha (okei, rääkida), siis Rodriguez keskendub ainult zombikate klišeede läbitöötamisele, kuni ilguste ja verevalamise kõrval ei hakkagi ükski tegelane väga huvitama.
Kindlasti vaadatav, väikestes doosides isegi hea, aga kokkuvõttes hingetu. Tšekka filmi ette paigutatud "Machete" võltstreilerit ja oledki kaugelt parima osa ära näinud.
Seda kahetsen "Grindhouse'i" poolekslöömise puhul küll, et neljast võltstreilerist näeme nüüd kinos ainult ühte, teiste jaoks oota DVD-väljalaset või astu piraatluse libedale teele.
"Machete" puhul on eriti tore muidugi tõik, et Rodriguez plaanib sellest tõesti omaette linaloo sepitseda. Danny Trejo kättemaksuhimulise palgamõrtsukana keset tulemöllu ja trikke... Jälle algab kõik paeluvast ideest!
Et alguses väljamängitud ideele ilusti ring peale teha: "Planet Terror" on just selline tükk, mis kergesti ununeb. Ei midagi sellist, mis "Minu kultusfilmid" riiulil tähelepanu kogub.
Hinne: 6/10
Näiteks "Kill Bill 2" kohta mäletan, et mind vaevas tohutu põiekas, aga ma ei raatsinud korraks tualetti joosta, et äkki jään mingist coolist hetkest ilma, ning pikkpikk seanss lõpes alles siis, kui hakkasin lalisema ja püksitegemist kaaluma. Ahjaa, filmis räägiti hästi palju ja Thurman lõi Billi lõpuks maagilise rusikahoobiga surnuks, seda ka. "Number 23" on isegi õnnetum juhtum, millest mäletan, et ärkvel püsides oli kogu aeg nõme (jäin kinosaalis lihtsalt magama, mida juhtub väga harva).
Aga me räägime ju "Planet Terrorist", mis on hoopistükkis noorema põlve kultusmehe Robert Rodrigueze töö, nii et kust tema juttu siseneks? Ehk siit, et kui Tarantino ajab alati julgelt oma rida, süüdistatagu teda enesekordamises või mitte, siis tema relvavend RRi puhul muutub iga filmiga mulle arusaamatumaks, et miks teda USAs ikkagi oma põlvkonna kultusnimede hulka paigutatakse.
"Planet Terror" näitab täpselt, mis tal puudu jääb. Nagu ikka, on stsenaariumi keskmes täitsa paeluv idee (seekord siis "Day of the Deadi" stiilis zombide massimõrv), aga kuigi äks muutub aina profimaks, jääb igal ringil vähemaks vaimukat dialoogi, meeldejäävaid tegelasi ja lõbusalt räpast õhustikku, mille realiseerimiseks tasubki üldse rämpskino töödelda või priimusel uuesti keema ajada.
Tarantino tehtud "Death Proofi", "Planet Terrorit" ja nelja väljamõeldud filmi treilerit sisaldav 189-191 minutiline "Grindhouse" on mul seni nägemata. Pärast nende üksikult vaatamist aga tundub küll, et kui iseseisvalt 113 minutiline Tarantino osa jääks lühemal kujul nõrgemaks, siis iseseisvalt 106 minutiline "Planet Terror" tundub liiga pikk. 80 minutit oleks ammu küll, sinna mahuks kõik tipphetked nagu El Wray haiglaskäik ja puujala asemel suurt relva kasutav Cherry, ning jääks ülegi. Pikapeale lihtsalt tüütab, et kui Tarantino andis tegelastele natuke liha luudele ja võimaluse end huvitavaks teha (okei, rääkida), siis Rodriguez keskendub ainult zombikate klišeede läbitöötamisele, kuni ilguste ja verevalamise kõrval ei hakkagi ükski tegelane väga huvitama.
Kindlasti vaadatav, väikestes doosides isegi hea, aga kokkuvõttes hingetu. Tšekka filmi ette paigutatud "Machete" võltstreilerit ja oledki kaugelt parima osa ära näinud.
Seda kahetsen "Grindhouse'i" poolekslöömise puhul küll, et neljast võltstreilerist näeme nüüd kinos ainult ühte, teiste jaoks oota DVD-väljalaset või astu piraatluse libedale teele.
"Machete" puhul on eriti tore muidugi tõik, et Rodriguez plaanib sellest tõesti omaette linaloo sepitseda. Danny Trejo kättemaksuhimulise palgamõrtsukana keset tulemöllu ja trikke... Jälle algab kõik paeluvast ideest!
Et alguses väljamängitud ideele ilusti ring peale teha: "Planet Terror" on just selline tükk, mis kergesti ununeb. Ei midagi sellist, mis "Minu kultusfilmid" riiulil tähelepanu kogub.
Hinne: 6/10
Subscribe to:
Posts (Atom)
