Möödunud nädalavahetus USA kinodes oli kahtlemata veider. Esikoha haaras "Fahrenheit 9/11" (Michael Moore on nüüd siis peale kõige muu 20-million-opening klubis!) ning teiseks tuli "White Chicks", mis kogus viie päevaga 27,2 miljonit dollarit.
Loodan, et publikuhuvi langeb järgnevalt ruttu, sest Wayansi vendade uusim on leidlikkuselt ja humoorikuselt äärmiselt kaugel "Scary Movie'st". Isegi keskpärased "Scary Movie 2" ning "Don't Be a Menace to South Central While Drinking Your Juice in the Hood" tunduvad üpriski head, kui neid võrrelda käesolevaga.
Nagu enamik viimase aja madalalaubalisi komöödiaid, mida propageerivad vaese mehe sandlerid või lihtsalt "Saturday Night Live'i" kasvandikud, ehitati "WC" üles ühele naljale. Et siis: kaks musta kutti maskeeritakse valgeteks tibideks. Parodeeritakse mõistagi chickflicke nagu Reese Witherspooni projektid või "Uptown Girls", erilise tögamise all on USAs kurikuulsad Hiltoni õed, kellest saavad filmis Wilsoni õed.
Paraku pole rahuldavat tulemust ollagi, "White Chicksi" iseloomustavateks sõnadeks sobivad ainult nüristav, ropp ja äärmiselt maitsetu. Sihtgrupiks näivad olevat väga noored poisid, kes Wayansite madalalaubalise, poole persega valmis klopsitud kõntsa ilmselt ka rahuloluga alla neelaks. Kui vahel ajabki toimuvat jälgides naerma, siis seetõttu, et toimuv on lausa piinlik. Lõpus on paar korralikku tantsustseeni ööklubis, aga väga lühikese kestvusega ega õigusta kuidagi eelnevat umbes pooleteisetunnist piina.
Wayansid näevad valgete tibidena lisaks äärmiselt debiilsed välja. Loodan, et Eesti kinod jäävad sellest kõntsast puutumata. Sarnane teos, samuti ühele pool-naljakale naljale üles ehitatud, on Rob Schneideriga peaosastatud "The Hot Chick". Vaadake parem juba seda, saab ikka mõned suutäied naerda.
Hinne: 1/10
June 30, 2004
June 29, 2004
"Spartan"
Valitsuse agent (Val Kilmer) ajab USA presidendi röövitud tütre jälgi. Aega on tal kõigest mõni päev, sest kui asi jõuab meediasse, tapetakse tüdruk kindlasti ära. Röövijad nimelt ei tea, kelle nad Lähis-Ida hooraturule värsket liha otsides kinni napsasid.
David Mamet on kirjutanud põnevikele stsenaariumeid ennegi, aga "Spartan" on tema otsustav katse siin märk maha panna. Ebaõnnestunult muidugi: film kogus kodumaa kinodest veidi alla 4,4 miljoni dollari, mis on pagana hädine. Sonatiin toob selle siiski meil laia levisse, maakeelse pealkirjaga "Halastamatu".
See on neist kena, sest "Spartan" väärib kindlasti vaatamist. Mamet toob ju alati ekraanile intrigeerivaid lugusid ja head dialoogi, pealegi on Kilmer rabavalt karismaatiline. Kahju, et meeldejääv töö tema vinduvale karjäärile tõuget ei anna. Rolli jaoks endise sõjaväe eriüksuse käe all treeninud K on isegi machom kui tavaliselt, tema ohtlikkuse aura ei tundu sugugi võlts. Kuigi ta valab missioonil olles kõhklematult verd, ei ole Scott veel ehtsaks tapamasinaks moondunud, mis teeb tegelaskuju kummalisel moel sümpaatseks. Mamet ei anna seda õnneks klišeede kaudu mõista, so viidetega perele, minevikule või muule sarnasele.
Finaal on paraku tüütu, sinna lükitakse terve rida üllatavaid pöördeid. See on thrillerites nii tavaline võte, et ei tekita erilist elevust. Kui kohe peate midagi sellist sisse tooma, olgu siis üks ja korralik üllatus nagu Shyalamanil. Thrillereid nauditakse ju meeleolu (mis on siin 98% paigas ja tõhus), mitte lõpu pärast.
Brutaalsete märulistseenide kõrval särab kohati helikasutus, mis robustset õhustikku veelgi süvendab. Eelkõige tooks esile tulevahetuste kõmakaid, mis ei jää alla "Open Range'ile".
Kahtlustäratav on kultusnäitleja William H Macy vajalikkus kõrvalosas. Mis põhjusel talle nõnda vähe teksti eraldati? Sellise rolli jaoks poleks Macy aega vaja raisata, aga ta ise nagunii soovis. Mamet ju vana semu.
Hinne: 7/10. Lugu muutub viimases veerandis jamaks.
David Mamet on kirjutanud põnevikele stsenaariumeid ennegi, aga "Spartan" on tema otsustav katse siin märk maha panna. Ebaõnnestunult muidugi: film kogus kodumaa kinodest veidi alla 4,4 miljoni dollari, mis on pagana hädine. Sonatiin toob selle siiski meil laia levisse, maakeelse pealkirjaga "Halastamatu".
See on neist kena, sest "Spartan" väärib kindlasti vaatamist. Mamet toob ju alati ekraanile intrigeerivaid lugusid ja head dialoogi, pealegi on Kilmer rabavalt karismaatiline. Kahju, et meeldejääv töö tema vinduvale karjäärile tõuget ei anna. Rolli jaoks endise sõjaväe eriüksuse käe all treeninud K on isegi machom kui tavaliselt, tema ohtlikkuse aura ei tundu sugugi võlts. Kuigi ta valab missioonil olles kõhklematult verd, ei ole Scott veel ehtsaks tapamasinaks moondunud, mis teeb tegelaskuju kummalisel moel sümpaatseks. Mamet ei anna seda õnneks klišeede kaudu mõista, so viidetega perele, minevikule või muule sarnasele.
Finaal on paraku tüütu, sinna lükitakse terve rida üllatavaid pöördeid. See on thrillerites nii tavaline võte, et ei tekita erilist elevust. Kui kohe peate midagi sellist sisse tooma, olgu siis üks ja korralik üllatus nagu Shyalamanil. Thrillereid nauditakse ju meeleolu (mis on siin 98% paigas ja tõhus), mitte lõpu pärast.
Brutaalsete märulistseenide kõrval särab kohati helikasutus, mis robustset õhustikku veelgi süvendab. Eelkõige tooks esile tulevahetuste kõmakaid, mis ei jää alla "Open Range'ile".
Kahtlustäratav on kultusnäitleja William H Macy vajalikkus kõrvalosas. Mis põhjusel talle nõnda vähe teksti eraldati? Sellise rolli jaoks poleks Macy aega vaja raisata, aga ta ise nagunii soovis. Mamet ju vana semu.
Hinne: 7/10. Lugu muutub viimases veerandis jamaks.
John Grisham "Kohtukutse"
Raske tunnistada, aga kõik ei armasta Grishami romaane nagu mina. Ma ei tea, mis nende jaoks puudu jääb. Kui mina selle mehe järjekordse raamatu kätte võtan, tekib alati ruttu tunne, et loeks korraga läbi, kui silmad ja keskendumisvõime vastu peaks. Mõistan täiesti, miks ta on 1990-ndate müügiedukaim kirjanik, omades tänu sellele lõplikku sõna, kes ta loomingu põhjal tehtud filmides ekraanile jõuavad.
Grisham on (olgu siis toimetaja kaasabil või mitte) aukartust äratavalt tõhus. Ta ei raiska ruumi ja kruvib pinget meisterlikult; visandab koheselt paeluvaid karaktereid kõigest paari lehekülje jooksul, mida suudavad ainult vähesed kirjanikud; omab nappi, aga siiski lõikavat huumorimeelt. Teemavalik on ajatu (inimloomuse miinusküljed nagu nõrkus, ahnus, truudusetus) ehk siis ühtlasi klassikaline ja moodne. Meeleolu tekib ruttu, stiil on äratuntav ja finaal ei hakka kunagi venima... Grisham rokib nagu noor jumal, on minu sõnum. Esikaas on rabavalt inetu nagu G eestindustel kombeks. Miks ei kasutata originaalkujundusi? Õnneks on poodides nagu Apollo saadaval paljud inglisekeelsed paperbackid, mis ka odavamad kui tõlked.
Grishamile tavapärastest kohtulahingutest täiesti vaba "Kohtukutse" keerleb kolme miljoni dollari ümber, mille surnud kohtunik maha jätab. Et ta oli vägagi aateline mees ega saanud seda kuidagi ausa tööga koguda, hakkab raha avastanud poeg asja uurima, sattudes ühtlasi saladusliku väljapressija ohvriks...
Hinne: 9/10
* inglise keelest tõlkinud Anne Kahk. Varrak 2003. "The Summons" ilmus originaalis 2002. 304 lk.
Grisham on (olgu siis toimetaja kaasabil või mitte) aukartust äratavalt tõhus. Ta ei raiska ruumi ja kruvib pinget meisterlikult; visandab koheselt paeluvaid karaktereid kõigest paari lehekülje jooksul, mida suudavad ainult vähesed kirjanikud; omab nappi, aga siiski lõikavat huumorimeelt. Teemavalik on ajatu (inimloomuse miinusküljed nagu nõrkus, ahnus, truudusetus) ehk siis ühtlasi klassikaline ja moodne. Meeleolu tekib ruttu, stiil on äratuntav ja finaal ei hakka kunagi venima... Grisham rokib nagu noor jumal, on minu sõnum. Esikaas on rabavalt inetu nagu G eestindustel kombeks. Miks ei kasutata originaalkujundusi? Õnneks on poodides nagu Apollo saadaval paljud inglisekeelsed paperbackid, mis ka odavamad kui tõlked.
Grishamile tavapärastest kohtulahingutest täiesti vaba "Kohtukutse" keerleb kolme miljoni dollari ümber, mille surnud kohtunik maha jätab. Et ta oli vägagi aateline mees ega saanud seda kuidagi ausa tööga koguda, hakkab raha avastanud poeg asja uurima, sattudes ühtlasi saladusliku väljapressija ohvriks...
Hinne: 9/10
* inglise keelest tõlkinud Anne Kahk. Varrak 2003. "The Summons" ilmus originaalis 2002. 304 lk.
June 28, 2004
Arthur C Clarke "Linn ja tähed"
Selle aasta algupoole kolasin natuke ringi Tallinna antikvariaatides, et Nõukogude Liidu ajal eesti keelde tõlgitud ulmekirjanduse klassikat omandada. "Mirabilia" sarjas ilmusid lugematu hulga sopakate kõrval mõned äärmiselt edukalt ajahamba puremist taluvad romaanid nagu Asimovi "Asum" ning käesolev.
"Linn ja tähed" viib nii kaugele tulevikku planeedil Maa, rohkem kui miljard aastat nüüdsest, et sealset elukorraldust on lausa võimatu mõista. Peategelane elab kõige võõra eest suletud ühiskonnas, mis koondub kupliga kaetud suurlinna. Inimesi luuakse tehislikult (tänapäevases mõistes on nad siis robotid?), kes elavad samas kehas umbes tuhat aastat, valides ise, mida nad oma mõttemaailmast ja mälestustest järgmisse ellu kaasa võtavad. Linna saab detailideni Keskarvuti kaudu muuta ning seal on võimalik esemeid mõtte jõul materialiseeruda. Mis paneb arvama, et tegemist on küberreaalsusega+küberinimestega, aga peategelase edasised seiklused lükkavad selle ümber. Ma ei saagi sellest maailmakorraldusest lõpuni aru, sest elan ürgajal, mis kunagi täielikult unustatakse.
Sügav ja mitmekihiline maiuspala; ühtaegu ilus ja õõvastav tulevikupilt; kohati naiivne, aga kindlasti mõttetegevust ergutav. Mis teeb inimesest inimese, mis on inimkonna eesmärk - need küsimused tõusevad kesksele kohale. Ja nende ümber võib vaielda kaua.
"Linn ja tähed" põhineb Clarke'i esimesel romaanil "Against the Fall of Night", mis jõudis müügile alles 1953. Seal on autori hinnangul umbes veerand "Linna ja tähtede" süžeest.
Clarke'ilt on eesti keeles väljastatud samuti "2001", "2010", "2061", "Kohtumine Ramaga" ja "Lapsepõlve lõpp". Et äkki leiate kuskilt ja kingite mulle.
Hinne: 8/10
* inglise keelest tõlkinud Ralf Tomingas. Eesti Raamat 1981. "The City and the Stars" ilmus originaalis 1956. 224 lk.
"Linn ja tähed" viib nii kaugele tulevikku planeedil Maa, rohkem kui miljard aastat nüüdsest, et sealset elukorraldust on lausa võimatu mõista. Peategelane elab kõige võõra eest suletud ühiskonnas, mis koondub kupliga kaetud suurlinna. Inimesi luuakse tehislikult (tänapäevases mõistes on nad siis robotid?), kes elavad samas kehas umbes tuhat aastat, valides ise, mida nad oma mõttemaailmast ja mälestustest järgmisse ellu kaasa võtavad. Linna saab detailideni Keskarvuti kaudu muuta ning seal on võimalik esemeid mõtte jõul materialiseeruda. Mis paneb arvama, et tegemist on küberreaalsusega+küberinimestega, aga peategelase edasised seiklused lükkavad selle ümber. Ma ei saagi sellest maailmakorraldusest lõpuni aru, sest elan ürgajal, mis kunagi täielikult unustatakse.
Sügav ja mitmekihiline maiuspala; ühtaegu ilus ja õõvastav tulevikupilt; kohati naiivne, aga kindlasti mõttetegevust ergutav. Mis teeb inimesest inimese, mis on inimkonna eesmärk - need küsimused tõusevad kesksele kohale. Ja nende ümber võib vaielda kaua.
"Linn ja tähed" põhineb Clarke'i esimesel romaanil "Against the Fall of Night", mis jõudis müügile alles 1953. Seal on autori hinnangul umbes veerand "Linna ja tähtede" süžeest.
Clarke'ilt on eesti keeles väljastatud samuti "2001", "2010", "2061", "Kohtumine Ramaga" ja "Lapsepõlve lõpp". Et äkki leiate kuskilt ja kingite mulle.
Hinne: 8/10
* inglise keelest tõlkinud Ralf Tomingas. Eesti Raamat 1981. "The City and the Stars" ilmus originaalis 1956. 224 lk.
June 26, 2004
June 22, 2004
"Van Helsing"
Kartmatu koletisekütt jagab ekraani viie õuduskino ikooniga: Dracula, doktor Frankenstein ja tema koletis, Libahunt, Mr Hyde.
"Van Helsingit" plaaniti kunagi "Bram Stokeri Dracula" (1992) omamoodi järjena välja lasta, kus kuulsat vampiirikütti oleks kehastanud jälle sir Anthony Hopkins. Aja jooksul ja mõtte arenedes muudeti aga paljutki. Teatraalsest eeposest sündis läbi ja lõhki blockbuster ning Abrahamist (kangelase eesnimi) sai hoopis Gabriel, et nimega saaks siduda mingisuguseid autoriõigusi. Lavastaja-stsenarist-kaasprodutsent Stephen Sommers väitis ühes intervjuus muide, et Abraham tundus lihtsalt ebasobiv eesnimi.
Ühest kalleimast tänavusest suvefilmist räägiti nii palju halba, et ma pidin end mõnda aega koguma, et see ära vaadata. Koomiksitel põhinevad või superkangelaste märulid pole mulle ju iial suurt muljet avaldanud, kui "Blade" (1998) välja arvata.
Üllatusena tuli, et "Van Helsing" pole kaugeltki vilets, ehkki tõeliseks õnnestumiseks seda just ei nimetaks. Ilmselt on publik lihtsalt tüdinenud Sommersi kombest klišeedest lustakas popcorn-meelelahutus kokku keerata, mis "Muumias" ning "Muumia tagasitulekus" neile hirmsasti peale läks.
Sommersi viited klassikalistele õudukatele töötavad etemini pildis (nagu kümme minutit sissejuhatuseks) kui stsenaariumis, kuigi tal õnnestub pidevalt üle võlli keerates nii loos kui ekraanil kergelt tüütavaks muutuda. Asja parandaks siiski küllaltki pisikesed muutused - eemaldada näiteks Kevin J O'Connor (Igor) ja David Wenham (Carl) koomiliste kergenduste funktsioonist. Kerget huumorit ning nauditavalt campe rolle (Frankensteini koletis, Dracula) leidub siin niigi, Igor ja Carl ei anna neile midagi juurde ega pole kuigi oskuslikult esitatud. Alles võiks nad jääda kindlasti, aga mitte pidevalt sappa tilpnema peategelastele. Tore samas, et Van Helsingi tausta avatakse, ehkki suurem osa jäetakse ilmselt järgedele mõeldes tallele, kattes ta mineviku kustutatud mälestuste tekiga.
Parim leid on teatritaustaga ameeriklane Shuler Hensley Frankensteini koletise rollis, mis on küll vähese pühendumusega kirjutatud, aga ainus täiesti omal kohal tunduv comic relief. Jaburnaljakas ja kummaliselt sümpaatne on see jõmm, kuigi ta vääriks paremat dialoogi.
Madistamisele pole ei kuigi halb ega kuigi vinge, heidaks vast ette, et stseenid järgivad liiga tihti sama ülesehitust. VH automaadi/ammu hübriid on übercool leid, parimaid relvi filmiajaloos. Dracula ja Libahundi võitlus lõpus pakub eriti head võimalust campiks minna ja jaburustega heas mõttes üles pingutada (täpselt kui Hyde'i/VH võitlus alguses), aga SS valis kahjuks igavama tee, kus mürajad meenutavad lihtsalt suurt pundart. Karjumist võiks ka vähem olla, kui keegi millegaga pihta saab, sellised valu-urinad meenutavad liialt vanu halbu actioneid Van Dammega peaosas, nagu "Cyborg".
Täitsa huvitav, kas järge ka oodata tasub. 160 miljonit dollarit maksnud film on toonud maailma kinodest umbes pooleteise kuuga 249,2 miljonit tagasi, sellest natuke alla poole kodumaal. Nii et hitiks ei saa Sommersi uut just nimetada. Muuseas, filmirullidele, mis kinodesse laiali veeti, kirjutati peale "The Vatican Detective".
Hinne: 6/10. Kaugeltki mitte katastroof nagu räägitakse, aga mitte ka märkimisväärselt hea. Ühe korra tasub kindlasti vaadata.
"Van Helsingit" plaaniti kunagi "Bram Stokeri Dracula" (1992) omamoodi järjena välja lasta, kus kuulsat vampiirikütti oleks kehastanud jälle sir Anthony Hopkins. Aja jooksul ja mõtte arenedes muudeti aga paljutki. Teatraalsest eeposest sündis läbi ja lõhki blockbuster ning Abrahamist (kangelase eesnimi) sai hoopis Gabriel, et nimega saaks siduda mingisuguseid autoriõigusi. Lavastaja-stsenarist-kaasprodutsent Stephen Sommers väitis ühes intervjuus muide, et Abraham tundus lihtsalt ebasobiv eesnimi.
Ühest kalleimast tänavusest suvefilmist räägiti nii palju halba, et ma pidin end mõnda aega koguma, et see ära vaadata. Koomiksitel põhinevad või superkangelaste märulid pole mulle ju iial suurt muljet avaldanud, kui "Blade" (1998) välja arvata.
Üllatusena tuli, et "Van Helsing" pole kaugeltki vilets, ehkki tõeliseks õnnestumiseks seda just ei nimetaks. Ilmselt on publik lihtsalt tüdinenud Sommersi kombest klišeedest lustakas popcorn-meelelahutus kokku keerata, mis "Muumias" ning "Muumia tagasitulekus" neile hirmsasti peale läks.
Sommersi viited klassikalistele õudukatele töötavad etemini pildis (nagu kümme minutit sissejuhatuseks) kui stsenaariumis, kuigi tal õnnestub pidevalt üle võlli keerates nii loos kui ekraanil kergelt tüütavaks muutuda. Asja parandaks siiski küllaltki pisikesed muutused - eemaldada näiteks Kevin J O'Connor (Igor) ja David Wenham (Carl) koomiliste kergenduste funktsioonist. Kerget huumorit ning nauditavalt campe rolle (Frankensteini koletis, Dracula) leidub siin niigi, Igor ja Carl ei anna neile midagi juurde ega pole kuigi oskuslikult esitatud. Alles võiks nad jääda kindlasti, aga mitte pidevalt sappa tilpnema peategelastele. Tore samas, et Van Helsingi tausta avatakse, ehkki suurem osa jäetakse ilmselt järgedele mõeldes tallele, kattes ta mineviku kustutatud mälestuste tekiga.
Parim leid on teatritaustaga ameeriklane Shuler Hensley Frankensteini koletise rollis, mis on küll vähese pühendumusega kirjutatud, aga ainus täiesti omal kohal tunduv comic relief. Jaburnaljakas ja kummaliselt sümpaatne on see jõmm, kuigi ta vääriks paremat dialoogi.
Madistamisele pole ei kuigi halb ega kuigi vinge, heidaks vast ette, et stseenid järgivad liiga tihti sama ülesehitust. VH automaadi/ammu hübriid on übercool leid, parimaid relvi filmiajaloos. Dracula ja Libahundi võitlus lõpus pakub eriti head võimalust campiks minna ja jaburustega heas mõttes üles pingutada (täpselt kui Hyde'i/VH võitlus alguses), aga SS valis kahjuks igavama tee, kus mürajad meenutavad lihtsalt suurt pundart. Karjumist võiks ka vähem olla, kui keegi millegaga pihta saab, sellised valu-urinad meenutavad liialt vanu halbu actioneid Van Dammega peaosas, nagu "Cyborg".
Täitsa huvitav, kas järge ka oodata tasub. 160 miljonit dollarit maksnud film on toonud maailma kinodest umbes pooleteise kuuga 249,2 miljonit tagasi, sellest natuke alla poole kodumaal. Nii et hitiks ei saa Sommersi uut just nimetada. Muuseas, filmirullidele, mis kinodesse laiali veeti, kirjutati peale "The Vatican Detective".
Hinne: 6/10. Kaugeltki mitte katastroof nagu räägitakse, aga mitte ka märkimisväärselt hea. Ühe korra tasub kindlasti vaadata.
June 21, 2004
"Sünged varjud"
Minu meelest ei saanud koostaja ise ka aru, mida ta tegi. Kogumiku esikaanel väidetakse, et see on moodsa angloameerika õuduskirjanduse antoloogia, tiitellehel lisatakse, et siin on "90-ndate parimad õuduskirjanikud ühes kogumikus", aga kolmeteistkümnest jutust on ainult 8 ilmunud möödunud kümnendil. Ülejäänutest kõige uuema esiktrüki aeg on 1980.
Sulbi vahutab üleolevas ja enda arust vist iroonilises saatejutus, kuidas õõvakirjanduse on Eestis jäänud ulme/fantaasia varju. See on kahtlemata õige, aga "Sünged varjud" ei tekita küll tunnet, et huvilised sellega midagi kaotanud oleks. Enamik jutte on näpuharjutused: lühikesed, pinnapealsed ja ehitatud üles ruttu saabuvale puändile. Mängulusti on rohkem (ajakirja Empire filmiguruna tuntud) Kim Newmani novellis "Kuhu laibad on maetud", aga idee on kaasakiskuvam kui teostus.
Õnnestunuimaks tekstiks nimetan Lovecrafti klassikalise lühiromaani "Vari Innsmouthi kohal" (The Shadow Over Innsmouth, esmatrükk 1936), mis kuulub Cthulhu tsüklisse. See on tunduvalt pikem kui ülejäänud ja võib endale lubada õhustiku ülesehitamist ja pinge aeglast kruvimist. Paraku on lahendus nigel, tuletades meelde, et kirjandus vananeb aeglasemalt kui filmid või videomängud või muusika, aga siiski vananeb.
Kraam, mis kõlbab ajakirja, aga ei kutsu kogumikku ostma. Hinne: 5/10
* Jutud inglise keelest tõlkinud Eva Luts, Pearu Helenurm, Silver Sära, Juhan Habicht ja Mart Kalvet. Koostanud Raul Sulbi. Fantaasia 2001. 166 lk.
Sulbi vahutab üleolevas ja enda arust vist iroonilises saatejutus, kuidas õõvakirjanduse on Eestis jäänud ulme/fantaasia varju. See on kahtlemata õige, aga "Sünged varjud" ei tekita küll tunnet, et huvilised sellega midagi kaotanud oleks. Enamik jutte on näpuharjutused: lühikesed, pinnapealsed ja ehitatud üles ruttu saabuvale puändile. Mängulusti on rohkem (ajakirja Empire filmiguruna tuntud) Kim Newmani novellis "Kuhu laibad on maetud", aga idee on kaasakiskuvam kui teostus.
Õnnestunuimaks tekstiks nimetan Lovecrafti klassikalise lühiromaani "Vari Innsmouthi kohal" (The Shadow Over Innsmouth, esmatrükk 1936), mis kuulub Cthulhu tsüklisse. See on tunduvalt pikem kui ülejäänud ja võib endale lubada õhustiku ülesehitamist ja pinge aeglast kruvimist. Paraku on lahendus nigel, tuletades meelde, et kirjandus vananeb aeglasemalt kui filmid või videomängud või muusika, aga siiski vananeb.
Kraam, mis kõlbab ajakirja, aga ei kutsu kogumikku ostma. Hinne: 5/10
* Jutud inglise keelest tõlkinud Eva Luts, Pearu Helenurm, Silver Sära, Juhan Habicht ja Mart Kalvet. Koostanud Raul Sulbi. Fantaasia 2001. 166 lk.
June 13, 2004
"The Fan" (1996)
Tulihingeline pesapallifänn (De Niro) läheb vist töö ja eraelu pingete tõttu tasapisi hulluks ja hakkab kimbutama oma iidolit (Snipes), röövides lõpuks tolle poja.
Robert De Niro pikaaegse austajana olen enamiku ta filmidest ära vaadanud, nüüd siis ka "Fänni". Ameerikalikke thrillereid hästi valdav Tony Scott väntas Peter Abrahamsi romaanist üllatavalt hea meelelahutuse, kuigi mitmed küsitavused loos jätavad asjast kohati veidra mulje. Kuidas Gil nii äkki peast segi läks, miks Bobby poeg temaga nii kergelt kaasa läks jm.
Keskne iva (vaadeldakse modernse ühiskonna pinget inimestele nii siin- kui sealpool kuulsuseläve) on siiski kenasti alles ja Scott täiendab seda efektse lavastusega. Tempo langeb kuskil poole peal korraks alla, aga hoog võetakse peagi jälle üles. Ainuke häda on, jah, need küsitavused loos.
Filmi kõrgpunkt on siiski osatäitjate mäng. De Niro / Snipesi kõrval jääb natuke ruumi John Leguizamole ning Benicio Del Toro teeb meeldejätva (peaaegu sõnadeta) etteaste noore tõusva pesapallitähena. Ta näeb äärmiselt cool välja, andes sellega vist eeskuju mõni aasta hiljem areenile ilmunud nu-metal poistebändide liikmetele.
De Niro on lihtsalt suurepärane, aga seekordne saavutus jäi pärast hiljutisi suurfilme("Heat", "Casino") paraku eriti tähelepanuta. "The Fan" kukkus nimelt läbi. Ta esitab meisterlikult ühe mehe libisemise hullusesse ja on seejuures täpselt nii ähvardav, et sinus lausa Stockholmi sündroom tekitada. Kahtlemata ta meeldejäävamaid töid viimasel kümnel aastal.
Kui meeldis "Falling Down", meeldib "The Fan" loodetavasti ka.
Hinne: 7/10
Robert De Niro pikaaegse austajana olen enamiku ta filmidest ära vaadanud, nüüd siis ka "Fänni". Ameerikalikke thrillereid hästi valdav Tony Scott väntas Peter Abrahamsi romaanist üllatavalt hea meelelahutuse, kuigi mitmed küsitavused loos jätavad asjast kohati veidra mulje. Kuidas Gil nii äkki peast segi läks, miks Bobby poeg temaga nii kergelt kaasa läks jm.
Keskne iva (vaadeldakse modernse ühiskonna pinget inimestele nii siin- kui sealpool kuulsuseläve) on siiski kenasti alles ja Scott täiendab seda efektse lavastusega. Tempo langeb kuskil poole peal korraks alla, aga hoog võetakse peagi jälle üles. Ainuke häda on, jah, need küsitavused loos.
Filmi kõrgpunkt on siiski osatäitjate mäng. De Niro / Snipesi kõrval jääb natuke ruumi John Leguizamole ning Benicio Del Toro teeb meeldejätva (peaaegu sõnadeta) etteaste noore tõusva pesapallitähena. Ta näeb äärmiselt cool välja, andes sellega vist eeskuju mõni aasta hiljem areenile ilmunud nu-metal poistebändide liikmetele.
De Niro on lihtsalt suurepärane, aga seekordne saavutus jäi pärast hiljutisi suurfilme("Heat", "Casino") paraku eriti tähelepanuta. "The Fan" kukkus nimelt läbi. Ta esitab meisterlikult ühe mehe libisemise hullusesse ja on seejuures täpselt nii ähvardav, et sinus lausa Stockholmi sündroom tekitada. Kahtlemata ta meeldejäävamaid töid viimasel kümnel aastal.
Kui meeldis "Falling Down", meeldib "The Fan" loodetavasti ka.
Hinne: 7/10
June 12, 2004
11.06.2004 kell 17.15 kohaliku aja järgi
Mul oli võimalik muuta oma elu, aga ma ei teinud seda.
(See selgus järgmisel hommikul)
Sest ma tundsin, et olen väsinud ja veedan õhtu kodus.
Miks see alati just minuga juhtub?
Ei tea, palju need odavad revolvrid maksavad?
(See selgus järgmisel hommikul)
Sest ma tundsin, et olen väsinud ja veedan õhtu kodus.
Miks see alati just minuga juhtub?
Ei tea, palju need odavad revolvrid maksavad?
June 10, 2004
woah
tundub, et kommentaarid on taas tööle hakanud. vaadake seda väiksemat linki ja klikkige sellel. võimas.
Subscribe to:
Posts (Atom)
