"White Chicks"

Möödunud nädalavahetus USA kinodes oli kahtlemata veider. Esikoha haaras "Fahrenheit 9/11" (Michael Moore on nüüd siis peale kõige muu 20-million-opening klubis!) ning teiseks tuli "White Chicks", mis kogus viie päevaga 27,2 miljonit dollarit.

Loodan, et publikuhuvi langeb järgnevalt ruttu, sest Wayansi vendade uusim on leidlikkuselt ja humoorikuselt äärmiselt kaugel "Scary Movie'st". Isegi keskpärased "Scary Movie 2" ning "Don't Be a Menace to South Central While Drinking Your Juice in the Hood" tunduvad üpriski head, kui neid võrrelda käesolevaga.

Nagu enamik viimase aja madalalaubalisi komöödiaid, mida propageerivad vaese mehe sandlerid või lihtsalt "Saturday Night Live'i" kasvandikud, ehitati "WC" üles ühele naljale. Et siis: kaks musta kutti maskeeritakse valgeteks tibideks. Parodeeritakse mõistagi chickflicke nagu Reese Witherspooni projektid või "Uptown Girls", erilise tögamise all on USAs kurikuulsad Hiltoni õed, kellest saavad filmis Wilsoni õed.

Paraku pole rahuldavat tulemust ollagi, "White Chicksi" iseloomustavateks sõnadeks sobivad ainult nüristav, ropp ja äärmiselt maitsetu. Sihtgrupiks näivad olevat väga noored poisid, kes Wayansite madalalaubalise, poole persega valmis klopsitud kõntsa ilmselt ka rahuloluga alla neelaks. Kui vahel ajabki toimuvat jälgides naerma, siis seetõttu, et toimuv on lausa piinlik. Lõpus on paar korralikku tantsustseeni ööklubis, aga väga lühikese kestvusega ega õigusta kuidagi eelnevat umbes pooleteisetunnist piina.

Wayansid näevad valgete tibidena lisaks äärmiselt debiilsed välja. Loodan, et Eesti kinod jäävad sellest kõntsast puutumata. Sarnane teos, samuti ühele pool-naljakale naljale üles ehitatud, on Rob Schneideriga peaosastatud "The Hot Chick". Vaadake parem juba seda, saab ikka mõned suutäied naerda.

Hinne: 1/10