Raske tunnistada, aga kõik ei armasta Grishami romaane nagu mina. Ma ei tea, mis nende jaoks puudu jääb. Kui mina selle mehe järjekordse raamatu kätte võtan, tekib alati ruttu tunne, et loeks korraga läbi, kui silmad ja keskendumisvõime vastu peaks. Mõistan täiesti, miks ta on 1990-ndate müügiedukaim kirjanik, omades tänu sellele lõplikku sõna, kes ta loomingu põhjal tehtud filmides ekraanile jõuavad.
Grisham on (olgu siis toimetaja kaasabil või mitte) aukartust äratavalt tõhus. Ta ei raiska ruumi ja kruvib pinget meisterlikult; visandab koheselt paeluvaid karaktereid kõigest paari lehekülje jooksul, mida suudavad ainult vähesed kirjanikud; omab nappi, aga siiski lõikavat huumorimeelt. Teemavalik on ajatu (inimloomuse miinusküljed nagu nõrkus, ahnus, truudusetus) ehk siis ühtlasi klassikaline ja moodne. Meeleolu tekib ruttu, stiil on äratuntav ja finaal ei hakka kunagi venima... Grisham rokib nagu noor jumal, on minu sõnum. Esikaas on rabavalt inetu nagu G eestindustel kombeks. Miks ei kasutata originaalkujundusi? Õnneks on poodides nagu Apollo saadaval paljud inglisekeelsed paperbackid, mis ka odavamad kui tõlked.
Grishamile tavapärastest kohtulahingutest täiesti vaba "Kohtukutse" keerleb kolme miljoni dollari ümber, mille surnud kohtunik maha jätab. Et ta oli vägagi aateline mees ega saanud seda kuidagi ausa tööga koguda, hakkab raha avastanud poeg asja uurima, sattudes ühtlasi saladusliku väljapressija ohvriks...
Hinne: 9/10
* inglise keelest tõlkinud Anne Kahk. Varrak 2003. "The Summons" ilmus originaalis 2002. 304 lk.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment