"Spartan"

Valitsuse agent (Val Kilmer) ajab USA presidendi röövitud tütre jälgi. Aega on tal kõigest mõni päev, sest kui asi jõuab meediasse, tapetakse tüdruk kindlasti ära. Röövijad nimelt ei tea, kelle nad Lähis-Ida hooraturule värsket liha otsides kinni napsasid.

David Mamet on kirjutanud põnevikele stsenaariumeid ennegi, aga "Spartan" on tema otsustav katse siin märk maha panna. Ebaõnnestunult muidugi: film kogus kodumaa kinodest veidi alla 4,4 miljoni dollari, mis on pagana hädine. Sonatiin toob selle siiski meil laia levisse, maakeelse pealkirjaga "Halastamatu".

See on neist kena, sest "Spartan" väärib kindlasti vaatamist. Mamet toob ju alati ekraanile intrigeerivaid lugusid ja head dialoogi, pealegi on Kilmer rabavalt karismaatiline. Kahju, et meeldejääv töö tema vinduvale karjäärile tõuget ei anna. Rolli jaoks endise sõjaväe eriüksuse käe all treeninud K on isegi machom kui tavaliselt, tema ohtlikkuse aura ei tundu sugugi võlts. Kuigi ta valab missioonil olles kõhklematult verd, ei ole Scott veel ehtsaks tapamasinaks moondunud, mis teeb tegelaskuju kummalisel moel sümpaatseks. Mamet ei anna seda õnneks klišeede kaudu mõista, so viidetega perele, minevikule või muule sarnasele.

Finaal on paraku tüütu, sinna lükitakse terve rida üllatavaid pöördeid. See on thrillerites nii tavaline võte, et ei tekita erilist elevust. Kui kohe peate midagi sellist sisse tooma, olgu siis üks ja korralik üllatus nagu Shyalamanil. Thrillereid nauditakse ju meeleolu (mis on siin 98% paigas ja tõhus), mitte lõpu pärast.

Brutaalsete märulistseenide kõrval särab kohati helikasutus, mis robustset õhustikku veelgi süvendab. Eelkõige tooks esile tulevahetuste kõmakaid, mis ei jää alla "Open Range'ile".

Kahtlustäratav on kultusnäitleja William H Macy vajalikkus kõrvalosas. Mis põhjusel talle nõnda vähe teksti eraldati? Sellise rolli jaoks poleks Macy aega vaja raisata, aga ta ise nagunii soovis. Mamet ju vana semu.

Hinne: 7/10. Lugu muutub viimases veerandis jamaks.