Tõestisündinud lugu 1960-ndate Iirimaalt, kus n-ö eksinud tüdrukuid saadeti Magdaleena varjupaika, et nad pattudest vabaneks. Tegelikult kujutas see piiramatu karistusajaga koonduslaagrit, mida valitsenud pühasid õdesid sobib kirjeldada sõnadega nii "usuhullud" kui "sadistid".
Tänavu viiekümnend eluaasta täitumist pühitsev šotlane Peter Mullan kogus 1990-ndatel filmides tuntust soliidse, vaoshoitud näitlejana, aga ta ambitsioonide hulka kuulub samuti lavastamine. PÖFFil linastunud, nüüd meie kinodesse jõudnud "Magdaleena õed" (2002) on ta teine täispikk töö. Mullan on nii stsenarist, lavastaja kui pisiosas ühe karistusaluse isa.
Et põhjaks päriselu ja sooviks jääda realistlikuks, mõjub oskuslikult seatud atmosfäär ahistavamalt kui paljud vägivallastseenid. Tüdrukute läbielamised on tõesti masendavad, ja näitlejatööd väga ühtlaselt korralikud, aga korduvalt tundub, et Mullan hoiab end tagasi, mitte ei anna "täie rauaga". See ei muuda tulemust mingil juhul halvaks, tegemist on suurepärase draamaga, aga saaks ja peaks veel raevukamalt. Järelvaatajate ebainimlikkuse peaks tooma vaatajale nii lähedale, et mõni katoliiklane selle peale samuti rabandusse sureks, nagu Jeesuse ristilöömist jälgides.
Väikese tähtsusega sündmusi on tegelikult veits palju, võttes kohati matti tegelaskujude arenguruumilt. Seega jäävad peategelased karikatuurseteks, nagu fight the system! draamades ikka, isegi "Lendas üle käopesa" Nicholsoniga. Kokkuvõttes peab siiski ütlema, et see on mõjuvam kui enamik draamasid, mida kohalikus kinolevis näha saab. Seda mitte vaid tänu õhustikule, vaid ka Mulleni leidlikule lavastusele, kes leiab alati huvitava vaatenurga (nii stsenaariumis kui tehniliselt, kaamera paigutuse ja muuga), näitamaks, et julmus oli majas üsna tavaline ja isegi mitte üllatav.
"Magdaleena õed" esilinastus Veneetsia filmifestivalil, võites sealse peaauhinna Kuldlõvi. Kristlikule kirikule ei ole mõistagi kunagi meeldinud meeldetuletused, et nende religiooni ajalugu on verine, silmakirjalik ning ebainimlik. Seega pälvis linalugu Vatikani ametliku halvakspanu ja USA suurim mittevaimulike katoliiklaste organisatsioon Katoliku Liiga nõudis isegi, et "Õdesid" USAs levitav Miramax visataks Disney grupist välja. Põhjus? See on juba viies Miramaxi film 1990-ndate keskpaigast, mis solvab katoliiklasi, aga juutidele või islamlastele ei ütle keegi halvasti. IRW.
Hinne: 8/10. Suurepärane kaaslane romaani "Da Vinci kood" kõrvale.
Sama juhtumit käsitlevad Steve Humphriese dokumentaal "Sex in the Cold Weather" (1988) ja iirlaste tv-draama "Sinners" (2002). Muide, viimane selline karistusasutus suleti Iirimaal alles 1996!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment