"The Passion of the Christ"

Eks näis, kuidas "Kristuse kannatused" meie kandis vastu võetakse. USAs väärib see 30 miljoni dollariga tehtud draama megahiti staatust, olles kinodest toonud umbes viie nädalaga 330 miljonit.
Mel Gibsoni kolmas lavastajatöö põhineb ta enda ja Benedict Fitzgeraldi stsenaariumil, rääkides Kristuse viimasest 12 tunnist (vähemalt inimesest sündinuna ja inimese kujul). Ta plaanis algselt subtiitreid mitte lisada, et näitlejatööd räägiks ise enda eest, aga mõtles lõpuks õnneks ümber. Teksti pole väga palju, aga mittekristlaste huvi hoidmisel on tõlge ikka oluline. Ekraanil kuuleb ainult heebrea, aramea ja ladina keeli, millest kaks viimast ju väljasurnud.
Pildiliselt on kõik pilkupüüdev ja tõsine usupropaganda puudub, mistõttu ka tavainimesed võivad täiesti ise selle peale tulla, et vaataks Gibbo uue lavastuse ära. Paraku võib neid häirida-tüütada stoori aeglane kulg. Umbes 130 minuti sisse mahub vähe tegevust, põhiliselt Kristuse süüdimõistmine, piitsutamine ja ristilöömine. Kui sa pole teemaga tuttav, võib tekkida küsitavusi, aga seansil viibinud Jaan J Leppik ütles, et originaalitruuks on film jäänud küll, kuigi detailides annaks norida. Eelkõige olla see film ameeriklastest katoliiklastele - seda ütles ta ka, aga mis see tähendab, ei oska ma kommenteerida.
Valenina ja kõrgendatud juuksepiiriga Jim Caviezel teeb hingestatud rollisoorituse. Kristuse kannatused elustuvad täiesti usutavalt, vaene mees. See käib nii tegelase kui näitleja kohta, sest Caviezel sai Itaalias toimunud võtetel mitu korda koledasti haiget. Näiteks tabanud teda välgunool, mis on minu arust aga publicity talk. Põhimõtteliselt ongi ruumi ainult ühele näitlejatööle, nii et teistest osatäitjatest ei hakkagi rääkima.
Verd ja julmust on tõesti palju nagu eelreklaamist selgeks saanud. Grimmi-Oscar on 2005. veebruaris soolas. Jim Caviezel võib samas loota näitleja-Oscarile. Võimalikud nominatsioonid mu arust veel: parim film, lavastaja, muusika, stsenaarium.
Hinne: 6/10 (preaching to the converted)