"The School of Rock"

4. juunil jõuab lõpuks meieni komöödia, mis hullutas ameeriklasi eelmisel sügisel ja kogus seal kinodest 80 miljonit dollarit. Eelarve on 20, kahjuks ei tea, palju anti Blackile. Ülemise otsa Hollywoodi staarid küsiks sellise töö eest vabalt 15-35 milli.

"Rokkiv kool" pole lihtsalt Blacki ühemehešõu, vaid spetsiaalselt teda silmas pidades kirjutatud. Selle musta töö tegi ära Mike White, kes teeb ise kaasa tema korteriperemehena ja sõbrana. Idee tekkis, kui W&B elasid kõrvuti korterites ja W talus B-d regulaarselt valju rokkmuusika saatel rokkimas ning koridorides alasti ringi jooksmas.

White ise ei kuula (rasket) rokki, aga see ei takistanud teda koostamast väärt stsenaariumi ja esitamast toredat nohikurolli, ehkki see on samas võtmes nagu tal alati. Black ise on aga filmis niivõrd üle võlli, et ühe-mehe-šõu väljend ei suuda kaugeltki kirjeldada, kui vinge ta siin on. Võtke tema senine parim roll -"High Fidelity" on jutuks muidugi - ja korrutage see kahekümne viiega. See võib olla kõige energilisem ja meeldejäävam komöödiaroll filmis eales! Mees hüppab, kargab ja vuhistab ringi, pannes loodetavasti eriti uimased vaatajad (keda pole eestlaste seas just vähe) loodetavasti oma uimasuse tõttu häbi tundma. See on füüsiline huumor tasemel, millesarnast pole varem nähtud ega nähta võibolla ka kunagi hiljem.

Veel on tore teada, et lapsed mängivad filmis oma instrumente ka tegelikult. Ja et stsenaarium on teatud loogika-aukudest hoolimata uskumatult armas, elava tekstiga ja klišeevaba. Muusika, mida peategelastest moodustunud bänd esitab, on ka väga lahe. Kahju ainult, et enamik taustamuusikat on tulvil teada ning tuntud rokiklassikuid. Juhuks, kui tahaks osta soundtrack-albumi.

"Rokkiv kool" on sündinud klassik. Nii muhe komöödia, et Blacki ei tahaks enam kunagi teisejärgulistes rollides näha. Õnneks on ta juba mitu aastat tõusev filmitäht.

Hinne: 8/10