"Pokker"

Sylvester Stallone'i filmid olid kunagi sündmused, aga nüüd jõuavad tema projektid otse videole, vähemalt Eestis. Pärast "Cop Landi" ("Võmmimaa", 1997) ilmunud on sarnased ka selles, et pole otseselt halvad, ent nii kuradi igavad, et juba poole peal palud, et lõpeks.
Sama kehtib 2002. suvel vändatud "Pokkeri" ("Shade") kohta, mida on näinud vähesed silmad paaril festivalil ja limiteeritud kinoekraanidel USAs ja Tokios. Damien-Niemani debüüt (ta on nii stsenarist kui lavastaja) viib kaardimängu petturite maailma. Nii pilt kui lugu on rõhutatult triki- ja pauguvabad, ei midagi säravat ega originaalset, keskendudes peamiselt näitlejate nägudele, kes räägivad tõsisel häälel tõsistest asjadest. Ajab unele juba pool tundi pärast algust.
Näitlejaseltskond on isegi põnev: Stuart Townsend, Gabriel Byrne, ülemängiv Thandie Newton, Jamie Foxx, Melanie Griffith ja Sylvester Stallone. Paraku pole materjalis midagi, millega meelde jääda. Karbil tuuakse ära 3 nime (Griffith, Sly, Byrne), aga kaks esimest on kõrvalosades, viibides ekraanil väga vähe. Stallone'i soeng püüab tähelepanu: nagu varastas selle mõnelt LEGO-mehikeselt või surid juuksed enne ülejäänud keha.
Garsu Pasaulise kassett hiilgab taaskord valesti märgitud pikkusega. 135 minuti asemel kestab see midagi pooleteise tunni ümber, ja isegi see on paljuvõitu. Kes kurat mõtles, et kogu sisu ja mõlema üllatushetke äratrükkimine tagakaanel on hea idee, väärib surma.
Hinne: 4/10