Tüüpilise tänapäeva inimesena ei loe ma enam kaugeltki nii palju kui näiteks kümne aasta eest. See ei takista mul aeg-ajalt snoobitsemast, virisedes teatraalselt, et mida Eesti noored küll leiavad Kaur Kenderis või Coelhos, selle asemel, et oma kasinad lugemistunnid millelegi väärtuslikule kulutada.
Erinevalt paljudest teistest playa hateritest olen siiski mõlema mitmeid töid lugenud, et hävitavatel sõnadel oleks ka mingi alus peale isikliku vastumeelsuse. Kenderilt olen lugenud koguni kõiki romaane, v.a. "Pangapettust", mis on nii hale kusi, et jätsin selle lihtsalt pooleli.
"Kuidas saada isaks" on KK kaheksas raamat ja kuues romaan. Üllatav, aga see polegi vilets soperdis nagu eelmised. Vastupidi, see on omas klassis koguni päris kobe. Kui ei unusta, et mees teeb kõigepealt kindla elustiiliga haakuvaid kirjanduslikke tooteid ning alles teiseks ilukirjandust.
Sisu sobitub ootuspärase Kenderi mütoloogiaga. Ilusad inimesed ja keskmisest trendikam elu. Elatakse hästi ja tihti kõvasti üle võimaluste, aga see ei too kunagi kaasa põhja sattumist, sest tegelaste südamed on õigetel kohtadel ning nad tegutsevad Õige Asja nimel. Peategelase kõik esitletavad sõbrad on võimukad, kuulsad ja/või rikkad, aidates teda alati, kuigi veidi segaseks jääb, miks nad temasse alati nii hästi suhtuvad ja äpardustest silmagi pilgutamata välja aitavad (ahjaa, tal on ju süda õigel kohal). Paljud väiksemad või suuremad sündmused ning tegelased pärinevad autori elust... Korralik seebiooper, mida on kerge taluda eelkõige pubekail, Kroonika jüngritel või neil, kes pole isiklikult mõne sellise aatemehega tuttavat. Mina pole pubekas, Kroonikat loen harva ja mu vend on mitmes mõttes KK sugune, nii et minu peal selle popkirjaniku lamedavõitu magic ei tööta.
"Kuidas saada isaks" on siiski päris hea nagu mainitud. Kender ei suuda endiselt peategelasi intrigeerivaks kirjutada, a tänu nende kõikevõitvale (vanema-)armastusele, mille ümber lugu keerlebki, on nad vähemalt sümpaatsed. Kirjutis ei meenuta tasemelt (stiil+ülesehitus) enam teismelise soperdist nagu eelmised romaanid, vaid intelligentse inimese kirjatööd. Tundeid ning pinget on piisavalt, ehkki rohkem huumorikust kuluks ära, et jutt paremini libiseks. Kenderi tavapäraste klišeede tõttu, mida eelmises lõigus kirjeldasin, on raamatut küll raske täiesti tõsiselt võtta, aga tänu sügavust lisavale üsna karmile kriitikale Eesti rahvastikupoliitika suhtes jääb vähemalt kordki mulje, et sellel uhkeldaval paksukesel on kirjanduslikke ambitsioone.
Hinne: 7/10
* toimetanud Maarika Mikli. Hilana 2003. 190 lk.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
nende sügav armastus oli nipiga: Katja poeg. Kaaren mainib kuskil, et nad poleks kindlalt kokku jäänud, kui poleks saanud issit-emmet edasi mängida.
Post a Comment