"Jersey Girl" (2004)

Tragikomöödia noorest võluvast edukast pintsaklipslasest (Ben Affleck), kelle sama noor võluv edukas abikaasa (Jennifer Lopez) sureb nende esiklapse sünnitamisel. Murest murtud isahakatis ei oska karjääri ja kodust elu ühendada, teeb tööl suure vea, saab kinga ja kolib maimukesega isa juurde väikelinna... Seitse aastat hiljem on ta ikka seal, ootab järgmist suurt võimalust ja avastab tasapisi, et elul pole väga vigagi.

Kevin Smith on lõpuks suureks kasvanud, või pigem Askewniverse'i jätkamisest tüdinenud, nii et siit tuleb esimene võimalus näha noorema põlve kultusfilmimehe loomingut uues valguses. Uuemas valguses, see tähendab, kuna Smith, millisena teda teatakse-armastatakse, on ikka alles: tugev ja vaimukas dialoog, viited koomiksitele (Ollie on superkangelase Green Arrow eesnimi, näiteks), hoolikalt valitud näitlejaseltskond, tavapärased pisiosad semudelt, kes seekord piruka ligi ei pääsenud (Matt Damon, Jason Lee). Erinevus peitub just loos, mis on mõtlikum, aeglasem, hoolega komponeeritum ja kurvem kui varem tavaks. Stsenaarium põhineb tema enda kogemusel isana, Smithi tütar sai äsja viieseks, meenutades varasematest töödest kõige enam romkommi "Chasing Amy" (1997), mis on Smithi tugevamaid saavutusi siiani.

Roppused pluss nende väsimatud propageerijad Jay ja Vaikne Bob on samuti lõpuks pensionil, või vähemalt puhkusel. Arvestades üldist tooni olekski need ülearused ning J+VB ilmutasid nagunii tugevaid väsimuse tundemärke. Nalja saab siiski regulaarselt, sest huumorimeel on tegijatel paigas, dialoog särab ja Affleck-Tyler pole olnud kunagi paremad kui nüüd. Eriti meeldiv üllatus on Affleck, kellelt nõutavate emotsioonide nimekiri on pikk, aga ta ei jää kunagi hätta, ei huumoris ega draamas. Huvitav, kas selle eest peatselt auhindu ka pudeneb, järgmisel kevadel komöödianäitleja Kuldgloobus vm?

Tegelased kirjutati ja osatäitjad valiti nõnda ühtlase hoolega, et igaüks neist on millegi poolest lahe, lisades asjale midagi juurde. Staažikas lavakoomik George Carlin on mõnusalt südamlik, novembris kümneseks saav Raquel Castro üldse mitte puine nagu "Harry Potteri" kamp või muud lapsnäitlejad, Liv Tyler omal kohmakal moel seksikas ja vastupandamatult armas iga kord, kui suu lahti teeb (Affleckiga eksisteerib neil võimas keemia, mis oleks päästnud vist isegi "Gigli"); J-Lo on ilus ja armas, leidlikult sisse toodud üllatuskülaline Will Smith on naljakas jne. Ainuke nõrk lüli on Jason Biggs, kellele lihtsalt ei jagu Smithi sulest head materjali - sellest hoolimata tahtsid sama rolli Jason Lee ja Jason Mewes.

Üsnagi raske uskuda, et nii hea film on tegelikult kiire vigade paranduse tulemus. "Gigli" läbikukkumise järel lõigati J-Lo ekraaniaega märkimisväärselt vähemaks, eemaldades diiva ka kõikidest reklaamidest. Kahju oli paraku tehtud ja aasta tugevamaid Hollywoodi projekte lõpetas pettumusega. 35 miljonit dollarit maksis, USA kinodest tõi natuke üle 25,2 miljoni. Irooniline, et Smithi kõige nõrgem senine saavutus, "Jay ja Vaikne Bob annavad vastulöögi" oli kassaedukam.

Hinne: 8/10