"Spider-Man 2"

Ämblikpoisi (Tobey Maguire) uus vastane on hullunud teadlane Doc Ock (Alfred Molina). Mary Jane'i (Kirsten Dunst) ning isa surma endiselt põdev Harry (James Franco) tekitavad talle samuti küllaga probleeme.

"Spider-Man" (2002) kogus laias levis 806,7 miljonit dollarit, jõudes läbi aja suurimate kinohittide seas 11. kohale. "Spider-Man 2" tõi kõigest nädalaga 235,1 milli, nii et karmilt hakati kohe panema. Eks hiljem kuule, palju uuel ringil kokku kraabitakse. Selliste filmide puhul on raha A&O, nii et mainin veel paari numbrit. Eelarve tõusis 139 miljonilt dollarilt ehmatava ja ümmarguse 200 peale. Maguire sai eelmine kord 4 miljonit, seekord 17.

Paljud esimest osa nautinud arvavad, et teine on isegi parem. Mina arvan kah, kuigi esimene tundus neetult igav. Ega edasiminek pole tegelikult märkimisväärne, 12-aastased on endiselt kõige tänuväärsem publik. Meeleolu tekib isegi üllatavalt ruttu, aga kogu see vedel pask, mida tegijad nimetavad hellitlevalt loo arenguks, teeb vaatamise juba esimesel tunnil kergelt tüütuks. Väga koomiksilik kindlasti, aga piinlikult lapsik samuti. Karakterite teod pole tihti usutavad, vaid lihtsalt tuulest viidud, nagu Ocki kurjamiks ja tagasi muutumine või Mary Jane'i abiellumise teema (eriline madalpunkt on absoluutselt ebausutav Peteri ja Harry läbisaamine). Maguire ei aita paraku kuidagi kaasa, et draama omandaks mingi intrigeeriva mõõtme või sügavuse, ta töllmokne nutunägu käib lõpuks juba korralikult pinda. Nii hea näitleja ajab läbi ühe ilmega nagu "Harry Potteri" võtteplatsilt põgenenu? Fuck that. Dunst on õnneks seksikas ja Franco samuti kütkestavalt mehistunud, meenutades Heath Ledgerit.

Madin on seevastu efektsem, kohe näha, kuhu raha läks. Ämbliku ning Ocki kaklused on üsnagi brutaalsed. Mitu korda näidatakse Ämblikpoissi suurlinnas Tarzanit mängimas, suurte majade vahel end nööril vibutades, see paneb silmamunad alati mõnust kihelema. Doc Ock ilmub välja põhiliselt kohustuslikes madinastseenides, aga ta näeb oma robotkätega vähemalt igati cool välja. Kaamerat siiski lähemale suumida ei maksaks, Molina meenutab vanunud rasvunud Matt LeBlanci ("Sõbrad"). Samasse rolli kaaluti härrasmehi nagu Robert De Niro, Ed Harris, Sam Neill ja Chris Cooper.

Ahjaa, peaaegu unustasin. JK Simmons varastab Peteri ülemusena ajalehes terve filmi pika edumaaga. Mees on NALJAKAS, võttes lühidalt kokku kõik, mis on tänapäevases ühiskonnas valesti (ahnus ja pealiskaudsus ruulivad). Ning esimese osa sündmusi meenutavad koomiksi moodi algustiitrid on väga lahedad, kui läks juba musitamiseks ja õlale patsutamiseks. Alex Ross joonistas.

Loodan, et Sam Raimi on nüüd stuudiomängust tüdinenud, lavastades järgmiseks midagi, mida tahaks kerimata teistki korda vaadata. Aga mida sa ikka tahad linaloost, mida alustatakse enne ametliku stsenaariumi valmimist?

Hinne: 6/10