King pole tuntud järjelembuse poolest, eelistades ka "Dark Towerit" nimetada romaaniks, mis koosneb seitsmest väljalaskest. Pealkirjas mainitud asutus on kõikide reaalsuste keskne punkt, mille poole püüdleb vesternimaailma viimane püstolikangelane Roland. Et see on viimane jagu, jõutakse lõpuks kohale.
Iga mahuka seeria taset määrab muuhulgas see, kuidas ja millisel määral lahtised otsad lõpuks kokku seotakse. Kohmaka pealkirjaga luigelaul lisab põnevaid uusi sündmusi ja tegelasi, kuid ei unusta õnneks vastata ammu põletanud küsimusele nagu mida Roland täpselt sajandite kaupa ikkagi tegi, kui veel üksi Tumedat Torni otsis. Samas jääb ikka saladuseks, kuidas neil kunagi laskemoon otsa ei lõpe, viimati hangiti seda juurde teises osas, kui mälu ei peta. Või siis mis on täpselt Flaggi eesmärk ja roll kogu saagas.
Finaal on üllatav ja intrigeeriv, kuigi ausalt öeldes meeldisid mulle enam mõned fännide ideed netis, mis seal võiks juhtuda. Näiteks see, et eepos toimub tegelikult autori peas, kelle loomulik vananemine ongi kaasa toonud maailma lagunemise.
Viimased neli raamatut on oskuslikumalt kirjutatud kui esimesed kolm, aga kuues-seitsmes ei küüni paraku neljandale-viiendale lähedale, mis jäävad kõrgpunktiks. Asi selles, et King on nii pikale veninud ning mahukast sarjast nähtavalt väsinud, ent peab ikka miskipärast vajalikuks lõpuga venitada. "DT6" on muidugi mõistlik tükk, aga "7" võiks olla vabalt kakssada lehekülge lühem ja ükski koer ei hauguks.
Eriti on hakanud tüütama Susannah' raseduse teema, millele pühendati juba eelmisel ringil liig palju ruumi. Siin jätkub see kammaijaa veel mõnda aega, enne kui Mordred ilmale tuleb. Veel kisub viimane rännak nürivõitu rühkimiseks nagu teises osas retk rannal, mis ei aita just pinget kruvida.
Lisanduvad tegelased on üllatuslikult "DT7" suurim trump. Mõni on tegelikult juba tuttav ning Brautigani tunneme väga heast jutusarjast "Hearts in Atlantis", aga nende naasmine lisab siiski värsket verd. Lahe on õppida tundma Brautigani minevikku, aga seda võiks Callahani eeskujul pikemalt tutvustada, kui raamat niigi pikk. Dandelo on äärmiselt lahe kõrvaltegelane, väärides suuremat rolli mõnes tulevases kirjatöös. Mordred on "paha poisi" kohta ebakingilikult sügav karakter... aga miks Veripunane Kuningas ei vääri samasugust kohtlemist?
Siin peitub ka suurim nõrkus, mis tõmbab olulisi punkte maha muidu paljulubavalt raamatult. King ajab "7" väsimusest hoolimata pikaks (venitamist on tunda ikka siin-seal, eriti viimases kolmandikus), aga lahendab mitmed võtmesündmused pealiskaudselt, isegi algajalikult. Hea näide pärineb Rajametsalt, et "The Standis" ka tuumapommi plahvatuse üle elanud Flagg ei suuda end korraga vajadusel tõhusalt kaitsta. Kord jutujärg lohiseb, siis hüpatakse olulistest punktidest banaalseid lahendusi appi võttes rabinaga üle – nii tõesti ei lähe.
Lõppu lisati ka Robert Browningi poeem "Childe Roland...", mis on olnud sarja suurim sisuline inspiratsioon. Illustratsioonid on kõvakaanelise vahel vinged, isegi paremad kui "Calla's".
Hinne: 6/10
Tahad lugeda eelmiste arvustusi? Leia need kuupäevade 20.11, 5.11, 6.10, 1.2, 15.3 ja 29.3 alt.
* Esmatrükk 2004. 845 lk.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
No nii, Lauri, võtsin end kokku.
Mõnes mõttes on mul hea meel, et keegi peale minu on viitsinud ka kõik 7 osa läbi lugeda, aga ma ei saa lahti tundest, et Kingil ei ole ikka üldse pauerit enam järel. See seitsmes osa oli mu meelest suures osas ikka hingeldamine. Hea, et lõpp juba aastaid tagasi valmis oli mõeldud, muidu oleks päris magedaks läinud. Tegelaskujusid ja meeleolu ta luua oskab, aga lahendustega ja paljastatud saladustega jääb hätta. Võibolla sellepärast ongi tema teostes nii palju lahtiseletamata asju – ehkki kõike ei pea muidugi seletama.
Hearts in Atlantis, mis mind Toweri sarja lugema tõukas, jättis igatahes tema ambitsioonidest palju põnevama mulje. Ütleme ausalt – tegu oli täiesti tõsiseltvõetava kirjandusega. Mitte et nüüd kõik meelelahutusjutud peaksid tõsiseltvõetavad olema, aga seal oli see tera, mis paneb ka hiljem asja üle mõtlema ja võibolla uuestigi lugema. Siin, DT7s, labastatakse hulk häid ideid lihtsalt ära, sest autoril pole jaksu midagi paremat välja mõelda. Või võetakse appi mõni uus müstiline dimensioon (todash tuli küll juba 5. osas), mis on ka omamoodi lati alt läbi jooksmine.
Oeh. Lugege parem Akuninit.
Post a Comment