"Corpse Bride"

Seda lugu tead? Muidugi tead. Mees harjutab metsas abieluvannet ja torkab treeningu mõttes pruudile mõeldud sõrmuse puujuurika otsa. Mis pole tegelikult juurikas, vaid hoopis surnu käsi. Kes ärkab hopsti ellu ja teatab rõõmsalt, et nüüd ollakse abielus. Seekord stop-motion tehnikas animatsioonina. Meest loeb Johnny Depp, kõdunevat mõrsjat häälestas Helena Bonham Carter.

Kui pilgud tapaks, oleks ma juba teises ilmas. Sa vaatasid ilmselt kõigepealt hinnet ja otsustasid, et Jürisoo väärib kõige aeglasemat piinarikkamat surma, mida "Futurama" enesetapukioskites osta saab.

"Corpse Bride" kord juba on selline. Sa armastad või põlgad seda.

Pole parata. Tim Burton ja Johnny Depp on olnud mullegi äärmiselt olulised nimed, aga ma ei saa kuidagi heaks kiita härrade viiendat koostööd. Tänavu ilmus neilt miskipärast kaks järjest (suvel "Charlie and the Chocolate Factory") ja mis salata, pettumuse valmistasid mõlemad.

Kusjuures lavastus on endiselt tipp ja topp. Minupoolest kasvõi tipp ja täpp. Burton teab, mida tahab, ja pigistab oma tiimist (operaator, kostüümimeistrid, kunstnikud, kes iganes) kolm tilka verd välja, et see kätte saada. "Corpse Bride'i" kujundust, liikumist, värvivalikut iseloomustab vääriliselt ainult üks sõna: imetore.

Hea film sünnib paraku ainult kobedast stsenaariumist. Burton eiraku seda tõsiasja terviseks, aga sellest ei muutu midagi. "Corpse Bride" on nii sisutühi, et mõjub veidi tüütavalt juba enne teema arenduseni jõudmist, kus pruut tutvustab Victorile surnute riiki. Kuna ma olen eriliselt andekas tüüp, tulevad siinkohal pähe algelised ingliskeelsed sõnamängud, millega sama mõtet edastada. "Corpse Bride" doesn't have a heart or soul. It left me cold. Jne.

Tegelased ja stoori on nii isikupäratud, lahti kirjutamata ja särtsaka dialoogi vabad, et lihtsalt puudub võimalus hakata neile kaasa elama. Tõsiselt. Neis pole midagi. Null. Mis veel hullem – puuduvad ka meeldejäävad vahepalad, mida kaasa ümiseda ja hiljem avastada, et need ei taha peast lahkuda. Noh, laulu- ja tantsunumbrid tõesti eksisteerivad, aga taas nii isikupäratult, et meelde ei jää midagi. Välja arvatud skelettide etteaste baaris, mis näeb lahe välja ja ajab Grim Fandango austajad ilmselt kuumaks.

Kuulamist väärivad laulud puuduvad ikka. "The Nightmare Before Christmas" omab "Corpse Bride'i" tagumikku selles võrdluses vaevata, olles ka visuaalselt meeldejäävam.

Nii et tüüpiline viimase aja Depp ja/või Burton: tore välimus, vähe sisu või huumorit. Õnneks suudeti siia-sinna puistata pisikesi vaimukusi, mis ei aja laginal naerma, aga hoiavad asja päris trööstituks muutumast. Mõni tore ingliskeelne sõnamäng (secondhand poes müügil käsivarred, "Why go up there when people are dying to get down here?"), mõni andekas filmitsitaat ("The dead walk the earth", "Frankly, my dear, I don't give a damn!")... Visuaalne huumor puudutab loomulikult kõndivaid skelette. Nagu see, kus saksofon ja mängija ülakeha torgatakse pillikasti, alakeha tatsab omal jalal järele. Aga see rääkiv joodikunäoline tõuk, vaese mehe "koomiline kergendus"... kas tõesti midagi paremat ei suutnud välja mõelda?

Aga kardan, et need tähelepanekud ei suuda Burtoni-Deppi üha kahanevat geniaalsust päästa. Meeste parim-enne jääb eelmisse kümnendisse. Burtonil on vast isegi enam lootust võimsaks tagasitulekuks, tema viimane tõesti oluline töö sündis veel päris hiljuti ("Big Fish", 2003). Ent vaene Depp on juba liiga sügavale keskpärasuse sohu vajunud. Tema valikud viimase seitsme aasta jooksul panevad küsima ainult "miks see?" või paremal juhul "kas see on kõik?". No tore vähemalt, et ta teenib nüüd rahasid, mida keskealiselt ja pärast geniaalsust noorust on soliidne teenida.

Meeldivalt lühike siiski. Kokku tund ja veerand. Lõpes just siis, kui mul polnud mobiiltelefonis enam uutele märkmetele ruumi.

Aiman juhtumisi täitsa okeilt, kui ropp töö on täispikk stop-motion animatsioon kokku panna. Respekt tegijaile. Aga see ei kingi teosele hinge või midagi, mis meenutab põhjust eksisteerida. Või kingib?

Hinne: 4/10