"A History of Violence"

Vahel kuuleme kriitikuid rääkimas või näeme kirjutamas, et mingi koomiksifilm on jube hea. Mulle jääb küll enamasti segaseks, mida silmas peetakse. Enamik näiteid jäävad sisuliselt nii piiratud ja jäikadesse raamidesse, et neil lihtlabaselt napib tõeliselt haarava linateose eeldusi
(mõttega ning kuhugi liikuv lugu, tõsiseltvõetava sügavuse omandavad tegelaskujud), millest tõelistesse kõrgustesse pürgida.

Õnneks juhtub vähemalt kord aastas, et koomiksit töödeldakse nõnda, et see ei jää nõudliku vaataja ees häbisse. Kanada teeneka lavastaja David Cronenbergi uusim kuulub nende hulka. See on üldse tänavuse kinomenüü mõjuvamate palade seas: igas mõttes märki tabav draama teemal, mis jääb alati kõhedaks ja tähtsaks. Nimelt, mis juhtub, kui tappa inimene. Pole vast raske kujutleda, et pärast seda pole sinu jaoks enam miski endine. Jääb ainult küsimus, kuis edasi elada.

"A History of Violence" ei arutle selle kõige üle pikalt, vaid jutustab lihtsalt ühe loo, mis algab ootamatu mõrvaga. Igati eeskujulik pereisa (Viggo Mortensen) kõmmutab surnuks kaks tema elu, vara ja lähedasi rünnanud kõrilõikajat. Mulle meeldiks, kui sa läheks vaatama täpselt selle teadmisega ega uuriks, mis edasi saab. Oleks intrigeerivam. Veel parem, ära praegu edasi loe, mine vaata film vahepeal ära. Sest korralikuks kiidulauluks käsitlen paari aspekti, mida oleks toredam ehk ise avastada.

Tagasi? Väga hea.

"A History of Violence" mõjub kohati letargiliselt ja masendav toon teeb selle natuke raskeks vaadata. Aga kindlasti on seda kerge armastada, sest teos särab kõiges olulises – näitlejatööd, lavastus, lakooniline lugu. Harv juhus, kus isegi muusikataust on täiesti omal kohal ega tekita tunnet, et meile üritatakse ette öelda, mida millal tunda.

Kõige tähtsam on meeleolu, mille süngus sobitub väga loomulikult sündmustiku, tegelaste ja dialoogi napi väljendusviisiga. Juba esimesest kaadrist tekib kergelt rõhutud tunne, sest kohe aru saada, et hakkab juhtuma koledaid asju, mis puudutavad kõiki osalejaid sügavalt. Kui siis läheb vägivallaks, on see nii inetu ja glorifitseerimata kui päriselus... no selle vahega, et keegi ikka tegelikult valib kaameranurki ja värke. Asi on karm. Kui inimest tulistada, tuleb temasse auk ja tulemus ei jää kuigi esteetiline. Ja see, mis toimub tegelaste peas, on vahest õudsemgi. Mitmed rollisooritused on nii ähvardavad (Ed Harris, William Hurt, ka Viggo Mortenseni sile beebinägu peidab midagi tumedat), et sellest jätkuks tummisuselt kümenele tavapõnevikule.

Eraldi lõigus mainimist väärivad need kaks kiiret, kuidagi räpakat, higist ja oma asetuses nii loomulikku seksistseeni. Nii häid ei näe ka enamikes pornokates, rääkimata "9 Songsi" tüüpi eurorämpsust või tavalistest mängufilmidest. Ja see Bello-tädi on ikka julge keha näidates!

Cronenberg leiab huvitaval kombel ruumi ka ilule (näiteks Tom sügisvärvides vahtrate keskel koju jooksmas on hindamatu!), huumorile (Carlis ja Richies on megaõelusele vaatamata midagi isuäratavalt, elegantselt vaimukat, nagu Pacinos "Kurjuse kaitsjas"), ilule (lõpustseen lihtsalt murrab südame!) ning koomiksitunnetusele (materjali päritolu just ei rõhutata, aga tihti oleks kerge kujutleda, kuidas tegelastele tekivad peade kõrvale näiteks jutumulid)... Vot täpselt nii meisterlik värk. Osatäitjate kohta sõnaks, et need on ilusad samuti just oma lihtsuses, mis teeb vähemalt Stallid äärmiselt südamlikuks-sümpaatseks.

"A History of Violence" poeb hinge. Ma ei tea, miks kodumaal seda ei vaadatud, aga vahet pole ka. Teeme, et see on minu ja sinu kultusfilm, kinosõprade hästi hoitud saladus.

Hinne: 8/10