"In Her Shoes"

Susannah Granti romaanil tragikomöödia kolmkümmend-midagi õdedest, kes aina kaklevad. Rose (Toni Collette) on ilmetuma välimusega, korralik tüdruk, kes teeb pikki päevi kontoris ja ootab lootusetult printsi valgel hobusel. Maggie (Cameron Diaz) on rabavalt nägus peotibi, kes pole midagi korda saatnud, aga on kõvasti tasuta jooke ja keppi saanud.

Teemadeks on armastus, petmine, valusad saladused, leppimine, uus algus jne. Täitsa õigesti arvasid: tegu on naistekaga.

Curtis Hanson on lavastajaks muidugi sobiv. Ta viimased kinotööd ("Wonder Boys", "8 Mile") tõestavad, et mees on draamas kodus kui kala vees. Ta aitab hingestatult esineda neil, kellelt seda ei ootaks, aimab edukalt tundelise ja võltsi piiri, oskab luua romantilist meeleolu. Sellest lähtuvalt tundubki ootuspärane, et naeratava nukuna karjääri teinud Diaz sooritab just tema oskusliku käe all esimese korraliku näitlejatöö. Ka ülejäänud linalugu osutub täitsa kobedaks.

Maggie on selline julge äärmus, millega Meg Ryan soovinuks ilmselt hiilata draamas "When a Man Loves a Woman", kui temal või tema agendil jätkunuks mune. Et preili Päikesekiir saab suureks ja näitab oma inetut külge. Valelik, varas, hoolimatu, lapsik, pidevalt napsune: selline vilava pilguga kõndiv õnnetus kahel väriseval jalal. Diaz mängib tegelanna julgelt, naudinguga vastikuks. Meenutab üldiselt Angelina Jolie't "Girl, Interrupted'is", ent karikatuurile lisatakse ajapikku sügavust, mis võimaldab temast hoolida või vähemalt teda huviga jälgida kaks tundi hiljemgi. Paha tüdruku visand ärkab ellu ja isegi areneb! Diaz kardetavasti Oscarit ei saa, kuigi kindlasti loodab, tehes tõesti märkimisväärse soorituse. Tegelikult ei väärinud kujukest pigem Jolie, aga tema kasuks rääkis õnnelikult ajastatud jõuline esilekerkimine. Pealekauba sai tema väikese bravuuritamise lugeda kõrvalosaks, mida Akadeemia pärgab vahel üsna kerge käega.

Collette on muidugi end tõestanud näitlejanna, kandes teose nõudlikuimat osa ausalt, nähtava pingutuseta. Rose teeb läbi räsiva hingelise teekonna, mida ilmestavad täielik masendus, õnn kui kõike nende vahele sobiv. Collette pälvib alati vaataja jäägitu tähelepanu, rääkimata kaasa elamisest. Vot nüüd võib rääkida pingutusest, mis väärib ilmtingimata Oscarile kandideerimist ("Kuuenda meele" eest jäi see veel tulemata). Ta sobib Maggie varjujäänud õeks nii välimuselt (üldiselt atraktiivne naine, aga mingi nurga alt üllatavalt ilmetu, isegi hobuse näoga) kui sellega, et klapp kõigi kolleegidega on absoluutselt veatu. Mis on oluline, sest "In Her Shoes" on mõnes mõttes rohkem Rose'i kui õdede lugu, eriti viimases kolmandikus.

Aga piisavalt ruumi jätkub teistelegi, kes teevad kaasa. Kunagi kuus korda Oscarit püüdnud ja selle 1980-ndate ühe kuulsama naistekaga "Terms of Endearment" lõpuks koju viinud Shirley MacLaine kõige ees. Võiks arvestada seitsmenda nominatsiooniga. Ta lisab neiude vanaemana kõike, mis muudab sellise magusa lookese veel suupärasemaks: tema tegelannal on selgroogu, omapära, rauget elegantsi ning mida kõike veel. Ei kujuta hetkel ette, kes suudaks MacLaine'i siin asendada. Väga vinge.

Ainuke häda, et 130 minutit on kogu selle toreduse jaoks paljuvõitu. Midagi venima või üle ei jää, aga lugu muudkui jätkub ega mõtle lõppeda. "Terms of Endearment" on samasugune, kui hakata meenutama.

Kokkuvõttes äkki nii: sisult ei raba, aga tegelased ja osatäitjad rokivad ära.

Hinne: 7/10