"Elizabethtown"

Cameron Crowe toob lauale parima mõlemast teda ümbritsevast maailmast. USA indie koorekihi ehk tema juurtega seovad meest värske dialoog, lugude jutustamise oskus, põnev kaameratöö ja muusikavalik (jah, ta kuulub nende režissööride hulka, keda tuntakse ka soundtrackide poolest). Hollywoodile sobib aga ta nõrkus melodraama vastu.

Jääb ainult probleem, kuidas anne panna raha teenima. Tom Cruise'iga peaosas vändatud "Jerry Maguire" ning "Vanilla Sky" kujunesid hittideks, kuid üldiselt kipub Crowe'i palkamine jääma alla kasumlikkuse piiri. Kui ta just ei tööta ultraodavalt. Mida ta enam ei tee. Mis olekski raiskamine, sest melodraama on tal tõesti käpas. Liites suurtele tunnetele suured staarid tekib kombinatsioon, mis ei liiguta ainult kivisüdameid.

"Elizabethtown" on järjekordne maius Crowe'i austajatele. See on aus, naljakas, kurb ja liigutav segu romantilisest komöödiast, draamast ning road-moviest, kus kakskümmend-midagi-mees (Orlando Bloom) sõidab üheaegselt isa matustele ja ennast leidma. Antakse vihje, et Drew pole olnud elu vaimse poole avastamisel kuigi usin ja jõudis nüüd ummikusse. Ja nagu sellises seisus nii tavaline, kohtab ta ootamatult tüdrukut (Kirsten Dunst), kes näib pakkuvat kõike seda, mille järele ta vaevatud hing januneb.

Romantilisse komöödiasse puutuv ongi ilmekas näide, kuidas Crowe ühendab parimat kahest maailmast. Ühelt poolt on see täis ilusaid hetki ja ilusaid inimesi (Bloom ja Dunst on koos väga musid), aga samas loobutakse igavast tavapärasest ülesehitusest stiilis "kohtuvad, tutvuvad, armuvad, tülitsevad, lepivad". Pigem tundub kujunev kiindumus väga eluline, kõigi pingete ja kõhklustega, mida see kipub kaasa tooma. Siiski ei kasutata realistliku lähenemise puhul tihti ähvardavat virisevat toonit. Leitakse ilus kesktee probleemide sügavuse tõetruul kujutamisel ning suletud ringis tammuvate tegelaste vahel.

"Sõrmuste isanda", "Kariibi mere piraatide" ja "Taevase kuningriigi" iluspoiss Orlando Bloom teeb tavapärasest sisukama rolli noore mehena, kes tahab õppida tõelist elu tundma. Tegijad võiks tegelikult veidi kokku hoida kaamerapilke tema mõtlikule ilusale näole, a vähemalt kutt töötab hoolega ega ilutse niisama. See pole iseenesest kuigi nõudlik roll, vaid selline, mis jätab pigem soodsa mulje. Aga kõik peavad kuskilt alustama.

Kirsten Dunst mõjub seevastu ehtsa tulesädemena – mida rohkem teda vaatan, seda ilusam ning seksikam ta tundub. Raske uskuda, et tüdruk mõnega ekraanil ei sobiks, ja hea kontakt Bloomiga on samuti selgelt tuntav. Claire on tüüpiline Dunsti materjal (kergelt paheline, veidi vaevatud, samas energiline ja nooruslik nagu sälg) ning ta oligi Crowe'ile esimene valik. Neiu loobus Shyamalani "Külast", et ikka selle osa saaks. Ja hästi tegi, sest ta pole vist iialgi olnud ihaldusväärsem.

Ameeriklased on teinud viimastel aastatel mitmeid tragikomöödiaid, kus perepea surm toob jälle pere kokku ("Garden State", "Eulogy"). Crowe'i film on neist vaimukaim, kuigi Drewle ja Claire'ile kaasaelamise kõrvalt jääb tavapärasest vähem ruumi värvikatele kõrvaltegelastele, kelle arvel on alati hea kildu rebida. Aga olemasolevad täidavad ülesande auga. Alec Baldwini etteaste Drew bossina pakub alguses kohe tipphetke, ta on selliste mõne-minuti-kõrvalosade peal ikka mihkel (võrdluseks "Along Came Polly"). Jed Rees esitab hotellis kohatud tundelise peiuna "metsikute ülikooliaastate" huumorit selle soliidseimal kujul. Susan Sarandoni kaosega lõpev lavanumber lõpuosas on üsna imetlusväärne ning paneb austama Crowe'i julgust lisada midagi sellist, mis on teoorias liiga pikk, kasutu ja looga mittehaakuv.

Eelnevat arvestades nõks veniv, eriti viimases kolmandikus. Crowe olla pärast esikat Toronto festivalil niigi kümme minutit välja lõiganud, aga paraku ei tea, kust.

Mina lõpetanuks sellega, kuidas Claire hakkab tagasi koju sõitma.

Hinne: 7/10

***

45 miljonit dollarit maksis, 25 reklaamile, 18,8 tõi kinodest.

Bloom oli muide samuti esimene valik Drew ossa, aga "Taevase kuningriigi" tegemine segas kohe paati hüppamast. Vahepeal palgati Ashton Kutcher, aga väheüllatuslikult jäi tal Dunstiga side nõrgaks. Pärast seda ootas Crowe lihtsalt nii kaua, kuni Bloom vabanes, kuigi terve gäng noori tuntud nimesid oli valmis kohe teda asendama. Kõige lähemale jõudnud Seann William Scott, mis kõlab vähemalt mulle pagana intrigeerivalt.

Mingil hetkel Claire'iks kandideerinud Jessica Bielile jäi kokkuvõttes pisiosa alguses, mis on ajanappusele vaatamata väga seksikas.