"Doom"

Marsil asuvas teadusjaamas on jama. Kohale saadetakse erirühm. Edasi pole raske arvata – hunnik pimedaid koridore, kus luusivad elavad surnud ja muud veidrikud.

Juba kopp ees linalugudest, mis põhinevad videomängudel? Sa pole veel midagi näinud. Edasi ootaks neid pigem tihenevas tempos. Projekte higistab planeerimispõrgus igal valitud hetkel oma paarkümmend.

Senised osutusid hirmsaks rämpsuks või vähemalt masendavalt keskpäraseks, kui "Mortal Kombat" välja arvata. Moodsad koomiksifilmid on nendega võrdluses lausa kõrge kunst. Ka "Doom" sai arvustajatelt samuti usinalt nuia ja publiku huvi lahtus üllatavalt kiiresti, kui vaadelda edetabeleid.

Aga asi pole nii hull. See on omas lahtris isegi soliidne saavutus. Lihtsalt märuli arvestuses ei tahaks "Doomi" just soovitada (isikupäratu ja üksluine), aga kui sa kohe pead mängust tehtud filmi vaatama, on tegu täitsa okei valikuga.

Põhihäda peitub selles, et zombisid on mängutöötlustes viimasel kolmel aastal juba korduvalt eksponeeritud ("Resident Evil" järjega, "House of the Dead", isegi "Alone in the Dark"). Kohe kuidagi ei leia südamest enam elevust. "Doomil" on selleks kahtlemata sama palju õigust kui teistel, seda inspireerinud Doom 3 praeguse zombivaimustuse elustas, aga tegijad ei arvesta küllastustundega publikus. Eri andmetel 60-80 miljoni dollarilisse eelarvesse ei mahtunud paraku kuigi palju muid elukaid. Kokkupuude nendega jääb napiks.

Kes lähevad kinno The Rocki vaatama, lahkuvad kardetavasti pettunult. Tema asi on lihtsalt suur välja näha ja kurjalt möriseda, pole tal põnevat teksti ega tegelaskuju. "The Rundown" ja "Be Cool" on endiselt ainsad filmid, kus osati selle toreda härrasmehega midagi asjalikku peale hakata. Õige peategelane on pigem erirühma kuuluv John, keda kehastab "Sõrmuste isandas" Eomerina kuulsaks saanud Karl Urban. Johni ootab teadusjaamas ta kaksikõde ("Die Another Day" Miranda Frost ehk Rosamund Pike), kellega mitmeid valusaid mälestusi läbi närida. See moodustabki stooris põhiliini.

John on samuti see, kes viib läbi "Doomi" kuulsaima mölluhetke: mängude eeskujul esimeses isikus ringijooksmine-tulistamine. Mitte pikalt, paar minutit vast. Ehk kaameranurk imiteerib tegelase silmavaadet ning temast endast näeme samal ajal ekraanil ainult relva otsa. Oi kuidas seda mõnitati juba treileri järel. Üllataval kombel osutub see tipphetkeks, kuhu pakiti rohkem nalja ja adrenaliini kui ülejäänud filmi kokku! Ei tahaks first person shooteri trikist mingit uut trendi näha sündimas, aga vähemalt sellel korral oli lahe.

Lõpuheitlus on samuti pädevalt kokku pandud, aga Bartkowiaki esiklavastuse "Romeo Must Die" tasemel ajaviidet ei paku.

Selline värk siis. Keskpärane märulina, hea töötlusena.

Hinne: 5/10