Vahel kuuleme kriitikuid rääkimas või näeme kirjutamas, et mingi koomiksifilm on jube hea. Mulle jääb küll enamasti segaseks, mida silmas peetakse. Enamik näiteid jäävad sisuliselt nii piiratud ja jäikadesse raamidesse, et neil lihtlabaselt napib tõeliselt haarava linateose eeldusi
(mõttega ning kuhugi liikuv lugu, tõsiseltvõetava sügavuse omandavad tegelaskujud), millest tõelistesse kõrgustesse pürgida.
Õnneks juhtub vähemalt kord aastas, et koomiksit töödeldakse nõnda, et see ei jää nõudliku vaataja ees häbisse. Kanada teeneka lavastaja David Cronenbergi uusim kuulub nende hulka. See on üldse tänavuse kinomenüü mõjuvamate palade seas: igas mõttes märki tabav draama teemal, mis jääb alati kõhedaks ja tähtsaks. Nimelt, mis juhtub, kui tappa inimene. Pole vast raske kujutleda, et pärast seda pole sinu jaoks enam miski endine. Jääb ainult küsimus, kuis edasi elada.
"A History of Violence" ei arutle selle kõige üle pikalt, vaid jutustab lihtsalt ühe loo, mis algab ootamatu mõrvaga. Igati eeskujulik pereisa (Viggo Mortensen) kõmmutab surnuks kaks tema elu, vara ja lähedasi rünnanud kõrilõikajat. Mulle meeldiks, kui sa läheks vaatama täpselt selle teadmisega ega uuriks, mis edasi saab. Oleks intrigeerivam. Veel parem, ära praegu edasi loe, mine vaata film vahepeal ära. Sest korralikuks kiidulauluks käsitlen paari aspekti, mida oleks toredam ehk ise avastada.
Tagasi? Väga hea.
"A History of Violence" mõjub kohati letargiliselt ja masendav toon teeb selle natuke raskeks vaadata. Aga kindlasti on seda kerge armastada, sest teos särab kõiges olulises – näitlejatööd, lavastus, lakooniline lugu. Harv juhus, kus isegi muusikataust on täiesti omal kohal ega tekita tunnet, et meile üritatakse ette öelda, mida millal tunda.
Kõige tähtsam on meeleolu, mille süngus sobitub väga loomulikult sündmustiku, tegelaste ja dialoogi napi väljendusviisiga. Juba esimesest kaadrist tekib kergelt rõhutud tunne, sest kohe aru saada, et hakkab juhtuma koledaid asju, mis puudutavad kõiki osalejaid sügavalt. Kui siis läheb vägivallaks, on see nii inetu ja glorifitseerimata kui päriselus... no selle vahega, et keegi ikka tegelikult valib kaameranurki ja värke. Asi on karm. Kui inimest tulistada, tuleb temasse auk ja tulemus ei jää kuigi esteetiline. Ja see, mis toimub tegelaste peas, on vahest õudsemgi. Mitmed rollisooritused on nii ähvardavad (Ed Harris, William Hurt, ka Viggo Mortenseni sile beebinägu peidab midagi tumedat), et sellest jätkuks tummisuselt kümenele tavapõnevikule.
Eraldi lõigus mainimist väärivad need kaks kiiret, kuidagi räpakat, higist ja oma asetuses nii loomulikku seksistseeni. Nii häid ei näe ka enamikes pornokates, rääkimata "9 Songsi" tüüpi eurorämpsust või tavalistest mängufilmidest. Ja see Bello-tädi on ikka julge keha näidates!
Cronenberg leiab huvitaval kombel ruumi ka ilule (näiteks Tom sügisvärvides vahtrate keskel koju jooksmas on hindamatu!), huumorile (Carlis ja Richies on megaõelusele vaatamata midagi isuäratavalt, elegantselt vaimukat, nagu Pacinos "Kurjuse kaitsjas"), ilule (lõpustseen lihtsalt murrab südame!) ning koomiksitunnetusele (materjali päritolu just ei rõhutata, aga tihti oleks kerge kujutleda, kuidas tegelastele tekivad peade kõrvale näiteks jutumulid)... Vot täpselt nii meisterlik värk. Osatäitjate kohta sõnaks, et need on ilusad samuti just oma lihtsuses, mis teeb vähemalt Stallid äärmiselt südamlikuks-sümpaatseks.
"A History of Violence" poeb hinge. Ma ei tea, miks kodumaal seda ei vaadatud, aga vahet pole ka. Teeme, et see on minu ja sinu kultusfilm, kinosõprade hästi hoitud saladus.
Hinne: 8/10
November 10, 2005
"Elizabethtown"
Cameron Crowe toob lauale parima mõlemast teda ümbritsevast maailmast. USA indie koorekihi ehk tema juurtega seovad meest värske dialoog, lugude jutustamise oskus, põnev kaameratöö ja muusikavalik (jah, ta kuulub nende režissööride hulka, keda tuntakse ka soundtrackide poolest). Hollywoodile sobib aga ta nõrkus melodraama vastu.
Jääb ainult probleem, kuidas anne panna raha teenima. Tom Cruise'iga peaosas vändatud "Jerry Maguire" ning "Vanilla Sky" kujunesid hittideks, kuid üldiselt kipub Crowe'i palkamine jääma alla kasumlikkuse piiri. Kui ta just ei tööta ultraodavalt. Mida ta enam ei tee. Mis olekski raiskamine, sest melodraama on tal tõesti käpas. Liites suurtele tunnetele suured staarid tekib kombinatsioon, mis ei liiguta ainult kivisüdameid.
"Elizabethtown" on järjekordne maius Crowe'i austajatele. See on aus, naljakas, kurb ja liigutav segu romantilisest komöödiast, draamast ning road-moviest, kus kakskümmend-midagi-mees (Orlando Bloom) sõidab üheaegselt isa matustele ja ennast leidma. Antakse vihje, et Drew pole olnud elu vaimse poole avastamisel kuigi usin ja jõudis nüüd ummikusse. Ja nagu sellises seisus nii tavaline, kohtab ta ootamatult tüdrukut (Kirsten Dunst), kes näib pakkuvat kõike seda, mille järele ta vaevatud hing januneb.
Romantilisse komöödiasse puutuv ongi ilmekas näide, kuidas Crowe ühendab parimat kahest maailmast. Ühelt poolt on see täis ilusaid hetki ja ilusaid inimesi (Bloom ja Dunst on koos väga musid), aga samas loobutakse igavast tavapärasest ülesehitusest stiilis "kohtuvad, tutvuvad, armuvad, tülitsevad, lepivad". Pigem tundub kujunev kiindumus väga eluline, kõigi pingete ja kõhklustega, mida see kipub kaasa tooma. Siiski ei kasutata realistliku lähenemise puhul tihti ähvardavat virisevat toonit. Leitakse ilus kesktee probleemide sügavuse tõetruul kujutamisel ning suletud ringis tammuvate tegelaste vahel.
"Sõrmuste isanda", "Kariibi mere piraatide" ja "Taevase kuningriigi" iluspoiss Orlando Bloom teeb tavapärasest sisukama rolli noore mehena, kes tahab õppida tõelist elu tundma. Tegijad võiks tegelikult veidi kokku hoida kaamerapilke tema mõtlikule ilusale näole, a vähemalt kutt töötab hoolega ega ilutse niisama. See pole iseenesest kuigi nõudlik roll, vaid selline, mis jätab pigem soodsa mulje. Aga kõik peavad kuskilt alustama.
Kirsten Dunst mõjub seevastu ehtsa tulesädemena – mida rohkem teda vaatan, seda ilusam ning seksikam ta tundub. Raske uskuda, et tüdruk mõnega ekraanil ei sobiks, ja hea kontakt Bloomiga on samuti selgelt tuntav. Claire on tüüpiline Dunsti materjal (kergelt paheline, veidi vaevatud, samas energiline ja nooruslik nagu sälg) ning ta oligi Crowe'ile esimene valik. Neiu loobus Shyamalani "Külast", et ikka selle osa saaks. Ja hästi tegi, sest ta pole vist iialgi olnud ihaldusväärsem.
Ameeriklased on teinud viimastel aastatel mitmeid tragikomöödiaid, kus perepea surm toob jälle pere kokku ("Garden State", "Eulogy"). Crowe'i film on neist vaimukaim, kuigi Drewle ja Claire'ile kaasaelamise kõrvalt jääb tavapärasest vähem ruumi värvikatele kõrvaltegelastele, kelle arvel on alati hea kildu rebida. Aga olemasolevad täidavad ülesande auga. Alec Baldwini etteaste Drew bossina pakub alguses kohe tipphetke, ta on selliste mõne-minuti-kõrvalosade peal ikka mihkel (võrdluseks "Along Came Polly"). Jed Rees esitab hotellis kohatud tundelise peiuna "metsikute ülikooliaastate" huumorit selle soliidseimal kujul. Susan Sarandoni kaosega lõpev lavanumber lõpuosas on üsna imetlusväärne ning paneb austama Crowe'i julgust lisada midagi sellist, mis on teoorias liiga pikk, kasutu ja looga mittehaakuv.
Eelnevat arvestades nõks veniv, eriti viimases kolmandikus. Crowe olla pärast esikat Toronto festivalil niigi kümme minutit välja lõiganud, aga paraku ei tea, kust.
Mina lõpetanuks sellega, kuidas Claire hakkab tagasi koju sõitma.
Hinne: 7/10
***
45 miljonit dollarit maksis, 25 reklaamile, 18,8 tõi kinodest.
Bloom oli muide samuti esimene valik Drew ossa, aga "Taevase kuningriigi" tegemine segas kohe paati hüppamast. Vahepeal palgati Ashton Kutcher, aga väheüllatuslikult jäi tal Dunstiga side nõrgaks. Pärast seda ootas Crowe lihtsalt nii kaua, kuni Bloom vabanes, kuigi terve gäng noori tuntud nimesid oli valmis kohe teda asendama. Kõige lähemale jõudnud Seann William Scott, mis kõlab vähemalt mulle pagana intrigeerivalt.
Mingil hetkel Claire'iks kandideerinud Jessica Bielile jäi kokkuvõttes pisiosa alguses, mis on ajanappusele vaatamata väga seksikas.
Jääb ainult probleem, kuidas anne panna raha teenima. Tom Cruise'iga peaosas vändatud "Jerry Maguire" ning "Vanilla Sky" kujunesid hittideks, kuid üldiselt kipub Crowe'i palkamine jääma alla kasumlikkuse piiri. Kui ta just ei tööta ultraodavalt. Mida ta enam ei tee. Mis olekski raiskamine, sest melodraama on tal tõesti käpas. Liites suurtele tunnetele suured staarid tekib kombinatsioon, mis ei liiguta ainult kivisüdameid.
"Elizabethtown" on järjekordne maius Crowe'i austajatele. See on aus, naljakas, kurb ja liigutav segu romantilisest komöödiast, draamast ning road-moviest, kus kakskümmend-midagi-mees (Orlando Bloom) sõidab üheaegselt isa matustele ja ennast leidma. Antakse vihje, et Drew pole olnud elu vaimse poole avastamisel kuigi usin ja jõudis nüüd ummikusse. Ja nagu sellises seisus nii tavaline, kohtab ta ootamatult tüdrukut (Kirsten Dunst), kes näib pakkuvat kõike seda, mille järele ta vaevatud hing januneb.
Romantilisse komöödiasse puutuv ongi ilmekas näide, kuidas Crowe ühendab parimat kahest maailmast. Ühelt poolt on see täis ilusaid hetki ja ilusaid inimesi (Bloom ja Dunst on koos väga musid), aga samas loobutakse igavast tavapärasest ülesehitusest stiilis "kohtuvad, tutvuvad, armuvad, tülitsevad, lepivad". Pigem tundub kujunev kiindumus väga eluline, kõigi pingete ja kõhklustega, mida see kipub kaasa tooma. Siiski ei kasutata realistliku lähenemise puhul tihti ähvardavat virisevat toonit. Leitakse ilus kesktee probleemide sügavuse tõetruul kujutamisel ning suletud ringis tammuvate tegelaste vahel.
"Sõrmuste isanda", "Kariibi mere piraatide" ja "Taevase kuningriigi" iluspoiss Orlando Bloom teeb tavapärasest sisukama rolli noore mehena, kes tahab õppida tõelist elu tundma. Tegijad võiks tegelikult veidi kokku hoida kaamerapilke tema mõtlikule ilusale näole, a vähemalt kutt töötab hoolega ega ilutse niisama. See pole iseenesest kuigi nõudlik roll, vaid selline, mis jätab pigem soodsa mulje. Aga kõik peavad kuskilt alustama.
Kirsten Dunst mõjub seevastu ehtsa tulesädemena – mida rohkem teda vaatan, seda ilusam ning seksikam ta tundub. Raske uskuda, et tüdruk mõnega ekraanil ei sobiks, ja hea kontakt Bloomiga on samuti selgelt tuntav. Claire on tüüpiline Dunsti materjal (kergelt paheline, veidi vaevatud, samas energiline ja nooruslik nagu sälg) ning ta oligi Crowe'ile esimene valik. Neiu loobus Shyamalani "Külast", et ikka selle osa saaks. Ja hästi tegi, sest ta pole vist iialgi olnud ihaldusväärsem.
Ameeriklased on teinud viimastel aastatel mitmeid tragikomöödiaid, kus perepea surm toob jälle pere kokku ("Garden State", "Eulogy"). Crowe'i film on neist vaimukaim, kuigi Drewle ja Claire'ile kaasaelamise kõrvalt jääb tavapärasest vähem ruumi värvikatele kõrvaltegelastele, kelle arvel on alati hea kildu rebida. Aga olemasolevad täidavad ülesande auga. Alec Baldwini etteaste Drew bossina pakub alguses kohe tipphetke, ta on selliste mõne-minuti-kõrvalosade peal ikka mihkel (võrdluseks "Along Came Polly"). Jed Rees esitab hotellis kohatud tundelise peiuna "metsikute ülikooliaastate" huumorit selle soliidseimal kujul. Susan Sarandoni kaosega lõpev lavanumber lõpuosas on üsna imetlusväärne ning paneb austama Crowe'i julgust lisada midagi sellist, mis on teoorias liiga pikk, kasutu ja looga mittehaakuv.
Eelnevat arvestades nõks veniv, eriti viimases kolmandikus. Crowe olla pärast esikat Toronto festivalil niigi kümme minutit välja lõiganud, aga paraku ei tea, kust.
Mina lõpetanuks sellega, kuidas Claire hakkab tagasi koju sõitma.
Hinne: 7/10
***
45 miljonit dollarit maksis, 25 reklaamile, 18,8 tõi kinodest.
Bloom oli muide samuti esimene valik Drew ossa, aga "Taevase kuningriigi" tegemine segas kohe paati hüppamast. Vahepeal palgati Ashton Kutcher, aga väheüllatuslikult jäi tal Dunstiga side nõrgaks. Pärast seda ootas Crowe lihtsalt nii kaua, kuni Bloom vabanes, kuigi terve gäng noori tuntud nimesid oli valmis kohe teda asendama. Kõige lähemale jõudnud Seann William Scott, mis kõlab vähemalt mulle pagana intrigeerivalt.
Mingil hetkel Claire'iks kandideerinud Jessica Bielile jäi kokkuvõttes pisiosa alguses, mis on ajanappusele vaatamata väga seksikas.
November 06, 2005
"Doom"
Marsil asuvas teadusjaamas on jama. Kohale saadetakse erirühm. Edasi pole raske arvata – hunnik pimedaid koridore, kus luusivad elavad surnud ja muud veidrikud.
Juba kopp ees linalugudest, mis põhinevad videomängudel? Sa pole veel midagi näinud. Edasi ootaks neid pigem tihenevas tempos. Projekte higistab planeerimispõrgus igal valitud hetkel oma paarkümmend.
Senised osutusid hirmsaks rämpsuks või vähemalt masendavalt keskpäraseks, kui "Mortal Kombat" välja arvata. Moodsad koomiksifilmid on nendega võrdluses lausa kõrge kunst. Ka "Doom" sai arvustajatelt samuti usinalt nuia ja publiku huvi lahtus üllatavalt kiiresti, kui vaadelda edetabeleid.
Aga asi pole nii hull. See on omas lahtris isegi soliidne saavutus. Lihtsalt märuli arvestuses ei tahaks "Doomi" just soovitada (isikupäratu ja üksluine), aga kui sa kohe pead mängust tehtud filmi vaatama, on tegu täitsa okei valikuga.
Põhihäda peitub selles, et zombisid on mängutöötlustes viimasel kolmel aastal juba korduvalt eksponeeritud ("Resident Evil" järjega, "House of the Dead", isegi "Alone in the Dark"). Kohe kuidagi ei leia südamest enam elevust. "Doomil" on selleks kahtlemata sama palju õigust kui teistel, seda inspireerinud Doom 3 praeguse zombivaimustuse elustas, aga tegijad ei arvesta küllastustundega publikus. Eri andmetel 60-80 miljoni dollarilisse eelarvesse ei mahtunud paraku kuigi palju muid elukaid. Kokkupuude nendega jääb napiks.
Kes lähevad kinno The Rocki vaatama, lahkuvad kardetavasti pettunult. Tema asi on lihtsalt suur välja näha ja kurjalt möriseda, pole tal põnevat teksti ega tegelaskuju. "The Rundown" ja "Be Cool" on endiselt ainsad filmid, kus osati selle toreda härrasmehega midagi asjalikku peale hakata. Õige peategelane on pigem erirühma kuuluv John, keda kehastab "Sõrmuste isandas" Eomerina kuulsaks saanud Karl Urban. Johni ootab teadusjaamas ta kaksikõde ("Die Another Day" Miranda Frost ehk Rosamund Pike), kellega mitmeid valusaid mälestusi läbi närida. See moodustabki stooris põhiliini.
John on samuti see, kes viib läbi "Doomi" kuulsaima mölluhetke: mängude eeskujul esimeses isikus ringijooksmine-tulistamine. Mitte pikalt, paar minutit vast. Ehk kaameranurk imiteerib tegelase silmavaadet ning temast endast näeme samal ajal ekraanil ainult relva otsa. Oi kuidas seda mõnitati juba treileri järel. Üllataval kombel osutub see tipphetkeks, kuhu pakiti rohkem nalja ja adrenaliini kui ülejäänud filmi kokku! Ei tahaks first person shooteri trikist mingit uut trendi näha sündimas, aga vähemalt sellel korral oli lahe.
Lõpuheitlus on samuti pädevalt kokku pandud, aga Bartkowiaki esiklavastuse "Romeo Must Die" tasemel ajaviidet ei paku.
Selline värk siis. Keskpärane märulina, hea töötlusena.
Hinne: 5/10
Juba kopp ees linalugudest, mis põhinevad videomängudel? Sa pole veel midagi näinud. Edasi ootaks neid pigem tihenevas tempos. Projekte higistab planeerimispõrgus igal valitud hetkel oma paarkümmend.
Senised osutusid hirmsaks rämpsuks või vähemalt masendavalt keskpäraseks, kui "Mortal Kombat" välja arvata. Moodsad koomiksifilmid on nendega võrdluses lausa kõrge kunst. Ka "Doom" sai arvustajatelt samuti usinalt nuia ja publiku huvi lahtus üllatavalt kiiresti, kui vaadelda edetabeleid.
Aga asi pole nii hull. See on omas lahtris isegi soliidne saavutus. Lihtsalt märuli arvestuses ei tahaks "Doomi" just soovitada (isikupäratu ja üksluine), aga kui sa kohe pead mängust tehtud filmi vaatama, on tegu täitsa okei valikuga.
Põhihäda peitub selles, et zombisid on mängutöötlustes viimasel kolmel aastal juba korduvalt eksponeeritud ("Resident Evil" järjega, "House of the Dead", isegi "Alone in the Dark"). Kohe kuidagi ei leia südamest enam elevust. "Doomil" on selleks kahtlemata sama palju õigust kui teistel, seda inspireerinud Doom 3 praeguse zombivaimustuse elustas, aga tegijad ei arvesta küllastustundega publikus. Eri andmetel 60-80 miljoni dollarilisse eelarvesse ei mahtunud paraku kuigi palju muid elukaid. Kokkupuude nendega jääb napiks.
Kes lähevad kinno The Rocki vaatama, lahkuvad kardetavasti pettunult. Tema asi on lihtsalt suur välja näha ja kurjalt möriseda, pole tal põnevat teksti ega tegelaskuju. "The Rundown" ja "Be Cool" on endiselt ainsad filmid, kus osati selle toreda härrasmehega midagi asjalikku peale hakata. Õige peategelane on pigem erirühma kuuluv John, keda kehastab "Sõrmuste isandas" Eomerina kuulsaks saanud Karl Urban. Johni ootab teadusjaamas ta kaksikõde ("Die Another Day" Miranda Frost ehk Rosamund Pike), kellega mitmeid valusaid mälestusi läbi närida. See moodustabki stooris põhiliini.
John on samuti see, kes viib läbi "Doomi" kuulsaima mölluhetke: mängude eeskujul esimeses isikus ringijooksmine-tulistamine. Mitte pikalt, paar minutit vast. Ehk kaameranurk imiteerib tegelase silmavaadet ning temast endast näeme samal ajal ekraanil ainult relva otsa. Oi kuidas seda mõnitati juba treileri järel. Üllataval kombel osutub see tipphetkeks, kuhu pakiti rohkem nalja ja adrenaliini kui ülejäänud filmi kokku! Ei tahaks first person shooteri trikist mingit uut trendi näha sündimas, aga vähemalt sellel korral oli lahe.
Lõpuheitlus on samuti pädevalt kokku pandud, aga Bartkowiaki esiklavastuse "Romeo Must Die" tasemel ajaviidet ei paku.
Selline värk siis. Keskpärane märulina, hea töötlusena.
Hinne: 5/10
November 04, 2005
"In Her Shoes"
Susannah Granti romaanil tragikomöödia kolmkümmend-midagi õdedest, kes aina kaklevad. Rose (Toni Collette) on ilmetuma välimusega, korralik tüdruk, kes teeb pikki päevi kontoris ja ootab lootusetult printsi valgel hobusel. Maggie (Cameron Diaz) on rabavalt nägus peotibi, kes pole midagi korda saatnud, aga on kõvasti tasuta jooke ja keppi saanud.
Teemadeks on armastus, petmine, valusad saladused, leppimine, uus algus jne. Täitsa õigesti arvasid: tegu on naistekaga.
Curtis Hanson on lavastajaks muidugi sobiv. Ta viimased kinotööd ("Wonder Boys", "8 Mile") tõestavad, et mees on draamas kodus kui kala vees. Ta aitab hingestatult esineda neil, kellelt seda ei ootaks, aimab edukalt tundelise ja võltsi piiri, oskab luua romantilist meeleolu. Sellest lähtuvalt tundubki ootuspärane, et naeratava nukuna karjääri teinud Diaz sooritab just tema oskusliku käe all esimese korraliku näitlejatöö. Ka ülejäänud linalugu osutub täitsa kobedaks.
Maggie on selline julge äärmus, millega Meg Ryan soovinuks ilmselt hiilata draamas "When a Man Loves a Woman", kui temal või tema agendil jätkunuks mune. Et preili Päikesekiir saab suureks ja näitab oma inetut külge. Valelik, varas, hoolimatu, lapsik, pidevalt napsune: selline vilava pilguga kõndiv õnnetus kahel väriseval jalal. Diaz mängib tegelanna julgelt, naudinguga vastikuks. Meenutab üldiselt Angelina Jolie't "Girl, Interrupted'is", ent karikatuurile lisatakse ajapikku sügavust, mis võimaldab temast hoolida või vähemalt teda huviga jälgida kaks tundi hiljemgi. Paha tüdruku visand ärkab ellu ja isegi areneb! Diaz kardetavasti Oscarit ei saa, kuigi kindlasti loodab, tehes tõesti märkimisväärse soorituse. Tegelikult ei väärinud kujukest pigem Jolie, aga tema kasuks rääkis õnnelikult ajastatud jõuline esilekerkimine. Pealekauba sai tema väikese bravuuritamise lugeda kõrvalosaks, mida Akadeemia pärgab vahel üsna kerge käega.
Collette on muidugi end tõestanud näitlejanna, kandes teose nõudlikuimat osa ausalt, nähtava pingutuseta. Rose teeb läbi räsiva hingelise teekonna, mida ilmestavad täielik masendus, õnn kui kõike nende vahele sobiv. Collette pälvib alati vaataja jäägitu tähelepanu, rääkimata kaasa elamisest. Vot nüüd võib rääkida pingutusest, mis väärib ilmtingimata Oscarile kandideerimist ("Kuuenda meele" eest jäi see veel tulemata). Ta sobib Maggie varjujäänud õeks nii välimuselt (üldiselt atraktiivne naine, aga mingi nurga alt üllatavalt ilmetu, isegi hobuse näoga) kui sellega, et klapp kõigi kolleegidega on absoluutselt veatu. Mis on oluline, sest "In Her Shoes" on mõnes mõttes rohkem Rose'i kui õdede lugu, eriti viimases kolmandikus.
Aga piisavalt ruumi jätkub teistelegi, kes teevad kaasa. Kunagi kuus korda Oscarit püüdnud ja selle 1980-ndate ühe kuulsama naistekaga "Terms of Endearment" lõpuks koju viinud Shirley MacLaine kõige ees. Võiks arvestada seitsmenda nominatsiooniga. Ta lisab neiude vanaemana kõike, mis muudab sellise magusa lookese veel suupärasemaks: tema tegelannal on selgroogu, omapära, rauget elegantsi ning mida kõike veel. Ei kujuta hetkel ette, kes suudaks MacLaine'i siin asendada. Väga vinge.
Ainuke häda, et 130 minutit on kogu selle toreduse jaoks paljuvõitu. Midagi venima või üle ei jää, aga lugu muudkui jätkub ega mõtle lõppeda. "Terms of Endearment" on samasugune, kui hakata meenutama.
Kokkuvõttes äkki nii: sisult ei raba, aga tegelased ja osatäitjad rokivad ära.
Hinne: 7/10
Teemadeks on armastus, petmine, valusad saladused, leppimine, uus algus jne. Täitsa õigesti arvasid: tegu on naistekaga.
Curtis Hanson on lavastajaks muidugi sobiv. Ta viimased kinotööd ("Wonder Boys", "8 Mile") tõestavad, et mees on draamas kodus kui kala vees. Ta aitab hingestatult esineda neil, kellelt seda ei ootaks, aimab edukalt tundelise ja võltsi piiri, oskab luua romantilist meeleolu. Sellest lähtuvalt tundubki ootuspärane, et naeratava nukuna karjääri teinud Diaz sooritab just tema oskusliku käe all esimese korraliku näitlejatöö. Ka ülejäänud linalugu osutub täitsa kobedaks.
Maggie on selline julge äärmus, millega Meg Ryan soovinuks ilmselt hiilata draamas "When a Man Loves a Woman", kui temal või tema agendil jätkunuks mune. Et preili Päikesekiir saab suureks ja näitab oma inetut külge. Valelik, varas, hoolimatu, lapsik, pidevalt napsune: selline vilava pilguga kõndiv õnnetus kahel väriseval jalal. Diaz mängib tegelanna julgelt, naudinguga vastikuks. Meenutab üldiselt Angelina Jolie't "Girl, Interrupted'is", ent karikatuurile lisatakse ajapikku sügavust, mis võimaldab temast hoolida või vähemalt teda huviga jälgida kaks tundi hiljemgi. Paha tüdruku visand ärkab ellu ja isegi areneb! Diaz kardetavasti Oscarit ei saa, kuigi kindlasti loodab, tehes tõesti märkimisväärse soorituse. Tegelikult ei väärinud kujukest pigem Jolie, aga tema kasuks rääkis õnnelikult ajastatud jõuline esilekerkimine. Pealekauba sai tema väikese bravuuritamise lugeda kõrvalosaks, mida Akadeemia pärgab vahel üsna kerge käega.
Collette on muidugi end tõestanud näitlejanna, kandes teose nõudlikuimat osa ausalt, nähtava pingutuseta. Rose teeb läbi räsiva hingelise teekonna, mida ilmestavad täielik masendus, õnn kui kõike nende vahele sobiv. Collette pälvib alati vaataja jäägitu tähelepanu, rääkimata kaasa elamisest. Vot nüüd võib rääkida pingutusest, mis väärib ilmtingimata Oscarile kandideerimist ("Kuuenda meele" eest jäi see veel tulemata). Ta sobib Maggie varjujäänud õeks nii välimuselt (üldiselt atraktiivne naine, aga mingi nurga alt üllatavalt ilmetu, isegi hobuse näoga) kui sellega, et klapp kõigi kolleegidega on absoluutselt veatu. Mis on oluline, sest "In Her Shoes" on mõnes mõttes rohkem Rose'i kui õdede lugu, eriti viimases kolmandikus.
Aga piisavalt ruumi jätkub teistelegi, kes teevad kaasa. Kunagi kuus korda Oscarit püüdnud ja selle 1980-ndate ühe kuulsama naistekaga "Terms of Endearment" lõpuks koju viinud Shirley MacLaine kõige ees. Võiks arvestada seitsmenda nominatsiooniga. Ta lisab neiude vanaemana kõike, mis muudab sellise magusa lookese veel suupärasemaks: tema tegelannal on selgroogu, omapära, rauget elegantsi ning mida kõike veel. Ei kujuta hetkel ette, kes suudaks MacLaine'i siin asendada. Väga vinge.
Ainuke häda, et 130 minutit on kogu selle toreduse jaoks paljuvõitu. Midagi venima või üle ei jää, aga lugu muudkui jätkub ega mõtle lõppeda. "Terms of Endearment" on samasugune, kui hakata meenutama.
Kokkuvõttes äkki nii: sisult ei raba, aga tegelased ja osatäitjad rokivad ära.
Hinne: 7/10
November 03, 2005
"Corpse Bride"
Seda lugu tead? Muidugi tead. Mees harjutab metsas abieluvannet ja torkab treeningu mõttes pruudile mõeldud sõrmuse puujuurika otsa. Mis pole tegelikult juurikas, vaid hoopis surnu käsi. Kes ärkab hopsti ellu ja teatab rõõmsalt, et nüüd ollakse abielus. Seekord stop-motion tehnikas animatsioonina. Meest loeb Johnny Depp, kõdunevat mõrsjat häälestas Helena Bonham Carter.
Kui pilgud tapaks, oleks ma juba teises ilmas. Sa vaatasid ilmselt kõigepealt hinnet ja otsustasid, et Jürisoo väärib kõige aeglasemat piinarikkamat surma, mida "Futurama" enesetapukioskites osta saab.
"Corpse Bride" kord juba on selline. Sa armastad või põlgad seda.
Pole parata. Tim Burton ja Johnny Depp on olnud mullegi äärmiselt olulised nimed, aga ma ei saa kuidagi heaks kiita härrade viiendat koostööd. Tänavu ilmus neilt miskipärast kaks järjest (suvel "Charlie and the Chocolate Factory") ja mis salata, pettumuse valmistasid mõlemad.
Kusjuures lavastus on endiselt tipp ja topp. Minupoolest kasvõi tipp ja täpp. Burton teab, mida tahab, ja pigistab oma tiimist (operaator, kostüümimeistrid, kunstnikud, kes iganes) kolm tilka verd välja, et see kätte saada. "Corpse Bride'i" kujundust, liikumist, värvivalikut iseloomustab vääriliselt ainult üks sõna: imetore.
Hea film sünnib paraku ainult kobedast stsenaariumist. Burton eiraku seda tõsiasja terviseks, aga sellest ei muutu midagi. "Corpse Bride" on nii sisutühi, et mõjub veidi tüütavalt juba enne teema arenduseni jõudmist, kus pruut tutvustab Victorile surnute riiki. Kuna ma olen eriliselt andekas tüüp, tulevad siinkohal pähe algelised ingliskeelsed sõnamängud, millega sama mõtet edastada. "Corpse Bride" doesn't have a heart or soul. It left me cold. Jne.
Tegelased ja stoori on nii isikupäratud, lahti kirjutamata ja särtsaka dialoogi vabad, et lihtsalt puudub võimalus hakata neile kaasa elama. Tõsiselt. Neis pole midagi. Null. Mis veel hullem – puuduvad ka meeldejäävad vahepalad, mida kaasa ümiseda ja hiljem avastada, et need ei taha peast lahkuda. Noh, laulu- ja tantsunumbrid tõesti eksisteerivad, aga taas nii isikupäratult, et meelde ei jää midagi. Välja arvatud skelettide etteaste baaris, mis näeb lahe välja ja ajab Grim Fandango austajad ilmselt kuumaks.
Kuulamist väärivad laulud puuduvad ikka. "The Nightmare Before Christmas" omab "Corpse Bride'i" tagumikku selles võrdluses vaevata, olles ka visuaalselt meeldejäävam.
Nii et tüüpiline viimase aja Depp ja/või Burton: tore välimus, vähe sisu või huumorit. Õnneks suudeti siia-sinna puistata pisikesi vaimukusi, mis ei aja laginal naerma, aga hoiavad asja päris trööstituks muutumast. Mõni tore ingliskeelne sõnamäng (secondhand poes müügil käsivarred, "Why go up there when people are dying to get down here?"), mõni andekas filmitsitaat ("The dead walk the earth", "Frankly, my dear, I don't give a damn!")... Visuaalne huumor puudutab loomulikult kõndivaid skelette. Nagu see, kus saksofon ja mängija ülakeha torgatakse pillikasti, alakeha tatsab omal jalal järele. Aga see rääkiv joodikunäoline tõuk, vaese mehe "koomiline kergendus"... kas tõesti midagi paremat ei suutnud välja mõelda?
Aga kardan, et need tähelepanekud ei suuda Burtoni-Deppi üha kahanevat geniaalsust päästa. Meeste parim-enne jääb eelmisse kümnendisse. Burtonil on vast isegi enam lootust võimsaks tagasitulekuks, tema viimane tõesti oluline töö sündis veel päris hiljuti ("Big Fish", 2003). Ent vaene Depp on juba liiga sügavale keskpärasuse sohu vajunud. Tema valikud viimase seitsme aasta jooksul panevad küsima ainult "miks see?" või paremal juhul "kas see on kõik?". No tore vähemalt, et ta teenib nüüd rahasid, mida keskealiselt ja pärast geniaalsust noorust on soliidne teenida.
Meeldivalt lühike siiski. Kokku tund ja veerand. Lõpes just siis, kui mul polnud mobiiltelefonis enam uutele märkmetele ruumi.
Aiman juhtumisi täitsa okeilt, kui ropp töö on täispikk stop-motion animatsioon kokku panna. Respekt tegijaile. Aga see ei kingi teosele hinge või midagi, mis meenutab põhjust eksisteerida. Või kingib?
Hinne: 4/10
Kui pilgud tapaks, oleks ma juba teises ilmas. Sa vaatasid ilmselt kõigepealt hinnet ja otsustasid, et Jürisoo väärib kõige aeglasemat piinarikkamat surma, mida "Futurama" enesetapukioskites osta saab.
"Corpse Bride" kord juba on selline. Sa armastad või põlgad seda.
Pole parata. Tim Burton ja Johnny Depp on olnud mullegi äärmiselt olulised nimed, aga ma ei saa kuidagi heaks kiita härrade viiendat koostööd. Tänavu ilmus neilt miskipärast kaks järjest (suvel "Charlie and the Chocolate Factory") ja mis salata, pettumuse valmistasid mõlemad.
Kusjuures lavastus on endiselt tipp ja topp. Minupoolest kasvõi tipp ja täpp. Burton teab, mida tahab, ja pigistab oma tiimist (operaator, kostüümimeistrid, kunstnikud, kes iganes) kolm tilka verd välja, et see kätte saada. "Corpse Bride'i" kujundust, liikumist, värvivalikut iseloomustab vääriliselt ainult üks sõna: imetore.
Hea film sünnib paraku ainult kobedast stsenaariumist. Burton eiraku seda tõsiasja terviseks, aga sellest ei muutu midagi. "Corpse Bride" on nii sisutühi, et mõjub veidi tüütavalt juba enne teema arenduseni jõudmist, kus pruut tutvustab Victorile surnute riiki. Kuna ma olen eriliselt andekas tüüp, tulevad siinkohal pähe algelised ingliskeelsed sõnamängud, millega sama mõtet edastada. "Corpse Bride" doesn't have a heart or soul. It left me cold. Jne.
Tegelased ja stoori on nii isikupäratud, lahti kirjutamata ja särtsaka dialoogi vabad, et lihtsalt puudub võimalus hakata neile kaasa elama. Tõsiselt. Neis pole midagi. Null. Mis veel hullem – puuduvad ka meeldejäävad vahepalad, mida kaasa ümiseda ja hiljem avastada, et need ei taha peast lahkuda. Noh, laulu- ja tantsunumbrid tõesti eksisteerivad, aga taas nii isikupäratult, et meelde ei jää midagi. Välja arvatud skelettide etteaste baaris, mis näeb lahe välja ja ajab Grim Fandango austajad ilmselt kuumaks.
Kuulamist väärivad laulud puuduvad ikka. "The Nightmare Before Christmas" omab "Corpse Bride'i" tagumikku selles võrdluses vaevata, olles ka visuaalselt meeldejäävam.
Nii et tüüpiline viimase aja Depp ja/või Burton: tore välimus, vähe sisu või huumorit. Õnneks suudeti siia-sinna puistata pisikesi vaimukusi, mis ei aja laginal naerma, aga hoiavad asja päris trööstituks muutumast. Mõni tore ingliskeelne sõnamäng (secondhand poes müügil käsivarred, "Why go up there when people are dying to get down here?"), mõni andekas filmitsitaat ("The dead walk the earth", "Frankly, my dear, I don't give a damn!")... Visuaalne huumor puudutab loomulikult kõndivaid skelette. Nagu see, kus saksofon ja mängija ülakeha torgatakse pillikasti, alakeha tatsab omal jalal järele. Aga see rääkiv joodikunäoline tõuk, vaese mehe "koomiline kergendus"... kas tõesti midagi paremat ei suutnud välja mõelda?
Aga kardan, et need tähelepanekud ei suuda Burtoni-Deppi üha kahanevat geniaalsust päästa. Meeste parim-enne jääb eelmisse kümnendisse. Burtonil on vast isegi enam lootust võimsaks tagasitulekuks, tema viimane tõesti oluline töö sündis veel päris hiljuti ("Big Fish", 2003). Ent vaene Depp on juba liiga sügavale keskpärasuse sohu vajunud. Tema valikud viimase seitsme aasta jooksul panevad küsima ainult "miks see?" või paremal juhul "kas see on kõik?". No tore vähemalt, et ta teenib nüüd rahasid, mida keskealiselt ja pärast geniaalsust noorust on soliidne teenida.
Meeldivalt lühike siiski. Kokku tund ja veerand. Lõpes just siis, kui mul polnud mobiiltelefonis enam uutele märkmetele ruumi.
Aiman juhtumisi täitsa okeilt, kui ropp töö on täispikk stop-motion animatsioon kokku panna. Respekt tegijaile. Aga see ei kingi teosele hinge või midagi, mis meenutab põhjust eksisteerida. Või kingib?
Hinne: 4/10
November 02, 2005
Stephen King, Peter Straub "The Talisman"
Nooruke poiss rändab paralleelmaailma, et leida sealt Talisman, mis raviks tema surevat ema. Selgub, et paljud isikud eksisteerivad mõlemas reaalsuses, paljud üritavad teda muidugi kinni pidada. Tema ema on Territooriumitel aga kuninganna. Nii et Jacki edust sõltub palju rohkem kui orvuks jäämine.
"Dark Toweri" saaga kõrvale jättes on "The Talisman" ainus Kingi romaan, mis sai hiljem järje. Miskipärast kulus selleks 17 aastat. Rajakas kurtis, et "Black House" on kole halb pealekauba. Eks kunagi loen ja annan aru.
Keeruline romaan arvustada, kuna pidevalt tahaks võrrelda "Dark Tower'itega". King justkui testis mitmesuguseid ideid, et need hiljem seitsmeosalises elutöös ära kasutada. Et kaasautori kohta täidab siin Peter Straub, polnud see vast kõige targem – tülli minnes hakka veel kohtus selgitama, kas kolleeg vääriks samuti "DT" pealt mingit nutsu või mitte. Paralleelmaailmad ja seotud saatusega hinged figureerisid samuti näiteks "Rose Madderis", aga selle tegi K õnneks üksi.
"The Talisman" väljastati kaks aastat pärast esimest "Dark Towerit" ja kolm enne teist, nii et sarnasusi leiab igatahes lademetes. Peategelane kaasab oma teekonnale kaaslasi vastu nende tahtmist, jagades kohati isegi keha ("DT2"), rännatakse ohtlikel jäätmaadel ("DT3"), koormav duell finaalis ("DT7")... Asjatundja leiaks sarnasusi terve kotitäie. Lõpp on traditsionaalsem fantasy, seda King ei viitsinud "DT7"-s siiski korrata, kuigi paljudele meeldiks selline rohkem.
"The Talisman" on aga huvitaval kombel edukam romaan kui "DT" 1-3 või 6-7. Ideed teostati paremini, õhkkond on kobedam, igavaid või tobedaid lõike leidub vähem. Paarsada lehte lõpus vajuvad paraku ära (kingilik venitamine igas võimalikus punktis; Uzidega lahing mõjub parajalt lapsikult), aga lõpp tuleb vähemalt rahuldav. Samuti tekib lugedes tunne, et Jackil paistab liiga palju aega olevat, kuigi emme on juba alguses väga nõrgaks jäänud. See vastuolu jälitas "DT"-d lugedes ka.
Aga nüüd parema kraamini, millega "The Talisman" üldse silma paistab. Esiteks õhustik, mille küpsust ei saavuta küll ükski "DT". Ahistav, pahaendeline: juba esimesed leheküljed annavad tunnistust, et autorid sattusid väärt asja otsa. Sobiks valatult "Carnivale" sarnasesse sarja või filmi, nii et loodame, et filmiversiooni taibatakse selle järgi teha. Millal see valmib, on muidugi iseasi, plaaniti juba kahekümne aasta eest (1985 väljastatud pehme köite kaanel USAs oli kiri Soon To Be A Major Film).
Teiseks sündmused-olukorrad-paigad, mida Kunn hiljem taas ei kasutanud. Wolfi tutvumine Jacki maailmaga on heas mõttes südantlõhestavamaid episoode, mida mees paberile pannud. Libahundiks olemise hetked on tegelikult klišeelised, aga töötavad meeleolu loomisel rabavalt hästi. Wolf on üldse äärmiselt meeldejääv tegelaskuju. Ja kristlikus poistekoloonias toimuv on nõnda trööstitu, et tekitas soovi lugemine pooleli jätta. Jälle midagi Kingi paremikku sobivat.
Kui viimased paarsada lehekülge püsiks eelneva kõrgusel, oleks hinne mitu palli kõrgem.
Hinne: 6/10
* 768 lk. Esmatrükk 1984.
"Dark Toweri" saaga kõrvale jättes on "The Talisman" ainus Kingi romaan, mis sai hiljem järje. Miskipärast kulus selleks 17 aastat. Rajakas kurtis, et "Black House" on kole halb pealekauba. Eks kunagi loen ja annan aru.
Keeruline romaan arvustada, kuna pidevalt tahaks võrrelda "Dark Tower'itega". King justkui testis mitmesuguseid ideid, et need hiljem seitsmeosalises elutöös ära kasutada. Et kaasautori kohta täidab siin Peter Straub, polnud see vast kõige targem – tülli minnes hakka veel kohtus selgitama, kas kolleeg vääriks samuti "DT" pealt mingit nutsu või mitte. Paralleelmaailmad ja seotud saatusega hinged figureerisid samuti näiteks "Rose Madderis", aga selle tegi K õnneks üksi.
"The Talisman" väljastati kaks aastat pärast esimest "Dark Towerit" ja kolm enne teist, nii et sarnasusi leiab igatahes lademetes. Peategelane kaasab oma teekonnale kaaslasi vastu nende tahtmist, jagades kohati isegi keha ("DT2"), rännatakse ohtlikel jäätmaadel ("DT3"), koormav duell finaalis ("DT7")... Asjatundja leiaks sarnasusi terve kotitäie. Lõpp on traditsionaalsem fantasy, seda King ei viitsinud "DT7"-s siiski korrata, kuigi paljudele meeldiks selline rohkem.
"The Talisman" on aga huvitaval kombel edukam romaan kui "DT" 1-3 või 6-7. Ideed teostati paremini, õhkkond on kobedam, igavaid või tobedaid lõike leidub vähem. Paarsada lehte lõpus vajuvad paraku ära (kingilik venitamine igas võimalikus punktis; Uzidega lahing mõjub parajalt lapsikult), aga lõpp tuleb vähemalt rahuldav. Samuti tekib lugedes tunne, et Jackil paistab liiga palju aega olevat, kuigi emme on juba alguses väga nõrgaks jäänud. See vastuolu jälitas "DT"-d lugedes ka.
Aga nüüd parema kraamini, millega "The Talisman" üldse silma paistab. Esiteks õhustik, mille küpsust ei saavuta küll ükski "DT". Ahistav, pahaendeline: juba esimesed leheküljed annavad tunnistust, et autorid sattusid väärt asja otsa. Sobiks valatult "Carnivale" sarnasesse sarja või filmi, nii et loodame, et filmiversiooni taibatakse selle järgi teha. Millal see valmib, on muidugi iseasi, plaaniti juba kahekümne aasta eest (1985 väljastatud pehme köite kaanel USAs oli kiri Soon To Be A Major Film).
Teiseks sündmused-olukorrad-paigad, mida Kunn hiljem taas ei kasutanud. Wolfi tutvumine Jacki maailmaga on heas mõttes südantlõhestavamaid episoode, mida mees paberile pannud. Libahundiks olemise hetked on tegelikult klišeelised, aga töötavad meeleolu loomisel rabavalt hästi. Wolf on üldse äärmiselt meeldejääv tegelaskuju. Ja kristlikus poistekoloonias toimuv on nõnda trööstitu, et tekitas soovi lugemine pooleli jätta. Jälle midagi Kingi paremikku sobivat.
Kui viimased paarsada lehekülge püsiks eelneva kõrgusel, oleks hinne mitu palli kõrgem.
Hinne: 6/10
* 768 lk. Esmatrükk 1984.
October 28, 2005
"The Legend of Zorro"
Antonio Banderase karjäär USAs on olnud nii heitlik, et pessimist võiks teha ühe järelduse. Selle nimelt, et inimesed ei tahagi teda vaadata, kui filmi taga ei seisa veel stsenarist-lavastaja Robert Rodriguez. "The Mask of Zorro", "Evita", "Shrek 2" on vast õnnelikud erandid, ent vaid esimese puhul loen Banderast osaliseks publiku kohalemeelitamisel. Ja sedagi skepsisega, kuna tegelikult huvitab meid Zorro, mitte tingimata sinjoor, kes tallab tema saapaid.
Igatahes leiti pärast mõningast pausi, et San Francisco õilis lihtrahva aitaja on valmis järgmiseks ringiks. Esimene osa lasti välja keset juulikuumust, USA kuumimal kinohooajal. Järjega ei juleta nõnda riskida, sest ega tootjatelgi Banderase õnnetu saatus kahe silma vahele jää, nii et kibedam esilinastuste laine toimub oktoobri lõpust novembri keskpaigani. Tegijatele tundub see kindlasti riski vääriv: kuigi "Zorro legend" on selgelt suvefilm, ei tohiks sellele enne 18. novembrit ühtegi potentsiaalset suurhitti ette jääda (mil ilmub neljas "Harry Potter").
Mind närib aga tunne, et sedapuhku ei tulda enam eriti kasumisse. Põhjus lihtne: seitsme aasta tagune "The Mask of Zorro" pole asi, millest vaimustuda, ning järg ei tee edusamme.
Asi pole ainult püüeldavas PG-13 vaatajapiirangus kodumaal, mis tähistab rangetesse piiridesse surutud, peresõbralikku madistamist. Asi on ka selles, et Banderas ja Catherine Zeta-Jones pole kuigi kaasakiskuvad ei üksi ega koos, loodetavasti mageda stsenaariumi tõttu, mis ei innustanud suurtele tegudele. Juba treiler jättis keskpärase mulje. Vaene Banderas. Vähemalt ootavad teda "Shrek 3" ja "Puss in Boots", rääkimata kolmest positiivselt kõlavast projektist, mis peaks nüüd vahepeal ilmuma. Neist võite lugeda imdb.com'i vahendusel ise, kui pole seda veel teinud.
Algus on tegelikult paljutõotav: Zorro, tema abikaasa ja pisipoeg saavad kordamööda võimaluse pahade nahutamiseks. Tehakse pauku ja trikke, andes "Prince of Persia: Sands of Time'i" tiimile ideid. Sissejuhatus tundub üsna mitmekülgne, sisaldades mõõgavõitlusi ekstreemsetes paikades, akrobaatilisi hüppeid ning piitsaga sooritatud õhulende (piits on hea!). Seda kokku võttes saaks päris vinge reklaamirulli.
Loo põhi on intrigeeriv – mõjukas eurotaustaga salaorganisatsioon püüab takistada Californiat liitumast Ameerika Ühendriikidega. Allakäik toimub paraku praktiliselt kohe, kui pealiin pihta hakkab, sest võtmeks valiti midagi peresõbraliku seebika taolist, kus peaks hoolima ühtmoodi Don Vega isiklikest probleemidest ja sellest, mis toimub noobli Armandi (sobivalt aristokraatlik ning kõrk Rufus Sewell) majas. Tulemuses napib igas aspektis siiski nii palju isikupära, et seda soovitaks ainult naistele-lastele. Neile kõlbab küll, kerge suvine jämm.
Otse loomulikult ei saa "Zorro" läbi huumorita, mis on järjekordne põhjus pidada filmi üldiselt ebaõnnestunuks. No ei aja muigama, kui ehk hobuse seljas trimpamine välja arvata. AB kanda jäetakse füüsiline koomika, millega härra pingutab enamasti selgelt üle, mistõttu sellele varsti punkt pannakse. Piipu tegev ning röhitsev hobune on juba lame. Näeme niigi, et perefilm, kas seda peab nii odavalt nina alla hõõruma? Sama Zorro nime juubeldava lihtrahva kohta – mida esineb õnneks vähe, kolm korda oli vist. Üldse võiks koomiliseks kergenduseks tarvitada seda puuhammastega ohtlikku bandiiti (ma ei suuda hetkel näitlejanime leida), kes meenutab näolt nii Billy Bob Thorntonit kui Sam Rockwell. Viimane oleks selles osas ilmselt väga hea.
Peaviga peale katkuna leviva ilmetuse – hoogne äks pole muu jauramisega tasakaalus. Hilisem ei jõua ladusale hoogsale algusele päris järgi. Vägivalda kuluks ehk rohkem ära. Kui tüüp sureb näkku kukkuva ning plahvatava nitroglütseriini tõttu või teine saab läbi rongi klaasakna vastu koonu, ootaks nagu enamat kui absoluutne verepuudus. Raudmehed sellised. Ahjaa, hea leiuna läheb siiski kirja Don Vega noor pojake (Adrian Alonso), kes ei teeks endale häbi "Kolme ninja" järgmises osas. Selline ninakas energiline pamp, kes vudib hoolega ringi ja suudab ühel sobival hetkel isegi tundeliselt mõjuda. Respekt.
Ja kuhu jäävad Z-märgid pahade poiste riietel või minupoolest kasvõi laubal? Neid peaks ikka rohkem tegema. Ega see pole tavaline seiklus, kus mõõgeldakse.
Hinne: 5/10
Igatahes leiti pärast mõningast pausi, et San Francisco õilis lihtrahva aitaja on valmis järgmiseks ringiks. Esimene osa lasti välja keset juulikuumust, USA kuumimal kinohooajal. Järjega ei juleta nõnda riskida, sest ega tootjatelgi Banderase õnnetu saatus kahe silma vahele jää, nii et kibedam esilinastuste laine toimub oktoobri lõpust novembri keskpaigani. Tegijatele tundub see kindlasti riski vääriv: kuigi "Zorro legend" on selgelt suvefilm, ei tohiks sellele enne 18. novembrit ühtegi potentsiaalset suurhitti ette jääda (mil ilmub neljas "Harry Potter").
Mind närib aga tunne, et sedapuhku ei tulda enam eriti kasumisse. Põhjus lihtne: seitsme aasta tagune "The Mask of Zorro" pole asi, millest vaimustuda, ning järg ei tee edusamme.
Asi pole ainult püüeldavas PG-13 vaatajapiirangus kodumaal, mis tähistab rangetesse piiridesse surutud, peresõbralikku madistamist. Asi on ka selles, et Banderas ja Catherine Zeta-Jones pole kuigi kaasakiskuvad ei üksi ega koos, loodetavasti mageda stsenaariumi tõttu, mis ei innustanud suurtele tegudele. Juba treiler jättis keskpärase mulje. Vaene Banderas. Vähemalt ootavad teda "Shrek 3" ja "Puss in Boots", rääkimata kolmest positiivselt kõlavast projektist, mis peaks nüüd vahepeal ilmuma. Neist võite lugeda imdb.com'i vahendusel ise, kui pole seda veel teinud.
Algus on tegelikult paljutõotav: Zorro, tema abikaasa ja pisipoeg saavad kordamööda võimaluse pahade nahutamiseks. Tehakse pauku ja trikke, andes "Prince of Persia: Sands of Time'i" tiimile ideid. Sissejuhatus tundub üsna mitmekülgne, sisaldades mõõgavõitlusi ekstreemsetes paikades, akrobaatilisi hüppeid ning piitsaga sooritatud õhulende (piits on hea!). Seda kokku võttes saaks päris vinge reklaamirulli.
Loo põhi on intrigeeriv – mõjukas eurotaustaga salaorganisatsioon püüab takistada Californiat liitumast Ameerika Ühendriikidega. Allakäik toimub paraku praktiliselt kohe, kui pealiin pihta hakkab, sest võtmeks valiti midagi peresõbraliku seebika taolist, kus peaks hoolima ühtmoodi Don Vega isiklikest probleemidest ja sellest, mis toimub noobli Armandi (sobivalt aristokraatlik ning kõrk Rufus Sewell) majas. Tulemuses napib igas aspektis siiski nii palju isikupära, et seda soovitaks ainult naistele-lastele. Neile kõlbab küll, kerge suvine jämm.
Otse loomulikult ei saa "Zorro" läbi huumorita, mis on järjekordne põhjus pidada filmi üldiselt ebaõnnestunuks. No ei aja muigama, kui ehk hobuse seljas trimpamine välja arvata. AB kanda jäetakse füüsiline koomika, millega härra pingutab enamasti selgelt üle, mistõttu sellele varsti punkt pannakse. Piipu tegev ning röhitsev hobune on juba lame. Näeme niigi, et perefilm, kas seda peab nii odavalt nina alla hõõruma? Sama Zorro nime juubeldava lihtrahva kohta – mida esineb õnneks vähe, kolm korda oli vist. Üldse võiks koomiliseks kergenduseks tarvitada seda puuhammastega ohtlikku bandiiti (ma ei suuda hetkel näitlejanime leida), kes meenutab näolt nii Billy Bob Thorntonit kui Sam Rockwell. Viimane oleks selles osas ilmselt väga hea.
Peaviga peale katkuna leviva ilmetuse – hoogne äks pole muu jauramisega tasakaalus. Hilisem ei jõua ladusale hoogsale algusele päris järgi. Vägivalda kuluks ehk rohkem ära. Kui tüüp sureb näkku kukkuva ning plahvatava nitroglütseriini tõttu või teine saab läbi rongi klaasakna vastu koonu, ootaks nagu enamat kui absoluutne verepuudus. Raudmehed sellised. Ahjaa, hea leiuna läheb siiski kirja Don Vega noor pojake (Adrian Alonso), kes ei teeks endale häbi "Kolme ninja" järgmises osas. Selline ninakas energiline pamp, kes vudib hoolega ringi ja suudab ühel sobival hetkel isegi tundeliselt mõjuda. Respekt.
Ja kuhu jäävad Z-märgid pahade poiste riietel või minupoolest kasvõi laubal? Neid peaks ikka rohkem tegema. Ega see pole tavaline seiklus, kus mõõgeldakse.
Hinne: 5/10
October 19, 2005
"Wallace & Gromit: The Curse of the Were-Rabbit"
Clay-animationi ehk claymationi ehk... oh, ma ei tea... savitehnikas multikate meister Nick Park on tagasi. Kuna täispikka "Chicken Run'i" (2000) saatis magus edu, otsustati täispika seiklusega õnnistada ka ta kuulsamaid tegelasi – mille valmimiseks kulus viis aastat. Nüüd leidub siiski palju enam arvutiefekte.
Kõiksugu pöörastest leiutistest lugu pidav Wallace (optimistlik, aga juhmipoolne) ja koer Gromit (tema teener; praktiline, range, üsna irooniline) elatavad endid jänesepüügiga, kelle ahned lõuad ohustavad kaaskodanike aedu. Asi läheb hulluks, kui loomadele korraldatakse eksperimentaalne võõrutusravi juurviljadest, mis lõpeb kohaliku juurviljamessi ohustava hiiglasliku libajänese tekkega.
Wallace'it loeb endiselt Peter Sallis. Suured osad on veel tema aadellikul südamedaamil (hääle andis Helena Bonham Carter) ja kurikavalal rivaalil (Ralph Fiennes).
Paroodiakomöödiate kuldaeg on ammu möödas, aga "W&C" näitab, et väsinud alažanris peitub endiselt elu. Leidlikult jäljendatakse klassikalisi õudukaid (1933a "King Kong", Hammeri asjad), milles on tähtis roll kindlasti sobival muusikal. Lugu ei hiilga originaalsusega, aga selle teeb tasa isikupärane huumor, mida jätkub nii sõnas kui pildis. Tegevuspaigad ja stseenid valmistati ette nii hoolikalt, sisaldades hulga toredaid detaile (kaaluta olekus jänkudega täidetud silinder, pilte seintel hoiavad üleval tehissilmas, kasvuhoonel on autoalarmi moodi valvesüsteem), nii et seda on kerge soovitada.
"W&C" tugevaim külg on ainulaadsus, aga nakatavalt lõbus multikas on see igatahes.
Hinne: 8/10
Kõiksugu pöörastest leiutistest lugu pidav Wallace (optimistlik, aga juhmipoolne) ja koer Gromit (tema teener; praktiline, range, üsna irooniline) elatavad endid jänesepüügiga, kelle ahned lõuad ohustavad kaaskodanike aedu. Asi läheb hulluks, kui loomadele korraldatakse eksperimentaalne võõrutusravi juurviljadest, mis lõpeb kohaliku juurviljamessi ohustava hiiglasliku libajänese tekkega.
Wallace'it loeb endiselt Peter Sallis. Suured osad on veel tema aadellikul südamedaamil (hääle andis Helena Bonham Carter) ja kurikavalal rivaalil (Ralph Fiennes).
Paroodiakomöödiate kuldaeg on ammu möödas, aga "W&C" näitab, et väsinud alažanris peitub endiselt elu. Leidlikult jäljendatakse klassikalisi õudukaid (1933a "King Kong", Hammeri asjad), milles on tähtis roll kindlasti sobival muusikal. Lugu ei hiilga originaalsusega, aga selle teeb tasa isikupärane huumor, mida jätkub nii sõnas kui pildis. Tegevuspaigad ja stseenid valmistati ette nii hoolikalt, sisaldades hulga toredaid detaile (kaaluta olekus jänkudega täidetud silinder, pilte seintel hoiavad üleval tehissilmas, kasvuhoonel on autoalarmi moodi valvesüsteem), nii et seda on kerge soovitada.
"W&C" tugevaim külg on ainulaadsus, aga nakatavalt lõbus multikas on see igatahes.
Hinne: 8/10
"Must Love Dogs"
Romantiliste komöödiate tegijatel on tore komme otsida mingeid krutskeid, mis eristaks nende projekti teistest samasugustest, kuigi ei muudaks sisuliselt suurt midagi. Pealtnäha tsipa eriline, seest kerge meelelahutus nagu iga teine – palju söödaks ikka vaja.
"Must Love Dogsi" krutski on see, et armuva-tülitseva-leppiva poisi ja tüdruku asemel on mees ning naine. Mõlemad ületanud neljakümne piiri isegi (igivõluvad John Cusack, Diane Lane). Selle võrra, või siis tänu heale juhusele, mõjuvad tegelaskujud keskmisest natuke küpsemalt, kus kild nooruse seksikust kadunud, et anda ruumi ajaga kogutud tarkusele. Muidugi mitte suhetes, mis jäävad põhimõtteliselt alati samaks (inimesed lihtsalt kibestuvad ja tõmbuvad rohkem endasse). Aga noh, midagi erinevat ikka leiti, katmaks vana hea värske glasuuriga.
Peategelaste käitumine on lausa üllatavalt realistlik, eriti naise poolelt. Mis tähendab, et nad võivad oma lolluses vahel närvi ajada, aga muutuvad kokkuvõttes sümpaatsemaks, sest pole lihtsalt nagu filmis.
Võib olla tänu aluseks pruugitud Claire Cooki romaanile, aga dialoog kukkus hästi välja. Leidlik. Särtsakam kui paljudes romkommides. Muud võtted ammutatakse katlast sildiga "hall mass". Mehe tugi on sõber ja naisel terve sotsiaalne võrgustik, kaasa arvatud üks gei ja muidugi pere, kus kõik sekkuvad ehmatava aktiivsusega tema afääridesse. Aga nalja saab tõesti, sest rahvas sobib kokku ja kõik sebivad ringi nagu prussakad. Meeldejäävaimaks kõrvaltegelaseks osutub Christoper Plummer, kelle kehastatud naispeategelase isa on auga halliks läinud: elutark ning soojust tulvil, mida ka teistega jagada.
Nii et täitsa korralik. Romkommidest koguneb rohkem juttu siis, kui midagi pekki keerati. Kui kõik sujub, polegi palju öelda. Eks ole.
Hinne: 7/10
"Must Love Dogsi" krutski on see, et armuva-tülitseva-leppiva poisi ja tüdruku asemel on mees ning naine. Mõlemad ületanud neljakümne piiri isegi (igivõluvad John Cusack, Diane Lane). Selle võrra, või siis tänu heale juhusele, mõjuvad tegelaskujud keskmisest natuke küpsemalt, kus kild nooruse seksikust kadunud, et anda ruumi ajaga kogutud tarkusele. Muidugi mitte suhetes, mis jäävad põhimõtteliselt alati samaks (inimesed lihtsalt kibestuvad ja tõmbuvad rohkem endasse). Aga noh, midagi erinevat ikka leiti, katmaks vana hea värske glasuuriga.
Peategelaste käitumine on lausa üllatavalt realistlik, eriti naise poolelt. Mis tähendab, et nad võivad oma lolluses vahel närvi ajada, aga muutuvad kokkuvõttes sümpaatsemaks, sest pole lihtsalt nagu filmis.
Võib olla tänu aluseks pruugitud Claire Cooki romaanile, aga dialoog kukkus hästi välja. Leidlik. Särtsakam kui paljudes romkommides. Muud võtted ammutatakse katlast sildiga "hall mass". Mehe tugi on sõber ja naisel terve sotsiaalne võrgustik, kaasa arvatud üks gei ja muidugi pere, kus kõik sekkuvad ehmatava aktiivsusega tema afääridesse. Aga nalja saab tõesti, sest rahvas sobib kokku ja kõik sebivad ringi nagu prussakad. Meeldejäävaimaks kõrvaltegelaseks osutub Christoper Plummer, kelle kehastatud naispeategelase isa on auga halliks läinud: elutark ning soojust tulvil, mida ka teistega jagada.
Nii et täitsa korralik. Romkommidest koguneb rohkem juttu siis, kui midagi pekki keerati. Kui kõik sujub, polegi palju öelda. Eks ole.
Hinne: 7/10
October 16, 2005
Terry Pratchett "Maskeraad"
Koomiliste fantaasiate vanameister näitab, mis värk on. Jälle.
18. Kettamaailma romaan, mis ilmus eesti keeles miskipärast 20.-ndana. Tegelikult hoopis järgmise aastanumbri sees väljastatud "Orikavana" ja "Savijalad" sobisid Varraku meelest järjekorda veits varem kui Pratchett ise ette nägi. Aga pole hullu. Ega midagi katki pole. See infokild kõlbas vaid järjekordset arvustust avama.
"Maskeraad" esitab Pratchetti nägemuse igihaljast Ooperifantoomi legendist, mis garanteerib maski kandva legendaarse võõra ja salamõrvad. Lugu pesitseb ooperimajas Ankh-Morporkis, vanadest tuttavatest hoiavad prominentseid kohti seekord vanaema Weatherwax ning Nanny Ogg, kes tulevad linna kaema, kuidas sujub Agnese nooruke lauljannakarjäär.
Viimati mingeid Pratchetteid arvustades on tekkinud komme keskenduda sellele, kuis härra väldib / ei suuda vältida oma põhilisi nõrkusi kirjanikuna. Seekord ma seda ei tee, kuna tahan midagi järgmisteks kordadeks varuks jätta. Paraku ei tule sellega seoses rohkem midagi pähe, millest rääkida. Liiga palju olen selliseid lugenud ja sellistest ülevaateid kribinud. Nii palju veel lisaks, et "Maskeraad" kuulub Pratchetti paremate hulka. Nali töötab ja lugu tundub mõneti südamlikum kui harjunud ootama. Ilmselt Fantoomi isiku tõttu, kes on traditsiooniliselt veidi kaastunnet äratav tüüp.
Pähh kui nõrk arvustus see oli. Loodan, et sa ei raisanud sellega aega, Sepp.
Hinne: 8/10
* Varrak 2005. "Maskerade" ilmus originaalis 1995. Inglise'st tõlkis Triinu Pakk-Allmann.
18. Kettamaailma romaan, mis ilmus eesti keeles miskipärast 20.-ndana. Tegelikult hoopis järgmise aastanumbri sees väljastatud "Orikavana" ja "Savijalad" sobisid Varraku meelest järjekorda veits varem kui Pratchett ise ette nägi. Aga pole hullu. Ega midagi katki pole. See infokild kõlbas vaid järjekordset arvustust avama.
"Maskeraad" esitab Pratchetti nägemuse igihaljast Ooperifantoomi legendist, mis garanteerib maski kandva legendaarse võõra ja salamõrvad. Lugu pesitseb ooperimajas Ankh-Morporkis, vanadest tuttavatest hoiavad prominentseid kohti seekord vanaema Weatherwax ning Nanny Ogg, kes tulevad linna kaema, kuidas sujub Agnese nooruke lauljannakarjäär.
Viimati mingeid Pratchetteid arvustades on tekkinud komme keskenduda sellele, kuis härra väldib / ei suuda vältida oma põhilisi nõrkusi kirjanikuna. Seekord ma seda ei tee, kuna tahan midagi järgmisteks kordadeks varuks jätta. Paraku ei tule sellega seoses rohkem midagi pähe, millest rääkida. Liiga palju olen selliseid lugenud ja sellistest ülevaateid kribinud. Nii palju veel lisaks, et "Maskeraad" kuulub Pratchetti paremate hulka. Nali töötab ja lugu tundub mõneti südamlikum kui harjunud ootama. Ilmselt Fantoomi isiku tõttu, kes on traditsiooniliselt veidi kaastunnet äratav tüüp.
Pähh kui nõrk arvustus see oli. Loodan, et sa ei raisanud sellega aega, Sepp.
Hinne: 8/10
* Varrak 2005. "Maskerade" ilmus originaalis 1995. Inglise'st tõlkis Triinu Pakk-Allmann.
Subscribe to:
Posts (Atom)
