Chuck Palahniuk "Survivor"

Kunagi üsna mõjuka usulahu viimane elav esindaja viibib lennukil ja valmistub vabatahtlikuks surmaks nagu kõik kaaslased enne. Teised reisijad ning piloodid on pardalt lahkunud, aga tema jutustab mustale kastile oma elulugu, oodates kannatlikult terve kupatuse allakukkumist.

Palahniuki lugemine pole kerge ajaviide. Meis kõigis peituv päikeseline pool protestib selle vastu, kuna midagi nii trööstitut, rõhutatult sünget ja kalki annab kõrvale otsida. Loodaks, et härra autorile on selliste romaanide kribimine eelkõige moodus ennast kõigest halvast tühjaks laadida, ehkki ta kohalik fänn nr 1 (Milter) väidab, et eksin. Jääb siis üle loota, et tegu on musta huumori armastajaga, kellele valmistab lihtsalt lõbu perversseid jutukesi veeretada, mis ta enda elust väga kaugele jäävad, aga kõvasti raha sisse toovad. Selliseid ikka ju leidub, kes suudavad töö ning eraelu kenasti lahus hoida.

Ta romaanides ei paista olevat midagi positiivset. Tegelased on parajad friigid, nende plussid jäävad häguseks, ent halvad küljed tuuakse erilise mõnuga ja detailselt esile. Palahniuk uurib mõnuga, kuhu laskub inimvaim, kui selle eest ei hoolitseta. Ühiskonna kloaagi puhastaja, just see'p ta on! Enam veel – segaseks jääb, kas Palahniuki meelest üldse leidub maailmas midagi puhast ja ilusat. Ega siis teisi inimesi paremas valguses ei näidata, nende puhul on märksõnad vast ajudeta mass ja räpane. Amoraalsus lokkab, kõik tegelevad mingite rõvedustega, kui nad parajasti ei lase end massimeediavahendite kaudu lambakarjana kuhugi talutada. Ja kõik see pole kokku midagi cooli nagu "Fight Clubi" filmi austajad arvaks. See on punk: meelega räme, oma valikutes veendunud, jõhkralt pohhuistliku hoiakuga.

Okei, Palahniuk oskab vähemalt kirjutada. Häälekamad punkarid on tundnud seevastu alati veidrat uhkust, et nad midagi ei oska ja kuhugi ei kõlba (tähtis on ju sõnum, mitte edastamise vahendid!). "Survivor" on stiililiselt ja sündmustikult aga tõesti kaasakiskuv, rääkimata kõigis peituvast vuajeristist, kes tahaks nilbusi näha juba seepärast, et need on taunitud ja peidetud. Negatiivsus võib väsitada, aga pooleli jätta ei taha. Autori peas paistab alati leiduvat kümneid originaalseid situatsioone, millega lugeja ilumeelel talluda. Originaalne on üldse üks sõnadest, mida kasutaks romaani sisu kirjeldamiseks. Selliseid tüüpe ning olukordi pole kohanud kuskil mujal.

Romaani muudab söödavaks kindlasti ka Palahniukile omane stiil, mis mõjub hüpnootiliselt ja paneb kergesti tekstiga samas rütmis hingama. Tohutult taandridu (iga lõik omandab tuntava rõhu, aidates kujundada meeleolu), pidevad sisulised kordused (tähtsamaid mõtteid ei sülitata mitte mauh! välja, vaid korratakse pisikeste pausidega ja väikeste variatsioonidega pikalt üle), nauditav ja loova ülesehitusega dialoog (otsekõne vaheldub näiteks kaudsega)... Palahniuk on tõesti midagi erilist. Oleks ta ainult... ma ei teagi... vähem morbiidne.

Hinne: 8/10

* Esmatrükk 2003. 295 lk.