Loomingulise maagi Koulu ja tema orja Frenchi seiklustes ristuvad alternatiivajalugu, Harglale nii omane krimkastiil, steampunk ja etno. Need on lood Maavallast, kus eksisteerivad kõrvuti võlujõud ning esimeste lennuvahenditeni jõudnud tehniline revolutsioon. Koulul õnnestub aina sekelduste tõttu röövitud saada ja ustaval teenril tuleb siis teda päästma tõtata.
Toimuvat esitatakse Frenchi vaatenurgast, kes kasutab mina-vormi, aga üsna regulaarselt ka kolmanda isiku kõnetki. Kõlas segaselt? No peresõbralik sissejuhatus võiks kõlada nii: kahe tragi mehe sekeldused maailmas, mis on meie omaga sarnane ja samas väga kauge. Nii see kulgeb, ja täitsa põnevalt, leheküljed aina lendavad.
Eestis viljeldakse ulmekirjandust täitsa korralikus mahuks, kuigi enamik ei vääriks iseseisvalt kaante vahele jõudmist. Ega jõuagi.
Hargla on selles suhtes erand: alati usaldusväärse tasemega, ladusalt loetav, armastab üllatada, selgelt äratuntava käekirjaga, mitmekülgne (iga žanri katsetamine õnnestub ja nende segamine samuti). Ta pälvis tähelepanu teenitult ruttu ning kujunes lühikese ajaga kohalikuks mastaabis absoluutseks klassikuks, kellesugust pole enne olnud ega pruugi veel kaua taastekkida. Mina ei jaga päris autori viimaste aastate vaimustust alternatiivajaloo vastu (tema õudukad on ikka üle prahi), aga iga kell parem siis selline Hargla kui üldse mitte Harglat.
Kahjuks ilmutab mees väsimuse märke ega üllita endises tempos. Ma isegi ei osanud oodata, et 2005 teeb meid tema järgmise raamatu võrra rikkamaks. Õnneks pole tegemist tellimustööga, sest "French ja Koulu" on vägagi nauditav, hakates jagama mu Hargla-edetabelis esimest-teist kohta kogumikuga "Pan Grpowski 9 juhtumit".
"Frenchi ja Koulu" on tehniliselt järjekordselt kogumik. Ei saagi aru, mis värk on Harglal õiges pikkuses romaanidega, aga siiani ta pole ühtegi üllitanud... Eesti kohta ebaloomulikult tasemel kujundusega kaante vahel pesitseb kolm lühiromaani, mille sündmuste vahele jääb alati aasta või midagi sinnapoole. Õnneks on need ülesehituse, tegelaste ja korduvate naljadega nii tihkelt seotud, et tekib ühtse terviku tunne küll.
Kõige nõrgem on avajutt, mis alles otsib oma nägu ja huumorisoont, kaldudes viimasega minu arust natuke Pratchetti kanti. Konstantne eestlaste / nende kommete pilamine pole alati kuigi teravmeelne, ent autorile on samas raske pahaks panna, et ta andis kiusatusele järgi. Inimene kirjutab ikka ju sellest, mida teab või arvab teadvat. Eriti kui tema üheks eesmärgiks on etno.
Järgmisel kahel ringil on Hargla loomeind aga kosunud ja töö omandab väga kindla kuju. Nalja saab üllatavalt palju, eriti igasugustes mahlakates võrdlustes. Tore näha, et tegelased ei kohku ära ka rahvalikest roppväljenditest nagu normaalsete inimeste vestlustes ikka juhtub. Üldse on tegu väga ladusa ajaviitega.
Hinne: 8/10
* Varrak 2005. Toimetanud Kärt Hellerma. 470 lk.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment