Lõpuosa "Kettamaailmaga" mitteseotud Johnny Maxwelli triloogiast. Nimitegelane ja tema sõbrad, kellega juhtub alati midagi kummalist rändavad seekord ajas. Täpsemalt nn oma aja ning Teise maailmasõja vahel, kus ootab kahjutuks tegemist üks pomm.
Third time's a charmer või kuidas see ütlus oligi. Keskpäraste eelkäijate järel poleks osanud oodata järjekordset Pratchetti paremikku kuuluvat teost. See pole just sündinud klassik ega "Heade ennete" või esimese nelja "Kettamaailma" mastaabis õnnestumine, aga omapärasem ning silmapaistvam kui suurem osa autori pakutavast.
Pratchetti puhul häirib kõige tihemini ilmselt see, et nalja saab, aga lugu kipub vaimutsemise vahele ära kaduma. Midagi nagu toimub, et sündmused edasi liiguks, aga palju rohkem vaeva nähti üksikute stseenidega. Halval juhul moodustavadki enamiku raamatust dialoogirohked pildikesed, mis tammuvad suurt pilti arvestades paigal, ega anna lootustki, et lool oleks kiire kuhugi jõudmisega või üldse arenemisega. Selle all kannatavad samuti Maxwelli esimene ning teine osa, ja need on üldse liiga tigeda või manitseva tooniga.
"Johnny and the Bomb" teeb eelneva suhtes kannapöörde. Mingit molutamist üldse ei toimu, süžee on tihe, nalja tehakse käigult, mitte eraldi aega võttes, lapstegelased mõjuvad hoiakult ja dialoogilt teravmeelsemalt, lisaks ajarännu-teema, mis intrigeerib alati. Johnny-poiss jääb siin lausa sõprade varju, sest Pratchett ei pühenda tema avamisele enam ruumi. Ja pole hullu, sest niigi on tore. Vaimukas ja kaasakiskuv, lühidalt. Ainult lõppu ei leitud midagi rabavat, viimased mitukümmend lehekülge kulgevad kuidagi äraolevalt. Selle eest ei saagi hindeks üle 7-e.
"Only You Can Save the Mankindi" ning "Johnny and the Deadi" arvustused leia blogis 2004. aasta alt, kuupäevadega 21.10 ja 04.12.
"Heade ennete" juurde korraks tagasi pöördudes. Terry Gilliam, kuhu kurat sa filmiversiooni kaotasid? Pidid ju ära tegema.
Hinne: 7/10
* Esmatrükk 1995. 240 lk.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
5 comments:
siiski, siiski. võta kätte näiteks "Väikesed jumalad" või viimane tõlgituist "Savijalad" või veel tõlkimata "Monstruous regiment" või "Night Watch" - sisu on vägagi olemas. :)
Suhteliselt tüütu on see Johnny-sari mu meelest. Aga teisalt, seda on kogu Pratchett. Vaese mehe Douglas Adams, ütlen ma, Piksevarras, Sulle ikka ja jälle.
Sepp, muidugi leidub Pratchetti asjades sisu - ega ma muidu neid loekski truult kõiki. Kirjeldasin lihtsalt, mis üldiseks hädaks tema puhul - see haakus ka teemaga, sest Maxwell 3 oli triloogias ainus, mis ei pendeldanud kohapeal.
Tarmo: mina kordan jälle, et Adams on vaese mehe Pratchett. Hehe. Naljakas, et kumbki ei taha järgi anda.
Muide, praegu loen Maskerade'i ja see paistab jällegi väga hea Kettamaailm.
noooooh... :) Maskeraad mulle väga ei istunud. ilmselt asi selles, et mitu teateriteemalist sai korraga loetud omal ajal.
Ma lihtssalt tahtsin rõhutada, et minu jaoks oli mu mainitutes sisu isegi kohati rohkem kui puhast nalja. Kummastav...
Adams vs. Pratchett on sama kategooria flame nagu Mac vs Linux. nobody cares, mölemad on omaette head, otseselt võrreldavad ka pole
õigust räägid, et nobody cares Adamsi ja Pratchetti vaidluse üle. see on lihtsalt minu ja Tarmo omavaheline väike nali.
Post a Comment